Minu armas naine. Samantha Downing

teistele. Siiamaani on nad kõik eksinud.

      Aga enne seda, kui lähen kellelegi midagi õpetama, sunnib Millicent meid kõiki vähemalt viieks minutiks maha istuma. Tema nimetab seda hommikusöögiks.

      Jenna pööritab silmi ja toksib närviliselt jalaga põrandat, sest ihkab kannatamatult oma telefoni. Laua ääres on telefonid keelatud. Rory on õest rahulikum: ta võtab neist viiest minutist viimast, õgib nii palju kui võimalik, ja topib suhu mittemahtuva taskutesse.

      Millicent istub minu vastas, kohvitass huulte juures. Ta kannab tööl seelikut, pluusi ja kõrge kontsaga kingi ning on punased kiharad patsi sidunud. Hommikupäikeses on need vasekarva. Oleme samavanused, aga tema näeb parem välja kui mina – see on alati nii olnud. Ta on naine, keda ma poleks tohtinud endale saada.

      Tütar toksib rütmiliselt mu käsivart, nagu lööks takti mõnele laulule, ega lõpeta enne kui talle tähelepanu pööran. Jenna ei näe ema moodi välja. Ta silmad, juuksed ja näokuju pärinevad minult ja mõnikord see kurvastab mind. Teinekord jälle mitte.

      „Isa, kas saad mind täna kingapoodi viia?“ küsib Jenna. Ta naeratab, sest teab mu nõusolekut ette.

      „Jah,“ vastan.

      Millicent lööb mind laua alt jalaga. „Su kingad on ühe kuu vanused,“ meenutab ta Jennale.

      „Aga need on juba väikseks jäänud.“

      Selle vastu on isegi mu naine võimetu.

      Rory küsib, kas ta võib enne kooliminekut mõne minuti videomängu mängida.

      „Ei,“ vastab Millicent.

      Poiss vaatab minu poole. Peaksin ka „ei“ ütlema, aga nüüd pole see enam võimalik, sest ütlesin ta õele „jah“. Rory teab seda, sest tema on neist kahest nutikam. Ta on ka laps, kes on ema suust kukkunud.

      „Lase käia,“ kostan mina. Poiss tormab minema.

      Millicent lajatab kohvitassi lauale. Jenna võtab telefoni pihku.

      Hommikusöök on lõppenud.

      Enne lauast tõusmist põrnitseb Millicent mulle otsa. Ta näeb täpselt samasugune välja, nagu mu abikaasa, aga samas täiesti erinev.

      Esimest korda silmasin Millicenti lennujaamas. Olin 22-aastane ja tagasiteel Kambodžast, kus olin kolme sõbraga suve veetnud. Tõmbasime end iga päev pilve ja jõime end igal õhtul purju ega ajanud kordagi habet. Lahkusin riigist äärelinna musterpoisina, aga naasin räpaka habemesse kasvanud mehena, kellel oli tugev päevitus ja mõni hea lugu varuks. Ükski neist ei suuda Millicentiga võistelda.

      Ootasin tagasi kodumaal esimest ümberistumist. Läksin tollist läbi ja suundusin siselendude terminali poole, kui teda märkasin. Millicent istus üksi tühjas väravatsoonis, jalad kohvrile tõstetud. Ta vahtis maandumisradadele avanevast maast laeni aknast välja. Ta punased juuksed olid lõdvaks krunniks keeratud ja seljas olid tal T-särk, teksased ja tossud. Seisatasin ja vaatasin, kuidas ta lennukeid jälgib.

      Tema pilgus oli midagi erilist.

      Olin samasugune, kui alles reisile läksin. Unistasin reisimisest, soovisin nähta kohti, nagu Tai, Kambodža ja Vietnam, ja seda ma ka tegin. Nüüd olin taas tuttaval pinnal, tagasi sünnimaal, aga mu vanemad olid lahkunud. Kuigi pole kindel, kas neid kunagi üldse oligi. Vähemalt mitte minu jaoks.

      Tagasi jõudes oli reisikihk rahuldatud, aga uut kihku polnud veel tekkinud. Mitte seni, kuni silmasin Millicenti. Ta nägi välja, nagu seisaks ta omaenda unistuse lävel. Sellel hetkel tahtsin sellest osa saada.

      Toona ma kõike seda ette ei näinud. Tulin selle peale alles hiljem, kui üritasin talle või teistele selgitada, miks ta mind nii väga köidab.

      Tookord jätkasin teed järgmise värava poole. Olin kakskümmend tundi reisinud ja tükk maad oli veel minna, nii et ma ei leidnud endas piisavalt energiat, et temaga juttu teha. Suutsin teda vaid imetleda.

      Tuli välja, et läksime samale lennule. Pidasin seda heaks endeks.

      Tal oli aknaalune istekoht, mina aga olin keskmise istmerea keskel. Selleks, et mu istekoht vahetataks Millicenti kõrvale, kulus veidi veenmist, pisut stjuardessiga flirtimist ja kakskümmend dollarit. Ta ei tõstnud pilku, kui ma maha istusin.

      Kuid selleks ajaks, kui joogikäru meieni jõudis, olin plaani välja mõelnud. Kavatsesin tellida sama, mis temagi, ja kuna ma olin juba otsustanud, et tegu on erilise inimesega, ei võinud ta ju ometi midagi nii lihtlabast tellida nagu vesi. See pidi olema midagi ebaharilikku, nagu ananassimahl jääga, ja kui mina sama telliks, tekiks meie vahel sümmeetria, sümbioos, õnnelik kokkusattumus – vahet polnud, mis täpselt.

      Arvestades seda, kui kaua minu viimastest unetundidest möödas oli, näis see plaan täiesti vettpidav, kuni Millicent ütles stjuardessile, et ta ei soovi midagi. Ta ei tahtnud juua.

      Ütlesin sama. Aga sellel polnud soovitud mõju.

      Kuid kui Millicent stjuardessi poole pöördus, märkasin esimest korda ta silmi. Nende värv meenutas mulle lopsakaid avaraid põlde, mida olin näinud kõikjal Kambodžas. Siis polnud need pooltki nii tumedad kui praegu.

      Ta jätkas aknast väljavahtimist. Mina jätkasin tema vahtimist ja püüdsin teeselda, et ei vahi.

      Ütlesin endale, et olen idioot ja peaksin teda lihtsalt kõnetama.

      Ütlesin endale, et mul on midagi viga, sest normaalsed inimesed ei käitu sedasi mõne tüdruku pärast, keda nad pole kunagi varem kohanud.

      Ütlesin endale, et ma poleks piiluja.

      Ütlesin endale, et ta on minu jaoks liiga ilus.

      Kuna lennu lõpuni oli jäänud vaid pool tundi, tegin siiski suu lahti: „Tere!“

      Ta pööras pead. Põrnitses. „Tere.“

      Arvan, et lõpetasin alles siis hinge kinnihoidmise.

      Läks aastaid, enne kui küsisin, miks ta nii lennujaamas kui ka lennukis pidevalt aknast välja vaatas. Ta vastas, et ta polnud kunagi varem lennanud. Ainus, millele ta mõtles, oli turvaline maandumine.

      Kolm

      Petra oli nimekirjas esikohal, aga nüüd, kus ta on välistatud, liigun järgmise neiu juurde, kelle nimi on Naomi George. Ma pole temaga veel rääkinud.

      Õhtul sõidan Lancasteri hotelli. Naomi töötab Lancasteris administraatorina. Hotell on üks neist Vana Maailma kohtadest, mis püsib elus tänu kadunud hiilgusele. Ehitis on tohutu suur ja nii muljet avaldava sisekujundusega, et praegu enam midagi sellesarnast ei ehitataks. Õige tulemuse saavutamine oleks liiga kulukas, midagi vähemat aga täielik kitš.

      Fassaadil on klaasuksed ja -seinad, nii et vastuvõtulauale avaneb hea vaade. Naomi seisab laua taga, seljas Lancasteri vorm: sinine seelik ja jakk, mõlemad kuldse paelaga palistatud, ning erkvalge pluus. Tal on pikad tumedad juuksed ja tedretähnid ninal muudavad ta nooremaks. Naomi on 27-aastane. Arvatavasti küsitakse baarides temalt ikka veel dokumenti, aga ta pole sugugi nii süütu kui välja paistab.

      Olen näinud, kuidas ta on öösiti olnud rohkem kui ühe meessoost külastaja vastu rohkem kui sõbralik. Kõik need mehed on olnud üksikud, vanemaealised ja hästi riides, Naomi aga ei lähe pärast vahetuse lõppu alati koju. Ta on kas töö kõrvalt pisut lisaraha teeninud või peab tulevikulootusega üheöösuhteid.

      Tänu sotsiaalmeediale tean, et ta lemmiktoit on sushi ja punast liha ta ei puuduta. Keskkoolis mängis ta võrkpalli ja käis Adami-nimelise kutiga. Nüüd nimetab ta poissi Kretiiniks. Ta viimane poiss-sõber Jason kolis kolme kuu eest minema ja sellest ajast peale on naine üksik. Naomi on kaalunud lemmiklooma – arvatavasti kassi – soetamist, aga pole seda veel teinud. Tal on üle tuhande internetituttava, aga minu mulje põhjal vaid kaks lähedast sõpra. Kõige rohkem kolm.

      Ma