Minu armas naine. Samantha Downing

lõpetanud õpilase ema. See käib Jenna, mitte Rory kohta.

      „Mis tal viga on?“ küsis Millicent. Millicent ei nimeta Petrat nimepidi, sest see pole vajalik. Ma tean, keda ta silmas peab.

      „Ta polnud lihtsalt õige.“

      Millicent ei vaadanud mind peeglist. Ta kasutas näopuhastus-vedelikku. „See on juba teine, kelle sa oled välistanud.“

      „Asi peab õige olema. Sa ju tead seda.“

      Ta klõpsas pudelikorgi kinni. Läksin magamistuppa ja istusin kingi jalast võtma. Päev oli pikk ja pidi ometi kord läbi saama, aga seda Millicent ei lubanud. Ta järgnes mulle magamistuppa ja jäi mu kohale seisma.

      „Kas sa oled ikka kindel, et tahad seda teha?“ küsis ta.

      „Jah.“

      Ma ei suutnud väljendada suuremat entusiasmi, kuna tundsin end tema petmise pärast süüdi. See tabas mind pärastlõunal, kui silmasin üht väikest vanapaari. Nad pidid olema vähemalt üheksakümnesed ja jalutasid käest kinni. Sellised paarid juba teineteist ei peta. Tõstsin pilgu Millicentile ja soovisin, et meiegi võiksime sellisteks saada.

      Millicent põlvitas minu ette maha ja pani käe mu põlvele. „Me peame seda tegema.“

      Ta silmad pilkusid ja käesoojus levis mööda mu jalga üles. „Sul on õigus,“ vastasin, „me peame seda tegema.“

      Ta nõjatus lähemale ning suudles mind pikalt ja pühendunult. See süvendas mu süütunnet. Ja pani mind tahtma teha ükskõik mida, mis teda rõõmustaks.

      Vähem kui kakskümmend neli tundi hiljem istun Lancasteri hotelli ees. Naomi vahetus lõppeb alles kell üksteist ja ma ei saa ju järgmised kolm tundi lihtsalt hotelli ees konutada. Otsustasin kojumineku asemel võtta midagi süüa ja istuda baaris. See on mugav koht, kui mujale pole minna.

      Valitud koht on poolenisti rahvast täis, peamiselt üksikuid mehi. See pole sama meeldiv kui too baar, kus Petraga sai käidud. Kokteilid on poole odavamad ja kõik ülikonnakandjad on juba lipsu lõdvemaks lasknud. Laudpõrand on baaripukkidest kraabitud, letti kaunistavad klaasijäljed. Paik joojatelt joojatele, kus kõik on üksikasjade jaoks liiga purjus.

      Tellin õlle ja jälgin ühelt ekraanilt pesapalli, teiselt uudiseid.

      Kodumeeskond tegi kolmandas pesas kaks väljalööki. Homme võib vihma tulla, aga samas võib ka olla päikesepaisteline ilm. Siin Woodviewsis Florida osariigis on alati päikesepaisteline ilm, seega on see nõndanimetatud pärismaailma enklaav. Umbes tunni ajaga jõuab ookeani äärde, rahvusparki või ühte maailma suurimasse lõbustusparki. Siin öeldakse alati, et meil on hullupööra vedanud, et elame Florida keskosas. Eriti ütlevad seda need, kellel õnnestub elada Hidden Oaksi piirkonnas. Oaks on enklaavis omakorda enklaav.

      Neljandas raundis on kodumeeskond kaitses, üks väljalöök. Naomi vahetus saab kahe tunni pärast läbi ja siis hakkan teda jälitama.

      Ja siis ilmub Lindsay.

      Ta naeratav nägu vaatab mulle teleekraanilt vastu.

      Lindsay, kellel on kitsad pruunid silmad ja sirged blondid juuksed, sagedasest õuesviibimisest tekkinud päevitus ja valged hambad.

      Ta läks aasta eest kaduma. Nädal aega vilksatas ta uudistest läbi, kuni lugu kaotas aktuaalsuse. Kuna polnud lähisugulasi, kes teda eetris hoiaksid, ei pannud seda keegi tähele. Lindsay polnud kadunud laps, ta polnud kaitsetu. Ta oli täiskasvanud naine ja vajus vähem kui nädalaga unustusse.

      Aga mitte minu jaoks. Mäletan veel ta naeru. See oli piisavalt nakatav, et sundida mind kaasa naerma. Tema jällenägemine meenutab, kui palju ta mulle meeldis.

      Neli

      Esimest korda rääkisin Lindsayga matkal. Ühel laupäevahommikul jälitasin teda linna külje all mägistel matkaradadel. Ta võttis ühe matkaraja ette, mina valisin teise ja tund aega hiljem sattusime kokku.

      Kui Lindsay mind silmas, noogutas ta ja tervitas mind viisil, mis ei julgustanud mind temaga juttu tegema. Viipasin käega ja vormisin suuga „tere“ vastu. Alateadlikult jäi ta mind kummastatult vaatama ja ma ulatasin talle enda tutvustamiseks telefoni.

       Vabandust, kui see veider välja nägi. Tere! Minu nimi on Tobias. Ma olen kurt.

      Ta valvsus hajus silmanähtavalt.

      Temagi tutvustas end, me ajasime pisut juttu ning istusime siis vett jooma ja naise pakutud suupistet mekkima. Pixy Stixi kommipulgad. Tal oli neid terve peotäis.

      Lindsay pööritas silmi. „Kas pole halb? Trenni ajal suhkrut sisse vohmida? Aga need on mu lemmikud!“

       Minu omad ka.

      See oli tõsi. Ma polnud lapsest saati Pixy Stixe saanud, aga need meeldisid mulle hullupööra.

      Lindsay rääkis endast, oma tööst, kodust ja hobidest, mis olid mulle juba teada. Rääkisin enda kohta samu asju, mida neile kõigile. Kui hommikupäike kerkis, otsustasime matka koos lõpule viia. Suurema osa teest olime vait ja see meeldis mulle. Mu päriselu polnud peaaegu kunagi vaikne.

      Lindsay keeldus lõunasöögikutsest, aga vahetasime siiski numbreid. Andsin talle selle telefoni numbri, mida kasutan, kui olen Tobias.

      Lindsay saatis mulle paar päeva pärast matka sõnumi ja see pani mind naeratama.

       Tore oli sinuga eelmisel nädalal tuttavaks saada, äkki õnnestub kunagi veel koos matkata.

      Õnnestuski.

      Teisel korral valisime põhjapoolsema matkaraja Indian Lake’i rahvuspargi lähedal. Tal olid jälle Pixy Stixid kaasas, mul omakorda tekk. Peatusime kohas, kus päikest varjas tihe lehestik. Kui maha istusime, naeratasin talle siiralt.

      „Sa oled nunnu,“ ütles ta.

       Ei, sina oled meist kahest see nunnu.

      Mõne päeva pärast saatis ta jälle sõnumi, aga seekord ei teinud ma sellest välja. Selleks ajaks olime Millicentiga kokku leppinud, et Lindsay on õige.

      Nüüd, aasta hiljem, on Lindsay taas teleekraanidel. Nad leidsid ta üles.

      Lähen baarist otse koju. Millicent on juba seal ja istub majaesisel terrassil. Tal on veel tööriided seljas ja lakknahast kingad sobivad ta nahatooniga kokku. Millicent ütleb, et need pikendavad ta säärejooksu ja selles on tal õigus. Panen alati tähele, kui ta neid kannab – isegi nüüd.

      Pärast pikka tööpäeva ja seejärel autos kükitamist, et Naomit passida, tunnen tungivat vajadust kiiresti duši alla minna. Ent Millicent ei kirtsuta nina, kui ta kõrval istet võtan. Enne kui jõuan midagi öelda, katkestab ta vaikuse:

      „Sellest pole midagi.“

      „Oled sa kindel?“ küsin vastu. „Täiesti.“

      Ma ei tea, kas see vastab tõele. Pidime Lindsay eest koos hoolt kandma, aga see ei kukkunud niimoodi välja. Ja mul pole millegagi kaubelda.

      „Ma ei mõista, kuidas …“

      „Sellest pole midagi,“ kordab Millicent. Ta tõstab sõrme ja osutab maja teise korruse poole. Lapsed on kodus. Tahan veel midagi küsida, aga ei saa.

      „Peame järgmist ootama,“ sõnan ma, „praegu pole mõtet midagi teha.“

      Naine vaikib.

      „Millicent?“

      „Jah, ma kuulen.“

      Tahan küsida, kas ta mõistab, aga küllap mõistab. See lihtsalt ei meeldi talle. Ta on pahur, sest Lindsay leiti üles – just nüüd, kus meil oli järgmine silmapiiril. Ta oleks nagu sõltuvusse