Isevärki kalmistu elukad. Андрей Иванов

Ja veel mõned põgusad puudutused, mu haavatud sensuaalsust lappivad unustamatud paigad. Ühesõnaga, taksost välja ronides olin ma inimlikust lähedusest täiesti paistes. Õhtul leidsin jakilt kaks suurt vereplekki, kuid ei lasknud oma tujul langeda. „Näed, kui hästi! Nagu pärast mõrva,” ning puhkesin naerma, üksildase inimese loll harjumus.

      Taksojuht viis meid Pitié-Salpêtrière’i. Vanamees andis end mõnuga meditsiiniõdede meelevalda. Ta pandi kanderaamile, hakati mööda koridori veeretama. Vanamehe käsi lendles, žestikuleeris jõuetult, õde tüdis lõpuks, püüdis ta käpa kinni ja hoidis vagusi, sedasi nad minema ujusidki. Me seisime jupp aega telefonisabas. Marie helistas kellelegi, selgus, et see polnud esimene kord, kuid et niiviisi, ma poleks osanud kujutledagi …

      Ma rahustasin Maried, ta rääkis mulle, kui tähtis on monsieur Morgenstern tema jaoks … ma hoidsin tema käsi, silitasin õlga …

      Inimesed telefoni juures olid närvilised ja turris.

      Siis juhtus midagi tavatut. Kalpsas kohale naljakas mehike – turske, lühikest kasvu, umbes seitsmekümnene, hall juuksepahmakas, kohevad vuntsid, paksud kulmud, punnis kõht ruudulises vestis uuriga keti otsas, seljas oli tal valge ülikond ja erepunane särk, peas samasugune valge laiaääreline kaabu, kaelas valge kikilips. Suisa filmist pärit eksemplar! Läheduse hetk, imeline hetk purunes, kukkudes võtmete kõlinal välja hajameelse isanda taskust, kui ta tiris lagedale rätikut, et püüda sinna oma aevastust, võtmed jäid rätiku külge kinni, ta purtsatas nii naljakalt ja võtmed kiljatasid, Marie puhkes naerma põrmugi häbenemata vanameest kohmetuks teha, too ei kohmetunudki; ma tõstsin võtmed üles, ta vaatas mind üle ümmarguste prilliklaaside ja tänas väga tähendusrikkalt:

      „Olen teile väga tänulik, noormees. Šeršnjov,” tutvustas ta end ning mind oleks tabanud otsekui elektrilöök: ei või olla!. „Serge Šeršnjov.”

      Ma surusin hämmingus ta kätt: „Ei või olla! Toosama Šeršnjov! Mis lummutis!”

      Monsieur Šeršnjov ütles, et on hommikust peale jalul:

      „Raugematu hommik, voldiline päev, üleni ruuduline – vihm, päike, tuubil sildu täis, ja mina jooksen mööda neid sildu, justkui teeks Pariisil mingeid trukke lahti, kogu aeg Alfi otsinguil.”

      Hommikul oli Serge’i üles ajanud pani Szymánska, monsieur Morgensterni „majordoomus”, kes oli helistanud ja karjunud: „Pan Alfred on kadunud, läks eile poega otsima ja kadus ära, on öö otsa kadunud olnud! Jarek otsis teda, otsis, ei leidnud! Monsieur Šeršnjov, aidake!”

      Ta andis artistlikult edasi poola aktsenti, mis kukkus välja peaaegu nagu Tšukovski luuletuses. Marie naeratas, kordas aina: ah, pani Szymánska, pani Szymánska …

      „No mis sa ära teed, Mariška. Kui vaja, tuleb aidata.” Ta oli vaata et terve Celle-Saint-Cloud’ läbi jooksnud. „Alfil on kombeks sinna sõita, noh, te teate.” Marie noogutas arusaavalt (nagu laps). „Näh, kes oleks võinud arvata, Luxembourgi aed, kui lihtne.” Ja vaatas mind imelikult.

      Ma tutvustasin end hilinemisega, ütlesin, et töötan Vene Pariislases, alustasin mõni aeg tagasi … ja pahvatasin:

      „Ma tahaksin teist portreeloo teha. Mida kostate, Sergei Ivanovitš?”

      Ta vehkis minu poole taskurätiga:

      „Serge! Kutsuge mind Serge’iks! Ei mingeid Ivanovitše! Portreeloo, ütlete? Ohoo! Kohe nii äkki?”

      „Ma olen teist ammu kuulnud. Juba Valentin Jakovlevitš Parnahhilt. Ta oli meil ühiselamunaaber Tšistopolis. Ta jutustas palju elust Pariisis, dadaistidest, Caméléoni kõrtsist …”

      „Oh là là! Ja millal ta jõudis sellest teile rääkida?”

      „Neljakümne esimesel, neljakümne teisel …”

      Šeršnjov ohkas, lõi pilgu maha, võttis kaabu peast ja hakkas sellega endale tuult tegema, pomisedes „mon dieux”, „on vast lugu”, „uskumatu”. Püüdes talle muljet avaldada, tuletasin ma rutakalt meelde, mida olin Parnahhilt kuulnud: Šeršnjov on osalenud dadaistlikes etendustes, teinud näitusi, trükkinud lendlehti, teadis Tzarad ja teisi. Kukkus välja kuidagi liiga otse.

      Šeršnjov tõmbus kergelt tusaseks, ütles peaaegu sosinal:

      „Tšistopol, ütlete. Einoh, mõelda vaid! Kuidas võib juhtuda …” Seisime viivu ja järsku hakkas ta hüvasti jätma: „Hüva, meie sõber on leitud, ülejäänu jutustate hiljem. Ei hakka teid segama.” Saluteeris kaabuga, kallutanud pea elegantselt viltu, ja – samm tagasi, samm tagasi – keeras ringi ning tegi liibates minekut. Mulle tundus, et tema õlgadele langes vari.

      „Poleks vist pidanud,” pomisesin ma talle järele vaadates ja kõvasti kahetsedes. „Äh, ajasin vanahärra kimbatusse.”

      „Aga kus see Tšistopol asub?”

      Oo, Tšistopol … mulle meeldis seal väga; vedas nii õpetajate kui ka kasvatajatega. Muidugi oli hirmu, kurbust, nälga, mustust, palju võõraid, vaimult teistsuguseid inimesi, nad vaatasid teistmoodi, me kaklesime sageli kohalikega (nad passisid meid koolilähedasel skvääril), oli haigusi, enesetappe, mõned läksid hulluks, kõik ootasid midagi, keegi kibeles rindele, keegi Taškenti, pärapõrgusse, seal olid täid, malaaria, läbipääsmatu pori … ja seal juhtus kõige hirmsam – suri ema, ja nii kui ta suri, algas minu jaoks lakkamatu internaat, mis sarnanes, nüüd ma tean, vaksaliöömajaga, lapsed vahetusid nii sageli, et ei jõudnud sõbruneda; ma loobusin toona koolis käimast, keegi ei sundinud, just noil päevil värahtas minus miski, mingisugune eneseteadvuse närv võpatas ja vibreerib tänase päevani; tolsamal ajal tekkisid mulle esimesed sõbrad, kõik nad olid minust vanemad, me semmisime kohalikega, korjasime seeni, tegime küünlaid, tattninalampe, püüdsime kala, küpsetasime sütes kartuleid, viskasime nuge, lasime vibuga tuvisid, seal kuulsin ma esimest korda prantsuse keelt, sain tuttavaks suurepäraste inimestega, käisin kirjanike loengutel, õppisin iseseisvalt mõtlema – kuulasin teraselt sõnu ja silmitsesin kujutisi, mis ärkasid mu peas ellu, käisin üksinda jalutamas, kujutledes end esmaavastajana kesk lõputuid valgeid välju, mis ümbritsesid meie linnakest viis või ka kuus kuud aastas, nõndaviisi omandasin ma vabaduse tunnetuse, sain aru, mis maitse sel on.

      Pitié-Salpêtrière, paljusilmne ja sünge, kõrgus meie kohal (ma mõtlesin, et see pole mitte hospidal, vaid ehtne loss). Pargis ei olnud peaaegu kedagi. Me tiirutasime jalgradadel, pärast nii paljusid puudutusi ei olnud sugugi lihtne lahku minna, vanaaegne haiglahoone näis siduvat meid tugevate tunnetega, mis hakkavad, kartsin ma, hääbuma sedamööda, kuidas me temast eemaldume.

      Lamarcki esplanaad.

      Õhk auras kergelt, valgus oli muutunud sinkjashalliks ja elavaks. Varjud kasvasid suureks. Ma rääkisin, rääkisin … Sõnad kõlasid tähendusrikkalt ning harjumuspärane vastutustundetuse tunne jättis mind maha (minu arvamust oli nii kaua eiratud, et pahatihti ma ei talitsenud ennast, võisin partsata midagi kohatut, mida hiljem pikalt kahetsesin, see juhtus vaid ühel põhjusel: ma arvasin, et kuna kõik mind eiravad, siis küllap mu sõnad ei tähenda midagi, ja seetõttu ma laususin – ja ka kirjutasin – neid karistamatuse tundega, lubamatu ja isegi kuritegeliku kergusega, just nagu nad haihtuksid kohemaid).

      Ma ei taha paista imelikuna, pelutada, eemale tõugata, seetõttu räägin lünklikult, aga õhtuti nopin mahavaikitu kokku ja paiskan paberile. Ma ei karda kirjutada mitte seda, see on loomulik. (Kui ajamasin saab kunagi leiutatud, siis sellega rändamist hakkab saatma enneolematu ekstaas, ilma milleta on vabadus mõeldamatu, aga ilma vabaduseta ei saa kuidagi: iga inimene on paraku mineviku ja tuleviku pantvang, ta on omand, mida himustavad esivanemad ja millele pretendeerivad järeltulijad: esimesed teavad alati paremini, võtavad iga sõnaga vahele, aga viimased on valmis sinu kalmu maatasa tegema; isegi kui sul ei ole mitte midagi, sa ei kujuta endast mitte midagi, siis niipea, kui sa kummardud pliiatsiga paberilehe kohale – kõik, sa oled kadunud, sa kuulud kõigile, seepärast: nõua vabadust, vabadust iga hinna eest!) Ma ei karda lüüasaamisi