Tyll. Даниэль Кельман

on ilmselt väga tugev, temal aga valutab veel kogu keha. Niisiis talub ta teise juuresolekut. Olgugi et ta näeb tüdrukut vaid silmanurgast, märkab ta, et sel on tedretähnid kätel ja näol ja et silmad on päikese käes sinised kui vesi.

      „Sinu isa,“ teatab tüdruk, „ütles minu isale, et põrgut pole olemas.“

      „Ei öelnud.“ Ta saab astuda tervelt neli sammu, enne kui maha kukub.

      „Ütles küll.“

      „Ei iial,“ ütleb ta otsustavalt. „Ma vannun.“

      Ehkki ta on päris kindel, et tüdrukul on õigus. Siiski võis isa ka hoopis vastupidist öelda: me oleme põrgus, igavesti, ega saa sealt iial välja. Või siis võis ta öelda, et me oleme taevas.

      Igatahes on tema kuulnud isa suust kõike, mida üldse öelda saab.

      „Kas sa tead,“ ütleb tüdruk,„Peter Steger tappis vana puu juures ühe vasika ära. Sepp rääkis. Nad olid kolmekesi. Peter Steger, sepp ja vana Heinerling. Nad läksid öösel karjamaale ja jätsid vasika sinna, külmkingadele.“

      „Ma olin ka korra seal,“ ütleb ta.

      Tüdruk naerab. Muidugi ei usu ta seda ja tal on muidugi õigus, poiss pole seal olnud; keegi ei lähe karjamaale, kui just ei pea.

      „Ma vannun!“ ütleb ta. „Usu mind, Nele!“

      Ta tõuseb jälle köie peale ja seisab seal ilma kuskilt kinni hoidmata. Seda ta juba oskab. Vande kinnitamiseks asetab ta kaks parema käe sõrme südame kohale. Aga siis võtab käe kiirelt ära, sest talle meenub, kuidas väike Käthe Loser oli läinud aastal vanemate ees valet vandunud – ja kaks ööd hiljem suri. Et kimbatusest pääseda, teeskleb ta, nagu oleks tasakaalu kaotanud, ja kukutab end pikali rohu sisse.

      „Tee edasi,“ ütleb tüdruk rahulikult.

      „Mida?“ Valust nägu krimpsutades tõuseb ta püsti.

      „Köiel. Osata midagi, mida ükski teine ei oska. See on hea.“

      Ta kehitab õlgu. Pole päris selge, ega teine ometi tema üle naera.

      „Pean minema,“ ütleb tüdruk, hüppab püsti ja pistab jooksu.

      Tüdrukule järele vaadates hõõrub ta haiget saanud õlga. Siis tõuseb ta uuesti köie peale.

      *

      Nädal hiljem peavad nad vankritäie jahu Reutteri tallu viima. Martin Reutter oli kolme päeva eest vilja toonud, aga jahule ta järele tulla ei saa, tal on tiisel murdunud. Eile käis ta sulane Heiner ja andis sellest teada.

      Olukord on keerukas. Ei saa lihtsalt sulast jahuga teele saata, see võib nõnda nelja tuule poole kaduda, sulast ei või iialgi üksi teele usaldada. Claus aga ei saa veskist lahkuda, kuna tööd on nii palju, niisiis peab Agneta kaasa minema, ja kuna tema ei peaks Heineriga kahekesi metsa vahel olema, sest sulased on ju kõigeks võimelised, läheb ka poiss kaasa.

      Nad hakkavad sõitma enne päikesetõusu. Öösel on kõvasti vihma sadanud. Udu ripub puutüvede vahel, ladvad näivad hajuvat veel tumedasse taevasse, aasad on niiskusest rõsked. Eesel astub loiult, temale on kõik ükspuha. Poiss on tundnud teda niikaua, kuni mäletab. Ta on konutanud palju tunde eesli juures tallis, kuulanud tema vaikset nohinat, teda silitanud ja tundnud rõõmu sellest, kuidas loom oma alati niiske koonu ta põse vastu surus. Agneta käes on ohjad, poiss istub tema kõrval pukis, silmad pooleldi kinni, ja surub end ta vastu. Nende selja taga lamab Heiner jahukottidel; aeg-ajalt ta röhatab ja aeg-ajalt naerab omaette, raske öelda, kas ta magab või on ärkvel.