Tyll. Даниэль Кельман

      Sepp kobab sõrmega suus, sülitab ühe hamba lauale, tõstab pea ja vaatab poisile otsa.

      See pole hea. Poiss oli olnud õige kindel, et Sepp ei oska seda läbi näha, kuid ilmselt pole ta siiski nii juhm.

      Siis hüppab poiss püsti ja tormab ukse poole. Kahjuks ei ole Sepp mitte ainult suur, vaid ka kiire ja saab ta kätte. Poiss tahab ennast lahti rebida, see ei õnnestu, Sepp võtab hoogu ja lööb talle rusikaga näkku. Löök neelab endasse kõik muud hääled.

      Ta pilgutab silmi. Agneta on jalule karanud, teenijatüdruk naerab, talle meeldib, kui kakeldakse. Claus istub, laup kortsus, oma mõtete haardes. Ülejäänud kaks sulast ajavad uudishimulikult silmad pärani. Poiss ei kuule midagi, ruum pöörleb, lagi on ta all, Sepp on visanud ta üle õla justkui jahukoti. Siis tassib Sepp ta välja ja poiss näeb oma pea kohal rohtu, all kummub taevas, õhtustest pilvekiududest triibuline. Nüüd kuuleb ta jälle midagi: üks kõrge heli võbiseb õhus.

      Sepp hoiab ta õlavartest kinni ja jõllitab talle õige lähedalt näkku. Poiss näeb punast värvi sulase habemes. Sealt, kus hammas on puudu, veritseb.Ta võiks sulast kogu jõust rusikaga näkku lüüa. Küllap laseks Sepp ta siis lahti ja kui ta kiiresti jalad alla saaks, võiks ta vahemaad kasvatada ja metsa jõuda.

      Aga milleks? Nad elavad ühes ja samas veskis. Kui Sepp teda täna kätte ei saa, siis saab homme, ja kui homme ei saa, siis ülehomme. Parem on võtta see vastu kohe, kui kõik pealt vaatavad. Teiste silme all Sepp teda tõenäoliselt maha ei löö.

      Nad kõik on majast välja tulnud: Rosa seisab kikivarvul, et paremini näha, ta naerab ikka veel, ja ka kaks sulast ta kõrval naeravad. Agneta hüüab midagi; poiss näeb, kuidas ta suu pärani ajab ja kätega vehib, aga ta ei kuule miskit. Ema kõrval on Claus ikka veel sellise näoga, nagu mõtleks ta millestki muust.

      Siis tõstab sulane ta kõrgele pea kohale. Poiss kardab, et Sepp virutab ta nüüd vastu kõva maad; ta paneb käed kaitseks näo ette. Aga Sepp astub sammu edasi ja veel teise ja veel kolmandagi, ja äkitselt hakkab poisi süda tukslema. Veri peksleb kõrvus, ta hakkab karjuma. Ta ei kuule oma häält, ta karjub kõvemini, ei kuule ikka veel oma häält. Ta hakkab taipama, mida Sepp kavatseb. Kas ka teised seda taipavad? Veel võiksid nad vahele astuda, kuid – nüüd enam mitte. Sepp tegi seda. Poiss kukub.

      Ta kukub muudkui edasi. Aeg tundub aeglustuvat, ta võib veel ringi vaadata, ta tunneb kukkumist, libisemist läbi õhu, ja ta saab veel mõelda, et nüüd juhtub täpselt see, mille eest teda kogu elu on hoiatatud: ära roni ratta ees jõkke, ära mine iialgi selle eest, ära mine veskiratta ette, mitte mingil juhul ära iial, iial, ära mine veskiratta ees jõkke! Ja nüüd, kui see on mõeldud, pole kukkumine ikka veel läbi, ja ta kukub veel edasi ja kukub ja kukub ikka veel, aga just siis, kui teda haarab järgmine mõte, nimelt see, et äkki ei juhtugi midagi ja kukkumine muudkui kestab, lartsatab ta vastu vett ja vajub, ning taas möödub silmapilk, enne kui jäine külmus ründab. Ta rind nööritakse kinni, silme eest läheb mustaks.

      Ta tunneb, kuidas üks kala riivab põske. Ta tunneb vett voolamas, tunneb, kuidas see voolab kiiremini ja kiiremini, tunneb sõrmede vahel keerist. Ta teab, et peaks kuskilt kinni haarama, ainult et kust, kõik on liikumises, kuskil pole midagi kindlat, ja siis tunneb ta liikumist enda kohal ja mõtleb tahtmatult sellele, et ta on seda eluaeg ette kujutanud, õuduse ja uudishimuga küsinud, mida ta peaks tegema, kui ükskord tõepoolest kukuks veskiratta ees jõkke. Nüüd on kõik teisiti ja ta ei saa üldse midagi teha, ja ta teab, et kohe saab ta surma, ta lömastatakse, pressitakse, jahvatatakse puruks, aga ta peab siiski meeles, et ta ei tohi pinnale tõusta, üleval pole pääsu, üleval on ratas. Ta peab liikuma allapoole.

      Ent kus on see – allpool?

      Kogu jõust teeb ta ujumisliigutusi. Suremine pole midagi, seda ta mõistab. See käib nii kähku, see pole midagi erilist, tee üks vale samm, üks hüpe, üks liigutus – ja sa pole enam elav. Rohulible murdub, põrnikale astutakse peale, leek kustub, inimene sureb – see pole midagi! Ta käed kraapavad pori, ta on jõudnud põhjani.

      Ja siis korraga ta teab, et täna ta ei sure. Pikad rohuniidid paitavad teda, muda läheb talle ninna, ta tunneb kuklas külma haaret, kuuleb raginat, miski puutub selga, siis kandu; ta on veskiratta alt läbi saanud.

      Ta tõukab end põhjast lahti. Pinnaletõusmise jooksul silmab ta kahvatut näolappi, silmad suured ja tühjad, suu lahti, see kumab veepimeduses, tõenäoliselt ühe lapse vaim, kellel oli kunagi olnud vähem õnne kui temal.Ta teeb ujumisliigutusi. Juba jõuabki ta õhu kätte.Ta hingab sisse ja sülitab muda välja ja köhib ning klammerdub rohukamarasse ja roomab ägades kaldale.

      Üks peentel jalakestel laik ilmub ta parema silma ette.Ta pilutab silmi. Laik läheneb. See kõditab ta kulmu, ta surub käe näo peale, laik kaob. Üleval hõljub üks pilv, ümar ja helendav. Keegi kummardub tema kohale. See on Claus. Ta laskub põlvili, sirutab käe ja puudutab tema rinda, pomiseb midagi, millest ta aru ei saa, kuna õhus püsib ikka veel see kõrge heli ja summutab kõik muu; aga sellal kui ta isa räägib, muutub heli vaiksemaks ja vaiksemaks. Claus tõuseb püsti, heli on vaikinud.

      Nüüd on ka Agneta kohal. Ja tema kõrval Rosa. Iga kord, kui jälle keegi ilmub, kulub poisil silmapilk, et nägu ära tunda, miski ta peas on muutunud aeglasemaks ega toimi veel õigesti. Isa teeb kätega ringlevaid liigutusi. Ta tunneb, kuidas ta jõud taastub. Ta tahab rääkida, kuid kurgust tuleb vaid kähinat.

      Agneta paitab ta põske. „Kaks korda oled sa nüüd ristitud,“ ütleb ta.

      Poiss ei mõista, mida ta sellega mõtleb. Arvatavasti on süüdi valu ta peas, valu on nii tugev, et see ei täida mitte ainult teda, vaid kogu maailma – kõiki nähtavaid asju, maad, inimesi ta ümber, ka pilve seal üleval, mis on ikka veel nii valge nagu värske lumi.

      „Noh, tule nüüd koju,“ ütleb Claus.Ta hääl kõlab noomivalt, otsekui oleks ta tabanud poja milleltki keelatult.

      Poiss ajab end istuli, kummardub ettepoole ja oksendab. Agneta põlvitab ta kõrvale ja toetab ta pead.

      Siis ta näeb, kuidas isa võtab hoogu ja annab Seppile kõrvakiilu. Seppi keha kaldub ettepoole, ta haarab põsest kinni ja ajab end uuesti sirgu, siis tabab teda järgmine löök. Ja siis kolmas, taas korraliku hoovõtuga, selle jõud virutab ta peaaegu maha. Claus hõõrub valulikke käsi, Sepp tuigerdab. Poiss saab aru, et ta vaid teeskleb.Ta pole eriti haiget saanud, ta on tunduvalt tugevam kui mölder. Kuid ta teab, et selle eest tuleb karistus, kui sa oma leivaisa lapse peaaegu maha tapad, nii nagu mölder ja kõik teised teavad, et sulaseid ei saa niisama lihtsalt minema ajada, Claus vajab kolme sulast, vähemaga ei tule toime, ja kui üks neist ära langeb, võib kuluda nädalaid, enne kui veskisse satub mõni rändsell – talusulased ei taha veskis töötada, see asub külast liiga kaugel, ja amet on autu, selleks on valmis vaid need, kes meeleheitel.

      „Tule koju,“ ütleb nüüd ka Agneta.

      Peaaegu pime on juba. Kõik kiirustavad, sest keegi ei taha enam väljas olla. Igaüks teab, mis öösiti metsades toimub.

      „Kaks korda ristitud,“ ütleb Agneta jälle.

      Poiss tahab küsida, mida ta sellega mõtleb, märkab aga siis, et ema polegi enam tema juures.Tema selja taga sosistab jõgi, läbi veskiakna paksu eesriide tungib veidi valgust välja. Claus on nähvatasti juba rasvaküünla süüdanud. Ilmselt pole keegi valmis ennast tema kojutassimisega vaevama.

      Lõdisedes tõuseb poiss püsti. Elus. Ta on üle elanud. Veskiratta on ta üle elanud. Ta on veskiratta üle elanud. Veskiratta. Üle elanud.Ta tunneb end kirjeldamatult kergena. Ta hüppab üles, aga kui ta maandub, ei pea üks jalg vastu ja ta kukub ägades põlvili.

      Metsast kostab sosinat.Ta hoiab hinge kinni ja kuulatab, kord on see urin, kord sisin, siis lakkab hetkeks, algab uuesti. Tal on tunne, et pruugib vaid paremini kuulatada ja ta mõistaks sõnu. Aga seda ei taha ta mingil juhul. Rutakalt lonkab ta veskisse.

      Mööduvad nädalad, enne kui jalg lubab tal tagasi köie peale minna. Juba esimesel päeval ilmub välja