Tyll. Даниэль Кельман

et kinnitada teine ots?

      Meil vajus suu lahti. Mõnda aega näis, nagu oleks köis iseenesest juba kunsttükk ja miskit muud polegi vaja. Üks varblane laskus sellele, tegi väikese hüppe, ajas tiivad laiali, muutis meelt ja jäi istuma.

      Siis ilmus kirikuaknale Tyll Ulenspiegel. Ta lehvitas, hüppas aknalauale, astus köie peale. Ta tegi seda nii, nagu poleks see midagi erilist. Ta tegi seda nii, nagu oleks see vaid samm nagu iga teinegi. Keegi meist ei rääkinud, keegi ei hõiganud, keegi ei liigutanud, me ei hinganudki.

      Ta ei kõikunud ega otsinud tasakaalu, ta lihtsalt kõndis. Ta viibutas käsi, ta kõndis nii, nagu kõnnitakse mööda maad, ainult natukene paistis see kuidagi peenem, kuidas ta pidevalt jala täpselt teise jala ette asetas. Tuli väga teraselt vaadata, et märgata, kuidas ta vähekene puusi liigutades köie kõikumise tasakaalustas.Ta tegi hüppe ja maandus korraks põlvedele, enne kui jälle püsti tõusis. Siis jalutas ta, käed seljal, köie keskele. Varblane tõusis lendu, aga liigutas vaid paar korda tiibu ja laskus tagasi ning käänutas pead; nii vaikne oli, et me kuulsime teda piiksatamas ja säutsatamas. Ja muidugi kuulsime oma lehmi.

      Tyll Ulenspiegel meie kohal pööras end, aeglaselt ja rahulikult – mitte nii nagu mõni, kes on ohus, vaid nii nagu inimene, kes uudishimulikult ringi vaatab. Parem jalg seisis pikuti köiel, vasak põigiti, põlved olid veidi kõverdatud ja rusikas käed puusas. Ja me kõik, kes me üles vaatasime, mõistsime ühekorraga, mis on kergus. Me mõistsime, milline võib olla sellise inimese elu, kes tõesti teeb, mida tahab, ei usu midagi ega kuuletu kellelegi; me mõistsime, kuidas oleks olla selline inimene, ja me mõistsime, et meie ei saa iial selliseks.

      „Võtke kingad jalast!“

      Me ei teadnud, kas me olime tast õieti aru saanud.

      „Võtke jalast ära,“ hõikas ta. „Igaüks parem king. Ärge pärige, tehke nii, siis saab lustida. Usaldage mind, võtke kingad jalast. Vanad ja noored, naised ja mehed! Igaüks. Parem king.“

      Me vahtisime teda.

      „Kas siis senimaani pole lusti saanud? Kas te enam ei taha? Ma näitan teile veel rohkem, võtke kingad jalast, igaüks parem king, las käia!“

      Meil kulus veidi aega, enne kui liigutama hakkasime. Nii on meiega alati, me oleme kaalutlevad inimesed. Esimesena kuuletus pagar, siis kohe Malte Schopf ja siis Karl Lamm ja tema naine, ja siis kuuletusid käsitöölised, kes pidasid ennast teistest paremaks, ja seejärel tegime kõik nii, igaüks meist, ainult Martha mitte. Tine Krugmann müksas teda kõrvalt küünarnukiga ja osutas ta paremale jalale, aga Martha raputas pead, ja Tyll Ulenspiegel tegi köie peal uue hüppe, seejuures lõi ta õhus jalgu kokku.Ta hüppas nii kõrgele, et pidi üles kerkides käed laiali ajama, selleks et mitte tasakaalu kaotada – õige natukeseks ainult, kuid sellest piisas meile meeldetuletuseks, et temalgi on kaal ja ta ei suuda lennata.

      „Ja nüüd visake,“ hüüdis ta kõrge selge häälega. „Ärge mõelge, ärge küsige, ärge kõhelge, nõnda saab palju nalja. Tehke nii, nagu ma ütlen. Visake!“

      Tine Krugmann tegi seda esimesena. Tema king lendas ja tõusis kõrgele ja kadus rahva sekka. Siis lendas järgmine king, see oli Susanne Schopfi oma, ja siis järgmine, ning siis lendasid kümned ja siis veel rohkem ja rohkem ja rohkem. Me kõik naersime ja kisasime ja hõikusime: „Vaata ette!“ ja „Tõmba küüru!“ ja „Siit tuleb miski!“ See oli pööraselt lõbus ja sellest polnud midagi, et mõni king tabas pead. Kostis kirumist, paar naist sõimas, paar last nuttis, aga polnud hullu, ja isegi Marthat ajas naerma see, kui üks raske nahksaabas temast napilt möödus, samal ajal aga liugles ta jalge ette kootud suss. Tyllil oli olnud õigus, ja mõne jaoks oli see lausa nii lõbus, et nad viskasid õhku ka oma vasaku kinga. Ja mõned viskasid veel kübaraid ja lusikaid ja kruuse, mis kuskil puruks kukkusid, ja muidugi viskas keegi ka kive. Aga kui Tylli hääl meiega rääkima hakkas, vaibus lärm ja me kuulatasime.

      „Olete ikka tobud.“

      Me kissitasime silmi, päike seisis juba madalas. Platsi tagumises servas oli ta veel selgelt näha, teiste jaoks oli ta vaid ähmane piirjoon.

      „Olete ikka narrid. Kõlupead. Konnad. Päevavargad, mutid, lollid rotid. Korjake nüüd oma kingad üles.“

      Me põrnitsesime.

      „Või olete selleks liiga juhmid? Kas te ei suuda neid üles korjata, ei tule sellega toime, olete peast põrunud?“ Ta naeris mökitades. Varblane tõusis õhku, kerkis katuste kohale, oligi läinud.

      Me vaatasime üksteisele otsa. See, mida ta rääkis, oli alatu; aga nii alatu see nüüd ka ei olnud, et see poleks võinud järjekordne nali olla ja temale omane jäme tögamine. Selle poolest oli ta ju tuntud, ta võis seda endale lubada.

      „Mis siis nüüd?“ küsis ta. „Kas teil pole neid enam vaja? Kas te ei taha neid enam? Kas need ei meeldi teile enam? Lojusekari, korjake oma kingad üles!“

      Malte Schopf oli esimene.Ta oli kogu see aeg ebamugavust tundnud ja jooksis nüüd sinna, kuhu tema arvates oli ta saabas lennanud. Ta lükkas inimesi kõrvale, tungles, tõukas, kummardus ja tuhnis jalgade vahel. Platsi teises servas järgis Karl Schönknecht tema eeskuju, ja siis Elsbeth, sepa lesk, kuid siis astus vana Lembke vahele ja hõikas, et lasku ta jalga, see olevat tema tütre king. Elsbeth, kellel otsmik veel valutas, kuna üks saabas oli seda tabanud, hüüdis vastu, et parem lasku mees ise jalga, sest tema tunneb oma kinga ometigi ära, nii kaunilt tikitud kingi nagu temal pole Lembke tütrel kindlasti mitte, mispeale vana Lembke karjus, et mingu Elsbeth tal tee pealt eest ja ärgu sõimaku tema tütart, mispeale omakorda Elsbeth karjus, et ta olevat üks haisev kingavaras. Nüüd sekkus Lembke poeg: „Ma hoiatan sind!“, ja samal ajal hakkasid tülitsema Lise Schoch ja möldriemand, sest nende kingad paistsid tõesti ühesugused ja nende jaladki olid ühesuurused; ka Karl Lamm ja tema õemees tõstsid häält, ning korraga taipas Martha, mis siin sünnib, ta kükitas maha ja roomas minema.

      Tema kohal käis juba tõuklemine, sõimlemine ja togimine. Üks paar, kes oli oma kingad kiiresti üles leidnud, tegi minekut, aga meid, ülejäänuid, valdas viha, nii äge, justkui oleks see kaua kohunud.Tisler Moritz Blatt ja hobuserautaja Simon Kern läksid rusikatega teineteisele kallale, nii et see, kes ei teadnud, et asi pole mitte kingades, poleks suutnud seda mõista – ta oleks pidanud teadma, et Moritza naine oli juba lapsena Simonile lubatud. Mõlemal mehel voolas ninast ja suust verd, mõlemad puhistasid nagu hobused ja keegi ei söandanud vahele minna; ka Lore Pilz ja Elsa Kohlschmitt olid koledasti karvupidi koos, kuid nemad on teineteist vihanud juba nii kaua, et põhjuski oli ära ununenud. Väga hästi seevastu teati seda, miks Semmleri perekond ja Grünangeri maja rahvas teineteisele kallale läks: vaidlusaluse põllumaa ja ammuse, veel Schultheißi Peteri aegse pärandiasja tõttu, ja ka Semmleri tütre ja tema lapse tõttu, kelle isa polnud mitte tema abikaasa, vaid Karl Schönknecht. Justkui palavik levis viha edasi – kuhu iganes vaatasid, seal kisati ja peksti, kehad väänlesid, ning nüüd pööras Martha pead ja vaatas üles.

      Seal ta seisis ja naeris. Keha tagasi painutatud, suu kõrvuni, õlad tõmblemas. Ainult ta jalad seisid rahulikult paigal, ta puusad liikusid koos köie kiikumisega. Marthale tundus, et tuleks vaid täpsemini vaadata, siis ta mõistaks, miks Tyll niimoodi rõõmustas, kuid siis tormas üks mees tema poole, ei pannud teda tähele, ja mehe saabas tabas teda rindu ja ta kukkus peaga vastu maad, ja kui ta sisse hingas, oli tunne, nagu torgitaks teda nõeltega.Ta keeras end selili. Köis ja taevas olid tühjad. Tyll Ulenspiegel oli läinud.

      Martha ajas end püsti. Ta lonkas kisklevatest, väänlevatest, üksteist hammustavatest, nutvatest, peksvatest kehadest mööda, siin-seal tundis ta veel mõne näo ära; ta lonkas piki tänavat, kumaras ja pea langetatud, aga just siis, kui ta oli jõudnud oma maja ukseni, kuulis ta selja tagant plaanvankri loginat. Ta pööras ringi. Kutsaripukis istus noor naine, keda Tyll oli nimetanud Neleks, tema kõrval kössitas liikumatult vanamoor. Miks keegi neid kinni ei pidanud, miks keegi neile ei järgnenud? Vanker sõitis Marthast mööda.Ta vahtis sellele üksisilmi järele. Kohe jõuab see künnapuuni, siis linnaväravani, siis kaob.

      Aga siis, kui vanker oli juba peaaegu viimaste majade juures, jooksis keegi siiski