Öine vahetus. Стивен Кинг

küttepuud pole kohale jõudnud. Te leppisite Calviniga kokku, et...»

      «Neetud olgu su Calvin ka, ütlen ma!» Ja esimest korda märkasin ma, et kogu selle otsekohesuse ja kära varjus oli ta surmani hirmunud. Hakkasin tõsiselt mõtlema, et äkki ta võib erutuses päriselt mind oma püssist tulistada.

      Alustasin ettevaatlikult: «Viisakusžestina võiksite...»

      «Neetud olgu su viisakus!»

      «Hästi siis,» ütlesin nii väärikalt, kui suutsin. «Soovin teile head päeva seniks, kuni suudate end paremini kontrollida.» Pöörasin ringi ja hakkasin tagasi küla poole minema.

      «Vaata et sa tagasi ei tule!» röökis ta mulle järele. «Püsi seal üleval oma kurja juures! Neetud! Neetud! Neetud!» Ta viskas mind kiviga, mis tabas mu õlga. Ma ei tahtnud pakkuda talle rahuldust selle eest kõrvale põigates.

      Niisiis otsisin ma üles proua Clorise, olles otsustanud lahendada vähemasti Thompsoni vaenulikkuse mõistatuse. Proua Cloris on lesk (ja ära hakka tegelema oma paaripanekuga, Bones, ta on minust viisteist aastat vanem ja ma ei ole enam nelikümmend) ja elab üksinda kenas väikeses majakeses üsna ookeani lävel. Leidsin daami oma pesu kuivama panemas ja tal tundus olevat siiralt hea meel mind näha. Tundsin sellest suurt kergendust, on sõnulseletamatult ärritav olla tembeldatud paariaks ilma igasuguse arusaadava põhjuseta.

      «Härra Boone,» ütles ta poolkniksu tehes. «Kui tulite pesupesemise pärast, siis ma ei võta ühtegi tööd pärast septembrit. Mu reuma teeb mulle niimoodi valu, et on üsna raske enda pesugagi hakkama saada.»

      «Soovin, et oleksin pesu pärast tulnud. Tulin abi otsima, proua Cloris. Ma pean teadma kõike, mida te oskate mulle rääkida Chapelwaite’i, Jerusalem’s Loti ja selle kohta, miks linnarahvas mind nii väga kardab ja umbusaldab!»

      «Jerusalem’s Lot! Te siis teate sellest.»

      «Jah,» vastasin ma, «ja ma käsin seal oma kaaslasega nädal tagasi.»

      «Jumal!» Ta muutus valgeks nagu piim ja vaarus. Sirutasin käe, et teda toetada. Ta silmad pöörlesid hirmsasti ja hetkeks olin ma kindel, et ta minestab.

      «Proua Cloris, ma vabandan, kui ütlesin midagi, mis...»

      «Tulge sisse,» ütles ta. «Te peate teadma. Armas Jeesus, kurjad päevad on taas saabunud!»

      Ta ei rääkinud enne edasi, kui oli keetnud oma päikeselises köögis poti kanget teed. Kui see oli meie ees, vaatas ta mõnda aega mõtlikult ookeani. Vältimatult pöördusid meie silmad väljaulatuvale Chapelwaite’i neemele, kus maja vee peale vaatas. Suur eendaken sillerdas läänes päikesepaistes nagu teemant. Vaade oli ilus, ent kummaliselt häiriv. Äkitselt pöördus ta minu poole ja kuulutas jõuliselt:

      «Härra Boone, te peate otsekohe Chapelwaite’ist lahkuma!»

      Olin pahviks löödud.

      «Õhus on kurja hõngu sellest ajast saadik, kui te sinna elama asusite. Viimase nädala jooksul – sellest hetkest, kui oma jala sinna neetud kohta tõstsite – on olnud endeid ja ettekuulutusi. Loor üle kuu, öösorriparved, kes istuvad surnuaedades; ebaloomulik sünd. Te peate lahkuma!»

      Kui ma oma kõnevõime tagasi sain, rääkisin nii hellalt, kui suutsin. «Proua Cloris, need asjad on unenäod. Te kindlasti teate seda.»

      «Kas see on unenägu, et Barbara Brown sünnitas silmadeta lapse? Või et Clifton Brocket leidis Chapelwaite’i juurest metsast viis jalga laia lamedaks tallatud raja, kus kõik oli närbunud ja valgeks muutunud. Kas teie, olles külastanud Jerusalem’s Loti, saate ausalt öelda, et seal siiani mitte miski ei ela?»

      Ma ei suutnud vastata; stseen selles kohutavas kirikus tõusis mu silmade ette.

      Ta ristas oma pahklikud käed, üritades end rahustada. «Ma tean neid asju ainult nii, nagu mu ema ja tema ema enne teda rääkisid. Kas te tunnete oma perekonna ajalugu, mis puutub Chapelwaite’i?»

      «Ähmaselt,» ütlesin. «Maja on olnud koduks Philip Boone’i liinile alates 1780. aastatest. Tema vend Robert, minu vanaisa, kolis Massachusettsisse pärast vaidlust varastatud dokumentide üle. Philipi-poolsest suguvõsast tean ma vähe, peale selle, et õnnetu vari on seda katnud, ulatudes isalt pojale ja lastelastele – Marcella suri traagilises õnnetuses ja Stephen kukkus surnuks. Oli viimase soov, et Chapelwaite’ist saaks minu ja mu järeltulijate kodu ja et perekonnatüli sel viisil laheneks.»

      «See ei lahene mitte kunagi,» sosistas ta. «Te ei tea algsest tülist midagi?»

      «Robert Boone leiti oma venna kirjutuslauda läbi otsimas.»

      «Philip Boone oli hull,» ütles ta. «Mees, kes kurjaga lepingu sõlmis. Asi, mida Robert Boone üritas eemaldada, oli vanades keeltes – ladina, keldi ja muud – kirjutatud jumalavallatu piibel. Põrguraamat.»

      ««De Vermis Mysteriis».»

      Ta põrkas tagasi, justkui oleks teda löödud. «Te teate sellest?»

      «Ma olen seda näinud… seda puudutanud.» Paistis, et ta võiks taas minestada. Ta käsi liikus suu juurde justkui summutamaks karjatust. «Jah, Jerusalem’s Lotis. Rikutud ja rüvetatud kiriku kantslis.»

      «See on siis ikka veel seal.» Ta vaarus oma toolil. «Ma lootsin, et Jumal on oma tarkuses selle põrgutulle saatnud.»

      «Kuidas oli Philip Boone seotud Jerusalem’s Lotiga?»

      «Veresideme kaudu,» ütles ta tumedalt. «Metsalise märk oli tema peal, ehkki ta kõndis lambarüüs. Ja 31. oktoobril 1879 kadus Philip Boone ja koos temaga kogu selle neetud küla elanikkond.»