Öine vahetus. Стивен Кинг

ladu, siiani täis tamme- ja männipuitu, sepikoda.

      Teel küla keskel oleva kiriku poole sisenesime kahte majja. Mõlemad olid täiesti puritaanlikud, täis esemeid, mille eest kollektsionäärid oleks nõus oma käe andma, mõlemad mahajäetud ning samamoodi kõduhaisulised.

      Miski ei paistnud siin elavat või liikuvat peale meie. Me ei näinud ei putukaid, linde ega ämblikuvõrke aknanurkades. Ainult tolmu.

      Viimaks jõudsime kirikusse. See tõusis meie kohale sünge, eemalepeletava ja kalgina. Aknad olid varjudest mustad ja igasugune jumalikkus või pühalikkus oli sellest ammu kadunud. Selles olen ma kindel. Me läksime trepist üles ja ma panin käe suurele rauast ukselingile. Vahetasime Caliga pika, morni pilgu. Avasin ukse. Kui kaua oli möödunud sellest ajast, kui ust viimati puudutati? Ma võin üsna enesekindlalt väita, et minu puudutus oli esimene viiekümne aasta, võib-olla isegi pikema aja vältel. Roostest ummistunud hinged kriiksusid valjult. Mäda ja kõdu hais, mida tundsime, oli peaaegu käegakatsutav. Cali kurgust kostis öökiv heli ning ta pööras tahtmatult pead puhtama õhu suunas.

      «Härra,» küsis ta. «Olete kindel, et tunnete end hästi...?»

      «Minuga on kõik korras,» vastasin rahulikult. Kuid ma polnud rahulik, Bones, mitte rohkem kui praegu. Ma usun, just nagu ka Mooses, Jereboam ja Increase Mather ja meie oma Hanson (kui tal parasjagu on filosoofiline meeleolu), et leidub vaimselt mürgiseid paiku, hooneid, kus kosmosepiim on läinud hapuks ja haisvaks. See kirik oli üks selline koht, seda ma vannun.

      Me astusime pikka vestibüüli, mis oli varustatud tolmuse riidevarna ning riiulisse asetatud lauluraamatutega. Sel polnud aknaid. Siin-seal seisid niššides õlilambid. Üsna harilik ruum, mõtlesin ma, kuni kuulsin Calvini teravat hingetõmmet ning nägin, mida tema juba märganud oli.

      See oli rõvedus.

      Ma suudan seda uhkes raamis pilti kirjeldada vaid niimoodi: see oli maalitud rubenslikus lopsakas stiilis ja kujutas groteskset paroodiat madonnast ja lapsest, kelle tagaplaanil kepslesid ja roomasid kummalised poolviirastuslikud olendid.

      «Jumal,» sosistasin ma.

      «Siin pole jumalat,» ütles Calvin, ja tema sõnad tundusid õhus rippuvat.

      Avasin kirikusse viiva ukse ja tundsime peaaegu hingematvat mädahaisu.

      Pärastlõuna sillerdavas poolvalguses sirutusid tontlikud kirikupingid altari suunas. Nende kohal oli kõrge, tammine kantsel ja varjudesse jääv narteks, millest helkis kulda.

      Poolnuuksatusega tegi Calvin, tõsiusklik protestant, pühamärgi ja ma järgisin teda. Sest see helkiv kuld oli suur, kaunilt põimitud rist – mis rippus tagurpidi – Saatana missa sümbol.

      «Me peame rahulikuks jääma,» kuulsin end ütlemas. «Me peame olema rahulikud, Calvin. Me peame olema rahulikud.»

      Kuid üks vari oli puudutanud mu südant ja ma kartsin rohkem kui kunagi varem. Ma olen kõndinud surma sirmi all ja arvanud, et midagi pimedamat pole olemas. Aga on. On.

      Kõndisime sammude kajades mööda vahekäiku edasi, tolmu sisse jälgi jättes. Ja altaril oli teisigi hirmutavaid kunstitöid. Ma ei luba endal nendele pikemalt mõelda.

      Hakkasin ronima kantslisse.

      «Ärge minge, härra Boone!» hüüdis Cal äkitselt. «Ma kardan...»

      Kuid ma olin juba seal. Alusel lebas hiiglaslik raamat, kirjutatud nii ladina keeles kui kribulistes ruunides, mis minu koolitamata silmale tundusid kas kelti või eel-kelti päritolu. Lisan kaardi mitmete sümbolitega, mille mälu järgi ümber joonistasin.

      Sulgesin raamatu ning vaatasin nahka pressitud sõnu: De Vermis Mysteriis, mu ladina keel on roostes, kuid piisav, et tõlkida: «Ussi Müsteeriumid».

      Kui ma seda puudutasin, siis see neetud kirik ja Calvini valge, ülessuunatud nägu justkui ujusid mu silme ees. Mulle tundus, et kuulsin madalaid, loitsivaid hääli, täis kohutavat, ent innukat hirmu – ja selle hääle taustal teist, mis kostis sügavast maapõuest. Kahtlemata hallutsinatsioon, aga samal hetkel kuulsime kirikus häält, mis oli väga tõeline ja mida ma saan kirjeldada vaid kui suurt õudustäratavat kriginat minu jalge all. Kantsel mu sõrmede all värises ja rüvetatud rist vabises seinal.

      Me lahkusime koos, Cal ja mina, jättes selle koha pimedusse maha, kumbki meist ei julgenud tagasi vaadata enne, kui olime rohmaka silla selja taha jätnud. Ma ei ütleks, et oleksime jooksma hakates päriselt unustanud need tuhat ja üheksasada aastat, mis lahutavad inimest ebausklikust ja vaimekummardavast metslasest, aga ma valetaksin, kui ütleksin, et me jalutasime.

      See on minu lugu. Su paranemist ei tohi segada mure, et olen jälle palavikku jäänud. Cal võib tunnistada kõike, mis ma kirja panin, kaasa arvatud see õudne hääl.

      Seega ma lõpetan, öeldes ainult, et tahaksin sinuga kohtuda (teades, et suur osa mu segadusest kaoks siis otsekohe) ja et jään sinu sõbraks ja imetlejaks.

      Charles

      17. oktoober, 1850

      Lugupeetud härrad

      Teie majapidamistarvete kataloogi kõige viimases numbris (suvi, 1850), märkasin ma preparaati nimega Roti Kirstunael. Ma sooviksin osta ühe (1) 5-naelase purgi seda preparaati teie nimetatud hinnaga kolmkümmend senti (0.30$). Ma lisan postikulud. Palun saatke see nimetatud aadressil: Calvin McCann, Chapelwaite, Preacher’s Corners, Cumberlandi maakond, Maine.

      Tänan teid tähelepanu eest selles asjas.

      Lugupidamisega

      Calvin McCann

      19. oktoober, 1850

      Kallis Bones

      Ebameeldivad sündmused.

      Hääled majas on muutunud tugevamaks ja ma olen jõudnud järeldusele, et rotid ei ole sugugi ainsad, kes meie maja seintes liiguvad. Otsisime Calviniga järjekordselt peidetud nurgataguseid või käike, ent ei leidnud midagi. Kui kehvasti me sobituksime mõnda proua Radcliffe’i romaani. Cal väidab, et hääl tundub tulevat peamiselt keldrist, ja seda me kavatsemegi homme avastama asuda. Mul pole sugugi kergem teadmisest, et nõo Stepheni õde seal oma õnnetu lõpu leidis.

      Tema portree, muide, ripub ülemises galeriis. Marcella Boone oli nukker, kena naine, kui kunstnik on teda täpselt tabanud, ja ma tean, et ta ei abiellunud kunagi. Mõnikord ma mõtlen, et proua Clorisel oli õigus ja et see on halb maja. Viimastele asukatele on see igatahes ainult õnnetust toonud.

      Kuid nüüd pean rääkima silmapaistvast proua Clorisest, sest vestlesin temaga täna teist korda. Otsisin ta üles täna pärastlõunal ühe ebameeldiva kohtumise järel, pidades teda Cornersi elanikest kõige mõistlikumaks.

      Küttepuud pidid täna hommikul saabuma ja kui pärastlõuna oli kätte jõudnud ja puid polnud, siis otsustasin oma igapäevase jalutuskäigu asemel külasse minna. Kavatsesin külastada Thompsonit, meest, kellega Cal oli kokku leppinud.

      Oli kena päev, täis kirka sügise kargust, ja olin Thompsonite juurde jõudes parimas tujus, mis mul viimaste päevade jooksul oli olnud (Cal, kes oli jäänud koju uurima nõbu Stepheni raamatukogu, andis mulle piisavad juhised), ning üsna valmis Thompsonitele puude hilinemise andestama.

      Nende õu oli täis umbrohtu, hooned lagunenud, värvi vajavad. Aidast vasakul röhitses ja püherdas mudases laudas hiiglaslik emis, valmis novembrikuiseks seatapuks, ja prahti täis aias, maja ja kõrvalhoonete vahel, söötis räbaldunud ruudulises kleidis naine põllest kanu. Kui ma teda hüüdsin, pööras ta kahvatu tuima näo minu poole.

      Oli päris imetabane vaadata, kuidas ta näoilme muutus täielikust puupäisest tühjusest pööraselt hirmunuks. Võin ainult arvata, et ta pidas mind Stepheniks, kuna ta tõstis käe, tehes kahe sõrmega märgi kurja silma kaitseks, ja röögatas. Kanasööt pudenes maha ja linnud laperdasid kaagutades minema.

      Enne