Öine vahetus. Стивен Кинг

leiab, et olen millegi piinlikuga hakkama saanud, ütlebki ta seda, nii lahkelt ja armastavalt kui see vähegi võimalik on. Tänan oma lapsi Naomit, Joe’d ja Owenit, kes on olnud väga mõistvad nende isa kummaliste tegemiste kohta allkorruse toas. Olen tänulik oma emale, kes suri 1973. aastal ja kellele see raamat on pühendatud. Temapoolne julgustamine oli pidev ja kõikumatu, ta leidis alati 40 või 50 senti, et lisada kirjale margiga ümbrik enda aadressiga, ja keegi – ma ise kaasa arvatud – ei olnud mu läbimurde üle rohkem rahul kui tema.

      Teises grupis kuulub mu suurim ja eriline tänu mu toimetajale William G. Thompsonile kirjastusest Doubleday, kes on töötanud minuga kannatlikult ja kes talub mu igapäevaseid telefonikõnesid rõõmsameelselt ning kes näitas mõned aastad tagasi üles lahkust noore ja ilma mingite soovitusteta autori vastu ning kes on selle kirjaniku toimetajaks jäänud tänaseni.

      Kolmandas grupis on inimesed, kes mu jutte esimesena avaldada võtsid: Robert A. W. Lowndes, kes avaldas mu kaks esimest mahamüüdud lugu; Douglas Allen ja Nye Willden kirjastusest Dugent, kes ostsid mitmeid lugusid ajakirjade Cavalier ja Gent jaoks noil ammustel aegadel, kui honoraritšekid laekusid täpselt ja napilt hetkel, et vältida elektrifirma-poolset eufemismi ehk «teenuse katkestamist»; Elaine Geiger ja Herbert Schnall ja Carolyn Stromberg kirjastusest New American Library; Gerard van der Leun Penthouse’ist ja Harris Deinstfrey Cosmopolitanist. Aitäh teile kõigile!

      On veel üks oluline grupp, keda ma soovin tänada, ja selleks on kõik need lugejad, kes on võtnud välja oma rahakoti ja maksnud minu kirjutatu eest. Nii mitmeski mõttes on see teie raamat, sest see poleks kindlasti ilma teieta teoks saanud. Nii et aitäh!

      Siin toas, kus ma istun, on endiselt pime. Ja väljas sajab. Me oleme selle suurepäraselt ajastanud. Ma tahan sulle midagi näidata, ma tahan, et sa puudutaksid midagi. See on sinuga samas toas – täpsemalt on see järgmise lehekülje kaugusel.

      Kas hakkame pihta?

      Bridgton, Maine

      27. veebruar 1977

      JERUSALEM´S LOT

      2. oktoober, 1850

      Kallis Bones!

      Kui tore oli astuda sellesse Chapelwaite’i külma, tuuletõmbelisse koridori, iga luu valutamas sellest kohutavast tõllast, paisunud põis kohe kergendust vajamas – ja näha sinu jäljendamatu käekirjaga adresseeritud kirja lebamas sellel väikesel koledal kirsipuust laual ukse kõrval. Võid kindel olla, et hakkasin seda dešifreerima kohe, kui kehaliste vajadustega oli tegeletud (külmas, külluslikult kaunistatud alumise korruse vannitoas, kus ma nägin oma hingeõhku silmade ette kerkimas).

      Mul on hea meel kuulda, et oled paranenud haigusest, mis nii pikka aega sinu kopsus pesitses, samas kinnitan sulle, et mõistan seda moraalset dilemmat, millesse ravi tõttu sattunud oled. Tõbine orjandusevastane, kes on tervenenud orjandusliku Florida päikselises kliimas! Siiski, kõike arvesse võttes, Bones, ma palun sind kui sõber, kes on samuti kõndinud surmavarju orus, hoolitse enda eest ja ära riski Massachusettsisse tagasitulekuga enne, kui su tervis seda lubab. Su peen mõistus ja vahe sulg ei saa meid teenida, kui sa oled põrm, ja kui lõuna piirkond on tervendav, siis kas pole selles ka poeetilist õiglust?

      Jah, maja on peaaegu nii peen, nagu mu nõo testamenditäit

      -- 25

      jad mul uskuda lasid, kuigi palju kurjakuulutavam. See asetseb suurel eenduval maaninal umbes kolm miili Falmouthist ja üheksa miili Portlandist põhja pool. Maja taga on umbes neli aakrit kõige ebameeldivamalt metsistunud maad – kadakad, akaatsiaväädid, põõsad ja erinevad ronitaimed katmas maalilisi kiviseinu, mis eraldavad mõisa valduseid linnast. Küngastel piiluvad adru seest mitte midagi nägevad hirmuäratavad kreeka kujude imitatsioonid – enamik neist paistavad möödujale kohe kraesse kargavat. Mu nõo Stepheni maitse tundub varieeruvat aktsepteeritavast kuni lausjõledani. Selle keskel, mis kunagi ilmselt oli aed, asub kummaline väike suvemajake, mis on peaaegu äädikapuudesse mattunud, ja groteskne päikesekell. Need lisavad viimase hullumeelse lihvi.

      Kuid vaade salongist rohkem kui vabandab seda kõike; sealt võib näha Atlandi ookeani ja peadpööritavaid kaljusid Chapelwaite’i jalamil. Kaugele välja ulatuvast eendaknast paistab ookean ja akna kõrval seisab padakonna-laadne sekretär. See sobib ideaalselt selle romaani alustamiseks, millest ma olen nii kaua (ja kahtlemata tüütuseni) rääkinud.

      Täna on olnud pilves, juhuslike vihmasabinatega ilm. Välja vaadates tundub kõik olevat kiltkivihall – kaljud, kulunud ja vanad kui Aeg ise, taevas, ja loomulikult meri, mis all vastu graniidikihvasid kõmistab, tekitades mitte niivõrd müra, kuivõrd vibratsiooni – ma tunnen kirjutades lained oma jalge all. See tunne polegi täiesti ebameeldiv.

      Ma tean, et sa ei kiida mu eraklikke kombeid heaks, Bones, kuid kinnitan sulle, et minuga on kõik korras ja ma olen õnnelik. Calvin on siin minuga, praktiline, vaikne ja usaldusväärne nagu alati, ja olen kindel, et kahepeale suudame kesknädalaks oma asjad paika saada ning valmistuda vajalike asjade linnast järeletoomiseks – ja koristajate kompanii palkamiseks, kes asuksid siit tolmu välja pühkima.

      Ma lõpetan nüüd – siin on nii palju asju, mida ma veel pole näinud, tube, mida uurida, ja kahtlemata tuhandeid jälestusväärseid mööbliesemeid, mida oma tundliku pilguga põrnitseda. Veelkord, tänan meeldiva tunde eest, mida su kiri tekitas, ja et ikka minu peale mõtled.

      Anna edasi mu soojad soovid oma naisele.

      Charles

      6. oktoober, 1850

      Kallis Bones!

      Milline koht see küll on!

      See hämmastab mind jätkuvalt – nagu ka lähima küla elanike reaktsioon minu sissekolimisele. Küla on kummaline väike kohake maalilise nimega Preacher’s Corners. Sealt saime Calviniga oma nädala toiduvarud. Teine asjatoimetus, leida talveks piisavas koguses küttepuid, sai samuti aetud. Kuid Cal tuli tagasi morni näoga ja kui ma küsisin, mis viga on, siis vastas ta süngelt:

      «Nad arvavad, et te olete hull, härra Boone!»

      Naersin ja ütlesin, et võib-olla on nad kuulnud ajupõletikust, mille all ma pärast oma Sarah surma kannatasin – ma ajasin sel ajal üsna hullu juttu, nagu ka sina kinnitada võid.

      Kuid Cal vaidles, et mitte keegi ei teadnud minu kohta midagi, nad olid tundnud vaid mu nõbu Stephenit, kes tellis külast samu asju, mis minagi. «Öeldi, härra, et kõik, kes Chapelwaite’is elavad, on kas hullud või riskivad hullumeelsusega.»

      See tegi mind täiesti nõutuks, nagu võid ette kujutada, ja ma küsisin, kes oli talle seda imelist infot jaganud. Ta ütles, et teda oli saadetud morni ja üsna purjakil Thompsoni-nimelise puidukaupmehe juurde, kellel on nelisada aakrit männi-, kase- ja kuusemetsa, kes langetab metsa oma viie poja abiga ja müüb seda Portlandi saeveskitesse ning ümberkaudsetesse majapidamistesse.

      Kui Cal, tema veidratest eelarvamustest teadmatuses, andis Thompsonile aadressi, kuhu puud tuua, siis vahtis too teda suu ammuli ning ütles, et saadab oma pojad puudega kenas päevavalguses ja mööda mereäärset teed.

      Calvin, kes pidas mu segadust ilmselt meelehärmiks, ütles kohe, et mees oli haisenud odava viski järele ning padranud midagi mahajäetud külast ning nõo Stepheni sugulastest ja ussidest! Calvin jätkas seda tehingut ühega Thompsoni poegadest, kes, nagu ma aru saan, oli samuti üsna tõre ning sugugi mitte kaine või healõhnaline. Ma saan aru, et sarnast reaktsiooni kohtas Cal ka küla pudukaupluses, kus ta rääkis poepidajaga, kes paistis olevat klatšihimulist, seljataga-sosistavat tüüpi.

      Kõik see ei häirinud mind eriti. Me teame, kui palju meeldib maainimestele oma elusid rikastada skandaali ja müüdi hõnguga, ning ma pakun, et vaene Stephen ja kogu temapoolne suguvõsa on heaks saagiks. Nagu ma Calile ütlesin, tekitas mees, kes kukkus surnuks peaaegu omaenda eestrepil, kahtlemata palju kuulujutte.

      Maja ise pakub pidevaid üllatusi. Kakskümmend