Rikkaks saamise õpik III. Jaak Roosaare

siis pane see kalendrisse kirja ja tee ära!). Kui me teame, kuhu me minna tahame, on tulevik selgem ja olevik helgem. Nüüd on vaja ehitada plaan selle tuleviku saavutamiseks ja seejärel on vaja omada enesedistsipliini selle sammsammuliseks saavutamiseks.

      Plaani loomiseks on kõige kavalam kasutada nende inimeste abi, kes on sarnast teekonda juba enne Sind edukalt käinud. Keegi, kes oli sarnases olukorras nagu Sina praegu, kuid saavutas tulemuse, mis vastab Sinu unistuste elu visioonile. Selliseid inimesi võid leida läbi raamatute (tasub lugeda biograafiaid), interneti või ka päriselus kohtumiste. Lihtsaim viis luua edu saavutamiseks plaan on selle kopeerimine kelleltki, kes on seda juba varem teinud. Siinkohal pead muidugi arvestama enda ja oma olukorra eripäradega ning olema valmis ka selleks, et oled oma unistusi kirja pannud mitte enda südame, vaid massimeediast tulevate signaalide järgi. Õnneks ei ole aga kusagil kirjas, et enda eesmärke ja visiooni ei tohiks muuta. Tohib ja isegi peabki! Me kõik muutume ja nii muutuvad ka meie unistused ja soovid. Lihtsalt ole tähelepanelik, et muudaksid eesmärke lähtuvalt teadlikust otsusest, mitte lihtsalt vähesest enesedistsipliinist või laiskusest. Samuti on oluline jälgida, et Sinu unistused ja eesmärgid oleksid üksteisega (ja Sinu enda põhiolemusega) kooskõlas. Igal asjal siin maailmas on hind ja Sa pead olema valmis selle maksmiseks. Kui soovid endale heas vormis keha, siis ei saa Sa samal ajal ilma trenni tegemata pidevalt komme ja jäätist sisse vohmida. Kui tahad õnnelikku abielu, siis ei saa Sa samal ajal üheöösuhteid avastada. Kui tahad veeta perega aasta Uus-Meremaal seigeldes, ei saa Su lapsed samal ajal Eestis koolis käia. Seega on vaja hoolitseda, et Sinu visioonis ei oleks vastanduvaid konflikte. Need konfliktid peaksid tegevusplaanis üsna selgelt välja tulema ja seejärel tuleb asuda protsessi kordama. Kui sobiv plaan olemas, siis edasi taandubki kõik suures osas enesedistsipliinile.

      Enesedistsipliin kui edu alustegur

      Kui eesmärk on Sinu jaoks oluline, Sa oled saanud paika plaani, mis teiste inimeste näidete puhul sinna eesmärgini viib, siis nüüd jääbki üle plaani täitma asuda. Miks on enesedistsipliin eesmärkide saavutamisel niivõrd oluline? Nagu sai juba mainitud, siis iga plaani täitmine eeldab lühema või pikema aja jooksul reeglina mingeid tegevusi, mis ei ole alati mugavad ega lihtsad. Heaks näiteks on jällegi minu suvine raamatumüük – ilma enesedistsipliinita poleks seda tööd lihtsalt olnud võimalik teha. Minu jaoks ongi üheks suurimaks eeskujuks distsipliini osas Eesti Southwesterni üks juhtidest Veiko Roos, kes järgnevalt jagab oma kogemust ja mõtteid sellel teemal.

      Veiko Roos on Southwestern Advantage Euroopa müügidirektor ja karjääris kõige kaugemale jõudnud Eesti raamatumüüja. Ta on olnud mentoriks sadadele tudengitele ja innustanud neid endi eesmärkide saavutamisel. Veiko on ka aktiivne investor, kes investeerib aktsiatesse, kinnisvarasse, välja antud laenudesse ja metsamaasse. Ta on lõpetanud HTG kuldmedaliga ja on mitmekordne Eesti noorte meister karates.

      Veiko Roos

      Tuntud juhtimis- ja müügikoolitaja ning raamatute autor Brian Tracy on öelnud, et on olemas üks isikuomadus, mis pea et garanteerib rohkem saavutusi, edu ja õnne kui ükski teine. Ja mis kõige parem, see isikuomadus on arendatav. Brian Tracy läheb oma mõtetes veel kaugemalegi ja ütleb, et tuhandetest aegade jooksul välja toodud eduprintsiipidest ja teguritest on just see isikuomadus edu saavutamiseks olulisim. Võibolla isegi nii oluline, et kui seda isikuomadust piisavalt mitte arendada, siis jääb meie potentsiaal avaldumata ja realiseerimata. Millest ta räägib? See on enesedistsipliin.

      Distsipliini tähtsusest räägib ka nn marshmallow’ (vahukommi) test. 1960–1970ndatel viis Stanfordi ülikooli psühholoog W. Mischel läbi rida katseid lastega vanuses 4-6. Originaalkatses osales 600 last. Katse käigus viidi laps tuppa, kus oli laual midagi magusat – näiteks küpsis või vahukomm. Laps võis selle magusa kohe ära süüa, aga kui ta suutis ennast 15 minutit tagasi hoida, siis lubati talle ühe kommi või küpsise asemel kaks. 30% lastest suutsid ennast tagasi hoida ja välja teenida preemia. Aastaid-aastaid hiljem tehti jätku-uurimusi katses osalenud lastega ja avastati, et lapsed, kes suutsid kiusatusele (komm kohe ära süüa) vastu panna, olid elus edukamad: said rohkem punkte gümnaasiumi lõpueksamitel, olid paremas kehalises vormis jne. See katse on hea kinnitus ja tõestus Brian Tracy poolt eespool väljaöeldule.

      Sündisin 1981. aastal ja kasvasin üles nõukogude aja lõpus. Mäletan hästi pooltühje poelette ning üleüldist defitsiiti. Ei saa öelda, et pere just rikas oli, aga me ei olnud ka vaesed. Meil oli piisavalt, et ära elada ja enamasti ei pidanud lugema päevi vanemate järgmise palgapäevani. Mäletan, et juba 7–8-aastaselt oli minu jaoks oluline teadmine, et vanematel on säästud. Palgapäevast palgapäevani elamine tundus stressirikas ja see ei olnud midagi, mida endale tulevikus soovisin ja tahtsin. Seega juba üsna noorelt teadsin ma seda, et olen valmis hetkel pingutama, et ma ei peaks hiljem nii palju pingutama. Või et kui hiljem pingutan, siis mitte sellepärast, et pean, vaid sellepärast, et tahan. See mõte tundus vabastav. Ja nii tekkiski eesmärk saada tulevikus n-ö rikkaks, et ei peaks raha pärast muretsema. Kuidas selleni aga jõuda? Mida selleks tegema peaks? Ei mäleta, et vanematega sellest otseselt kunagi juttu oleks tulnud, kuid kuidagi jõudis minuni arusaam, et oluline on teha ettevõetud asju kohusetundlikult ning arendada endas järjepidevust ning distsipliini. Harv T. Eker on selle hästi kokku võtnud: „How you do anything is how you do everything”* . See mõttemall pani mind pingutama nii spordis kui ka koolis või milles iganes, mida sattusin tegema.

      Ma arvan, et seetõttu läkski koolis hästi, olin motiveeritud pingutama, mõeldes oma tulevikule. Lõpetasin põhikooli ainult viitega ja ema arvas, et parim oleks jätta väike maakool sinnapaika ning asuda õppima Tartusse Treffneri gümnaasiumisse, sealt lihtsam ka hiljem ülikooli edasi minna. Eks kooliteel sattusid ikka mõned neljad sisse, kuid gümnaasiumi lõpetasingi kuldmedaliga.

      Sarnaselt edenesin ka spordis. Vanemad suunasid mind erinevatesse trennidesse ja nii sain proovida suusatamist, pesapalli, jalgpalli, kergejõustikku. Tegelesin kõigega, mida teha „vaja” oli. Kui oli vaja kooli korvpallis või jalgpallis esindada, sai seda ka tehtud ning kui oli vaja kergejõustikus silma paista, siis andsin endast parima. Tegelikult olin ma alati tahtnud minna karate trenni (see oli vist mingi mõjutus erinevatest märulifilmidest, mida olin tol ajal vaatama sattunud). See võimalus avanes lõpuks 6ndas klassis, kui kolisime perega väiksesse alevikku Jõgevamaal, kus õnnestus karate harjutusgrupiga liituda. Karatel on erinevaid suundasid ja ma sattusin siis nn sportliku karate juurde (kumite ehk kahevõitlus). Harrastasin seda kuni ülikooli 3. kursuseni. Tulin oma kaalu- ja vanusekategoorias mitmel korral Eesti meistriks ning sai ära käidud ka Euroopa meistrivõistlustel. Trenni sai tehtud päris palju – viimastel aastatel tegin nädalas 3-4 erialatrenni ja 2x jõusaali ning lisaks 2-3 korda midagi aeroobset.

      Kui ma nüüd sellele kogemusele tagasi vaatan, siis mida see kõik mulle andis? Esiteks õppisin asju paremini planeerima. Koolikoormus gümnaasiumis oli korralik ja et kõik asjad ikka õigeks ajaks ja hästi tehtud saaks, pidin õppima ette planeerima. Paljudel nädalavahetustel käisin võistlustel ja kui oli vaja kirjandeid kirjutada, uurimistöid teha või oli lihtsalt rohkem õppimist mingiks suureks kontrolltööks, siis pidin sellega arvestama ja varem alustama. Ei saanud jätta õppimist nädalavahetuseks. Näiteks kirjandite kirjutamiseks anti enamasti aega 1-2 nädalat, aga oma trennigraafiku ja eelseisvate võistlustega arvestades pidin nendega mõnikord kohe alustama. Päris tihti sain asjad valmis enne, kui teised alustadagi jõudsid. Nüüd on sellele naljakas tagasi mõelda, aga kuna ma ei tahtnud super nohik näida, siis

      klassikaaslastele ei saanud sellest kõva häälega rääkida.

      Ei olnud cool koolitükid kohe ära teha. Teiseks kasvatasin läbi selle kõige oma distsipliinimusklit. Kuigi karate mulle väga meeldis, tundub mulle, et mida rohkem ma sellesse süvenesin, seda rohkem sai sellest hobi asemel pigem töö. Ehk siis eneseületamine ja järjest suuremate koormuste ettevõtmine nõudis järjest suuremat motivatsiooni ja distsipliini. Ja see kõik on mulle hilisemas elus kasuks tulnud.

      Ülikooli viimasel kursusel sattusin Southwestern Advantage programmi, mille raames müüsin raamatuid ukselt uksele USA-s Illinoisi