Rikkaks saamise õpik III. Jaak Roosaare

ikka edasi. Kuid mulle väga meeldib, kuidas Albert selle kokku võtab: „Edukad inimesed on loonud harjumuseks teha asju, mida ebaedukatele teha ei meeldi”. Ja nii lihtne see ongi. See, mis aitas mul Southwesterni programmis üle keskmise edukas olla, oli aastate jooksul arendatud distsipliin ja järjepidevus. Tänu nendele tugevustele suutsin panna ennast tegema asju, mida ma pidin: tegema pikki töötunde, õppima müügitekste, ebaõnnestunud müügikatsetest hoolimata edasi liikuma, astuma vastu oma hirmudele, tegema ikka rohkem ja rohkem müügikontakte. Vaatamata aeglasele algusele õnnestus selle programmi lõpuks müügis piisavalt edu saavutada. Võitsin preemiareisi koos teiste edumeelsete tudengitega Gambiasse, Aafrikasse. See oli minu esimene soojamaareis üldse. Emotsioonid olid laes, sest olin ju selle ka ise välja teeninud. Lisaks säästsin piisavalt raha, et vanematega kahasse esimene korter osta.

      Kuna esimene suvi Southwesterniga läks hästi, siis sain sellest julgustust. Arvestades saavutatud tulemusi, positiivset meelestatust ja tööeetikat, pakuti mulle ka võimalust olla ise juhendajaks ja grupijuhiks juba järgmine suvi. See tundus suurem väljakutse, kui ainult üksinda iseenda eest seista. Isegi natuke hirmutav. Õnneks olin vahepeal õppinud iseendaga tööd tegema ja teadlikkust tõstnud, kuidas hirmudest üle olla. Olin teada saanud, et tegutsemine aitab hirmudest üle saada. Esimene samm on kõige raskem, aga ebaõnnestumist pole olemas – kõige suurem ebaõnnestumine on oma hirmude tõttu vajalike asjade tegemata jätmine. Edukate inimeste jaoks on olemas lihtsalt erinevad kogemused ja oluline on neist kogemustest õppida ning edasi liikuda. Nad ei muretse, mida teised neist arvavad ja mõtlevad – nad ei tee asju teiste pärast, nad teevad asju iseenda pärast. Teadsin ka seda, et iga õnnestumise taga on selge plaan. Seega istusin maha oma väga kogenud mentori Elleniga, kes aitas läbi mõelda arenguplaani, kuidas saavutada uuel suvel kõike seda, mida tahtsin. Minu ülesandeks jäi ainult plaanist kinni pidada. Kontrollitavale plaanile keskendumine aitas vähendada hirmutunnet ning tekitas tunde, et kontrollin ise oma edu saavutamist.

      Seega, kaua ma ei mõelnud. Haarasin võimalusest kinni, sest ei ole just palju kohti, kus noor inimene saab oma juhtimisoskusi selles vanuses proovile panna ja nii palju õppida. Lisaks sellele olin õppinud ja teada saanud, et müügioskus on sama õpitav nagu jalgrattasõit. Minu teine suvi Southwesterniga õnnestus isikliku müügitulemuse osas kaks korda paremini kui esimene ning lisaks sellele olime oma müügigrupiga 4. kohal umbes 800-st – ehk siis läks hästi. Võitsin preemiareisi Turks & Caicose saartele ning lisaks reisi Tenerifele ja ostsin teenitud raha eest oma teise korteri.

      Nüüdseks olen Southwesterni suveprogrammi üheks eestvedajaks Euroopas ja töötanud noortega pea 17 aastat. Programmi missiooniks on aidata noortel arendada oskusi ja iseloomuomadusi, mis aitaksid neil tulevikus saavutada endale seatud eesmärke. Keskendume ettevõtlikkuse arendamisele noortes – üritame läbi programmi aidata noortel saada enesekindlamaks, paremaks suhtlejaks, distsiplineeritumaks, järjekindlamaks, samuti õpetame neid iseendaga töötama (nn self-management), kulusid-tulusid planeerima ja säästetut tulemuslikult investeerima. Samas on raske kellelegi õpetada midagi, mida ise ei valda. See on mind motiveerinud olema parimaks eeskujuks ja läbi aastate ennast ikka arendama.

      Kõlab tõenäoliselt hästi, kuid kuidas siis distsiplineeritust ja järjekindlust endas arendada? Strateegiaid on erinevaid. Toon siin välja paar mõtet, mis mind on aidanud ja mida olen kasutanud praktikas SW programmis töötavate noortega:

      1. Tuleb leppida sellega, et pole võimalik n-ö nullist sajani jõuda üleöö. Ehk siis oluline on leppida iseendaga (või sõbra/mentoriga) kokku 1-2 arengukohta ning siis keskenduda neile. Harjumuste tekitamine võtab sõltuvalt harjumusest aega nädal kuni mõni kuu. Inimesed on aja jooksul saanud ikka targemaks ja leidlikumaks, kuid fookus on üks ressurss, milles oleme ikka sama piiritletud kui 100 aastat tagasi. Me ei suuda keskenduda väga paljudele asjadele korraga, seni kuni see pole veel harjumuseks saanud.