Surmav valge. Роберт Гэлбрейт

„Ma ei usu, et ta oleks vett peale tõmmanud.”

      3

       Seda võitlust pidasin ma üksi ja ülimalt salajas.

      HENRIK IBSEN, „ROSMERSHOLM”

      Kõndides mööda talle tundmatut Deptfordi tänavat, valdas Robinit korraks ülev tuju, siis aga hakkas ta meenutama, millal oli viimati midagi sellist tundnud, ja mõistis, et sellest on möödas rohkem kui aasta. Pärastlõunasest päikesepaistest, kirevatest poeakendest ning üldisest saginast ja lärmist reipa ja rõõmsana tähistas Robin praegu tõsiasja, et ei pea enam kunagi oma jalga Villiersi Fondi Kliinikusse tõstma.

      Tema terapeut, naisterahvas, ei olnud rõõmus, kui Robin ravi lõpetas.

      „Me soovitame ravi tervenisti läbi teha,” ütles ta.

      „Tean,” vastas Robin, „aga noh, andke andeks, ma arvan, et see on teinud minu heaks juba kõik, mida suudab.”

      Terapeudi naeratus oli jäine.

      „Kognitiivsest käitumisteraapiast oli tohutult palju abi,” lausus Robin. „See aitas ärevuse vastu tõesti väga hästi, ja ma jätkan harjutuste tegemist…”

      Ta hingas sügavalt sisse, pilk naelutatud naise madala kontsaga kingadele, siis aga sundis end talle silma vaatama.

      „… aga sellest osast minu meelest kasu ei ole.”

      Järgnes järjekordne vaikus. Viie raviseansi järel oli Robin nendega juba harjunud. Tavalise jutuajamise puhul peetaks ebaviisakaks või passiivselt agressiivseks, kui jätta selliseid pikki pause, kaasvestlejat lihtsalt vaadata ja oodata, et ta rääkima hakkaks, kuid psühhodünaamilises teraapias, nagu ta oli avastanud, oli see täiesti tavaline.

      Robini arst oli andnud talle saatekirja tasuta raviks riiklikus süsteemis, aga ootejärjekord oli nii pikk, et Robin otsustas – Matthew’ vastumeelse toetusega – ravi eest ise maksta. Ta teadis, et Matthew suudab end vaevu tagasi hoida, et mitte öelda, et parim lahendus oleks loobuda tööst, mille tõttu ta oli traumajärgse stressi saanud ja mis Matthew’ meelest tõi selgelt liiga vähe sisse, arvestades ohte, millega Robin oli pidanud kokku puutuma.

      „Asi on selles,” jätkas Robin varem ettevalmistatud kõnega, „et minu elu on maast laeni täis inimesi, kes arvavad, et teavad minust paremini, mis on mulle hea.”

      „Nojah,” lausus terapeut toonil, mida väljaspool kliiniku seinu oleks Robini meelest võidud pidada üleolevalt armulikuks, „me ju arutasime…”

      „… ja…”

      Robin oli loomult leplik ja viisakas. Teisest küljest oli aga seesama terapeut siinsamas luitunud toakeses, kus tuhmhallis potis kasvas tupsrohtliilia ja madalal männipuust laual olid mehist mõõtu pabertaskurätid, õhutanud teda rääkima ilustamata tõde.

      „… ja ausalt öeldes,” lõpetas ta, „tundub mulle, et teie olete täpselt samasugune.”

      Jälle paus.

      „Noh,” sõnas terapeut väikese naerupahvakuga, „minu ülesanne ongi ju aidata sul jõuda järeldustele oma…”

      „Seda küll, aga te teete seda nii, et… et surute mulle kogu aeg peale,” katkestas teda Robin. „Te justkui võitleksite minuga. Te seate kahtluse alla kõik, mida ma ütlen.”

      Robin pani silmad kinni, temast uhkas üle tohutu väsimuslaine. Tema lihased valutasid. Ta oli kogu nädala mööblit kokku pannud, raskeid raamatukaste tassinud ja pilte üles riputanud.

      „Kui ma siit kabinetist välja astun,” ütles ta ja tegi silmad jälle lahti, „on mul tunne, nagu oleksin ma välja väänatud. Ma lähen koju abikaasa juurde ja tema teeb täpselt samamoodi. Ta jätab jutu sisse pikki morne pause ja seab kõige väiksemadki asjad, mida ma ütlen, kahtluse alla. Siis helistan ma emale ja saan temalt jälle sedasama. Ainus inimene, kes mind kogu aeg ei kiusa, et ma endas selgust saaksin, on…”

      Robin vakatas ja ütles siis:

      „… on minu töökaaslane.”

      „Härra Strike,” lausus terapeut armsalt.

      Robini ja terapeudi vahel oli olnud väike võitlus sellepärast, et Robin keeldus arutamast oma suhet Strike’iga, ta üksnes kinnitas, et Strike ei tea, kui tõsiselt Shacklewelli Kõrilõikaja juhtum talle mõjus. Nende isiklik suhe, nagu Robin kindlalt teatas, ei ole tema praeguste probleemidega seotud. Pärast seda oli terapeut kõigil seanssidel Strike’i jutuks võtnud, kuid Robin oli järjekindlalt keeldunud sellel teemal rääkimast.

      „Jah,” ütles Robin. „Tema.”

      „Sa ise tunnistasid, et pole talle rääkinud, milline ärevus sind valdab.”

      „Niisiis,” sõnas Robin, tegemata viimasest märkusest väljagi, „tegelikult tulin ma täna siia ainult selleks, et öelda, et ma lõpetan. Nagu ma ütlesin, tundus mulle, et kognitiivsest teraapiast on palju abi, ja ma jätkan harjutuste tegemist.”

      Terapeut oli nördinud, et Robin ei tahtnud isegi tunni kestva seansi lõpuni jääda, kuid Robin oli maksnud terve seansi eest ja tundis seepärast, et tal on õigus ära minna ja kinkida endale täna justkui ühe lisatunni. Ta tundis, et tal on õigustus mitte koju kiirustada, et seal jälle asju lahti pakkima hakata, vaid osta endale jäätis ja oma uue piirkonna päikesest läbiimbunud tänavatel uidates seda nautida.

      Püüdes oma head tuju nagu liblikat, sest ta kartis, et see võib põgenema pääseda, pöördus ta ühele vaiksemale tänavale ning sundis end tähelepanu koondama ja tundmatut ümbrust vaatama. Tal oli ju väga hea meel, et ta oli saanud jätta seljataha vana korteri ja sellega seonduvad rohked halvad mälestused West Ealingis. Kohtuistungil oli tulnud välja, et Shacklewelli Kõrilõikaja oli Robinit jälitanud ja jälginud palju kauem, kui Robin oli arvatagi osanud. Politsei oli talle isegi öelnud, et nende meelest oli mõrtsukas passinud Hastings Roadi ümbruskonnas ja luuranud seal seisvate autode taga, ainult mõne sammu kaugusel Robini maja välisuksest.

      Kuigi Robin oli tahtnud meeleheitlikult mujale kolida, oli temal ja Matthew’l läinud uue koha leidmisega üksteist kuud. Peamiseks probleemiks oli see, et Matthew oli võtnud kindlalt otsuseks „astuda kinnisvararedelil pulga võrra ülespoole”, nüüd, kus tal oli parema palgaga töö ja kadunud emalt saadud pärandus. Ka Robini vanemad olid ilmutanud soovi neid aidata, kuna vana korteriga seostusid sellised õudused, kuid London on jaburalt kallis linn. Kolm korda olid Matthew’le jäänud silma korterid, mis kaine mõistusega võttes olid nende hinnaskaalast kaugel väljas. Kolm korda olid neil jäänud ostmata korterid, mida, nagu Robin oleks võinud Matthew’le öelda, müüdi tuhandeid kallimalt, kui nemad oleksid jõudnud maksta.

      „See on naeruväärne!” korrutas Matthew kogu aeg. „See korter pole ju sellist raha väärt!”

      „See on väärt nii palju, kui keegi on nõus selle eest maksma,” vastas Robin, olles pahane, et raamatupidaja ei mõista turu toimimist. Ta oleks olnud nõus kolima ükskõik kuhu, kas või ühteainsasse tuppa, et pääseda mõrvari varjust, kes siiamaani tema unenägudes kummitas.

      Kui Robin pidi juba tagasi suuremale tänavale keerama, hakkas talle silma ava tellismüüris, mida piiravatel väravapostidel olid kõige kummalisemad tipuilustised, mida ta eales näinud oli.

      Väravapostide tipus, kivist raiutud luude kohal seisid kaks hiiglaslikku murenevast kivist pealuud, värava taga kerkis aga kõrge nelinurkne torn. Robini meelest, kes läks lähemale, et tühje musti silmakoopaid uurida, oleksid sellised postikaunistused sobinud hästi ehtima mõne piraadi häärberit fantaasiafilmis. Robin piilus väravast sisse ning nägi kirikut ja sammaldunud hauakive keset tühja, täies õies roosiaeda.

      Robin lõpetaski oma jäätise söömise, uidates ümber St. Nicholase kiriku – see oli kummaline segu vanast punastest tellistest ehitatud koolist ja rohmakast kivitornist, mille külge kool oli poogitud. Lõpuks istus Robin puitpingile,