61 tundi. Ли Чайлд

selgitas: „Tulemas on kaks suurt tormi. Vahel juhtub nii. Need lükkavadki enda ees külma õhku.”

      „Kui kaua läheb, enne kui nad siia jõuavad?”

      „Mitte kuigi kaua.”

      „Ja siis läheb soojemaks?”

      „Pisut. Küllalt, et hakkaks lund sadama.”

      „Siis on hästi. Lumesadu on etem kui külm.”

      Peterson küsis: „Kas teie arvates on praegu külm?”

      „Soe just ei ole.”

      „See pole mitte midagi.”

      „Tean,” lausus Reacher. „Olen olnud ühe talve Koreas. Seal oli külmem kui siin praegu.”

      „Aga?”

      „Sõjavägi andis mulle korralikud kehakatted.”

      „Ja siis?”

      „Vähemalt oli Koreas huvitav.” Mis näis Petersoni pisut torkavat. Restoran oli tühi ja jäi mulje, et ollakse valmis juba sulgema. Aga nad astusid sellegipoolest sisse. Istuti kaheinimese lauda, mille kolmekümne ruuttolline laminaatpind tundus nende vahel liiga väike.

      Peterson tähendas: „Boltonis on palju huvitavat.”

      „See surnud mees?”

      „Jah,” vastas Peterson. Aga küsis pärast väikest pausi: „Mis surnud mees?”

      Reacher naeratas: „Juba hilja sõnad tagasi võtta.”