61 tundi. Ли Чайлд

Boltoni politseijaoskonna ülema asetäitja. Olge hea ja öelge, kes teie olete.”

      Hulk siseosariikide politseinikke olid endised sõjaväelased, aga Reacheri arvates Peterson seda küll ei olnud. Sisetunne seda ei öelnud. Reacheri meelest oli Peterson vähe ilma näinud korralik maapoiss, kes lõpetas heade hinnetega kohaliku keskkooli ja astus seejärel oma kogukonna teenistusse. Ta tuleb asjatundlikult toime igasuguste kohalike asjadega, võib keerulisematel juhtudel pisut hätta jääda, aga annab endast parima, ükskõik mis ka ette ei tule.

      „Härra?” lausus Peterson.

      Reacher ütles oma nime. Peterson küsis, kas ta kuulub reisiseltskonda. Reacher vastas eitavalt. Peterson küsis, mida ta siin bussis teeb. Reacher selgitas, et suundub Minnesotast läände, aga loodab peagi minna lõuna poole, kus on ilm parem.

      „Meie ilm teile ei meeldi?”

      „Seni küll mitte.”

      „Ja hääletasite end turismibussi peale?”

      „Ma maksin.”

      Peterson vaatas Knoxi otsa ja too noogutas.

      Peterson pööras pilgu jälle Reacheri poole ja küsis: „Kas teil on puhkus?”

      Reacher kostis: „Ei ole.”

      „Mida te siis täpsemalt siin teete?”

      „Sellel pole tähtsust. Mitte millelgi niisugusel. Keegi meist ei osanud arvata, et me satume niisugusesse olukorda nagu praegu. Kõik see on täiesti ootamatu. Tegu on õnnetusega. Meil ja sellel, mis võib teil meeles mõlkuda, pole seega mingit seost. Ei saa olla.”

      „Kes väidab, et mul mõlgub midagi meeles?”

      „Mina väidan.”

      Peterson heitis Reacherile pika ja karmi pilgu. „Mis bussiga juhtus?”

      „Tee oli arvatavasti jääs,” sõnas Reacher. „Mina sel ajal magasin.”

      Peterson noogutas. „Siin on sild, mis ei näe välja nagu sild. Aga siin on väljas hoiatussildid.”

      Knox ütles: „Vastassuunas sõitev auto hakkas libisema üle tee siiapoole. Tõmbasin järsult kõrvale.” Tema hääletoon oli kergelt ennast õigustav. Peterson heitis talle kaastundliku ja erapooletu pilgu ning noogutas jälle. Ja lausus: „Järsult kõrvale tõmmates harilikult nii juhtubki. Seda on juhtunud paljudega. Sealhulgas ka minuga.”

      Reacher sekkus: „Meil on vaja inimesed siit bussist ära viia. Nad külmuvad surnuks. Mina samuti.”

      Peterson vaikis ühe pika hetke. Meil ja sellel, mis võib teil meeles mõlkuda, pole mingit seost. Noogutas siis jälle, nagu oleks jõudnud otsusele, ja ütles valjusti: „Tähelepanu! Me viime teid siit linna, kus saab teie eest korralikult hoolitseda. Proua rangluumurruga ja proua randmevigastusega tulevad minu autosse, ülejäänutele tuleb järele teine sõiduk.”

      Astuda alla kraavi oli vigastatud naistele liig ja nii võttis Peterson sülle ühe ja Reacher teise. Auto oli kõigest kümme jardi eemal, aga lumesadu oli selleks ajaks juba nii tihe, et Reacher nägi seda suure vaevaga, ja kui Peterson oli ära sõitnud ning ta pööras end ümber, ei näinud ta bussi üldse. Ta tundus valges tühjuses olevat ihuüksi. Lumi lendas näkku, tungis silmadesse, kõrvadesse ja krae vahele, keerles kõikjal ümberringi ja pimestas teda. Tal oli väga külm. Hetkeks haaras teda paanika. Kui ta oleks mingil põhjusel end ümber pööranud ja läinud vales suunas, poleks ta sellest arugi saanud. Ta läheks ja läheks, kuni külm saab temast võitu ning ta sureb.

      Reacher astus pika sammu kõrvale ja nägi signaaltõrvikute punaseid valgusringe. Need põlesid ikka veel vapralt. Neid vaadates sai ta aru, kus buss peab olema, ja läks sinnapoole. Ta jõudis bussi tuulealusele küljele, liikus kobamisi ümber masina esiotsa jälle tuule kätte ja sealt kraavi kaudu ukse juurde. Knox lasi ta sisse ja mõlemad jäid koos vahekäiku kükitama ning välja pimedusse vaatama, et näha, missugune sõiduk neile järele saadetakse.

      Kell oli viie minuti pärast kuus.

      Veel viiskümmend kaheksa tundi.

      Kella kuueks jõudsid neliteist kuritegelikku kavatsust viimaks paberile. Mees, kes võttis vastu advokaadi telefonikõne, oli tavapärases mõttes küllaltki terase mõistusega, aga ta oli alati olnud arvamusel, et parem osa intelligentidest peab teadma oma piire; temal endal oli kalduvus pingelisemas olukorras väljendada end mõnevõrra uduselt. Ja nüüd oli olukord pingeline küll. See oli paganama kindel. Et ettepanekud teoks teha, oli vaja mõne vägagi ettevaatliku inimese heakskiitu.

      Nii panigi mees kõik kirja, neliteist eraldi punkti, ühendas siis tuliuue pealtkuulamiskindla kõnekaardiga mobiiltelefoni laadija küljest lahti ja valis numbri.

      *

      Sõiduk, mis hädalistele järele saadeti, oli küll koolibuss, aga mitte päriselt. See oli raudselt firma Blue Bird standardne buss, normaalsuuruses, normaalse kujuga, tavapäraste proportsioonidega, aga hall, mitte kollane, ning akende ees oli tugev traatvõrk ja külgedel ilutses šablooniga peale kantud kiri Vanglate valitsus.

      Buss tundus olevat peaaegu uus.

      Knox tõdes: „Parem kui mitte midagi.”

      Reacher arvas: „Olen valmis sõitma kasvõi matuseautos, kui sellel on küte.”

      Vanglabuss asus kõiki kolme sõidurada kasutades ümber pöörama, jõnksutades edasi-tagasi seni, kuni oli täpselt paralleelselt toppama jäänud bussiga ja nii, et selle sissepääsuastmed jäid umbes teise bussi keskpaika. Reacher taipas, miks. Rikkis bussil oli avariiväljapääs ehk suur aknapaneel, mille sai välja tõugata. Peterson oli silmitsenud kraavi, reisijaid ja avariiväljapääsu ning teinud ette mõeldes hea otsuse. See Peterson oli päris nutikas mees.

      Tavaliselt võib kuluda üksjagu aega, et meelitada kaheksatteist pensionäri astuma läbi lahtise aknaaugu lumetormi ja võõra käte vahele, aga kibe külm aitas kiiremini otsustada. Knox abistas neid üleval bussis ja Reacher tõstis nad alla. Kerge töö, kui mitte arvestada külma ja lund. Kergeim reisija oli üks vanem mees, kes kaalus kõige rohkem üheksakümmend viis naela.^[1.] Kõige raskem oli naine, kes kaalus peaaegu kakssada naela. Kõik mehed tahtsid läbida kahe sõiduki vahele jääva lühikese vahemaa omal jalal. Naised lubasid meeleldi end kanda.

      Vanglabuss võis küll olla peaaegu uus, aga luksusest oli asi kaugel. Sõitjate osa oli juhiruumist eraldatud tugevast terasest võrega. Istmed olid kitsad ja kõvad ning kaetud läikiva plastikuga. Põrandakate oli kummist. Traatvõrk akende ees mõjus rusuvalt. Aga siin oli soe. Vaevalt osariik oma vangide vastu iseäranis kena olla tahtis, bussi tootja oli kütte lihtsalt sisse ehitanud, oli see ju mõeldud vedama koolilapsi. Ja osariik ei olnud küttesüsteemi maha monteerinud. Ei muud midagi. See oli omamoodi passiivne heategu. Bussijuht oli keeranud temperatuuri maksimaalseks ja ventilaatori kõige kiiremale käigule. Peterson oskas ette mõelda.

      Reacher ja Knox aitasid vanainimesed istuma, hüppasid siis kiiresti tagasi külma kätte ja tõstsid rikkis bussi pagasiruumist välja kõik kohvrid. Vanuritele oli vaja ööriideid, ravimeid, tualetttarbeid ja vahetusrõivaid. Kohvreid oli päris palju. Neist said täis kõik bussi vabaks jäänud istmed ja suur osa vahekäigust. Knox istus ühele kohvrile. Reacher jäi seisma juhi juurde, nii lähedale kütteseadme ventilaatorile kui vähegi võimalik.

      Tuul kõigutas bussi, aga ratastel olid lumeketid ja edasi liiguti kindlalt. Seitsme miili pärast pöörati autoteelt maha ja mööduti mürinal liiklusmärgist Anna teed, mis oli haavlitest kirjuks täksitud. Jõuti pikale sirgele kaherealisele maakonnateele. Mööduti sildist tekstiga Eespool on vangla. Ärge võtke hääletajaid peale. Silt oli tuliuus, selge ja säras valgust peegeldavast värvist. Reacheril polnud kuigi hea meel seda näha. See tähendas, et hommikul tuleb püüda edasi liikuda pisut kiiremini, kui muidu oleks vaja.

      Vähem kui minuti jagu hiljem tuligi paratamatu küsimus. Esimesel istmel olev naine heitis pilgu vasakule, siis paremale ja näis olevat