61 tundi. Ли Чайлд

juht sõnas: „Motellid on kõik täis.” Rohkem ei öelnud ta midagi.

      Kell oli viie minuti pärast kuus.

      Veel viiskümmend seitse tundi.

      Kaherealine maakonnatee kulges täiesti sirgelt rohkem kui kümme miili. Nähtavus polnud kordagi üle kümne jardi. Langev lumi säras küll esilaternate valgusvihus, aga kõike väljaspool seda võis ainult oletada. Maa oli tasane, oletas Reacher muutumatu mootorimürina järgi. Ei künkaid ega orgusid. Üksnes preeria, mille teeb veelgi tasasemaks hommikuks lisanduv vähemalt jalapaksune lumekiht.

      Viimaks mööduti sildist: Bolton. 12 261 elanikku. Polegi nii väike koht. Igatahes mitte lihtsalt punkt kaardil. Bussijuht kiirust ei vähendanud. Lumekettide mürinal sõideti edasi, veel üks miil, siis veel üks. Ees hakkas paistma tänavalaterna valgusring. Seejärel veel üks. Järgmisena ilmus nähtavale politseiauto, mis seisis kõrvaltänava ees, nii et see oli suletud. Auto katusel olevad punased vilkurid pöörlesid laisalt. Auto oli siin seisnud juba tükk aega, see oli selge. Rehvijäljed olid juba poolenisti lund täis.

      Buss ukerdas sõita veel veerand miili, võttis siis kiiruse maha ja muutis kolm korda suunda. Paremale, vasakule, jälle paremale. Nüüd nägi Reacher madalat müüri, mille otsas oli kõrge lumehang ja kogu pikkuses tulikiri: Boltoni politseijaoskond. Müüri taga oli suur parkla pooleldi täis tsiviilsõidukeid. Oli sedaane, väiksemaid veokeid, suure kabiiniga pikapeid. Kõik olid nähtavasti alles sõidus olnud ja hiljuti siia pargitud. Rattajäljed olid värsked, tuuleklaasid lumest puhtad, lörts sulamas mootorikatetel. Buss möödus neist, vähendas veelgi kiirust ja peatus valgustatud sissepääsu ees. Mootor jäi mürisema tühikäigul. Kütteseade töötas edasi. Politseimaja oli pikk ja madal. Elu polnud siin vähe. Katus oli lame ja läbi seda katva lumekihi tõusis terve mets antenne. Kahel pool eesruumi välisust seisid kaks prügikonteinerit. Nagu kaks tunnimeest.

      Eesruum tundus soe olevat.

      Bussijuht tõmbas üht hooba ja avas bussi ukse ning majast väljus keegi politseijopega mees, käes lumelabidas, ja asus prügikonteinerite vahel teed puhastama. Reacher ja Knox hakkasid kohvreid vahekäigust ja bussist välja tõstma ning politseijaoskonda kandma. Lumesadu oli veidi järele andnud, aga õhk oli külmem kui varem.

      Nüüd tulid ka vanainimesed bussist välja. Knox aitas nad trepiastmetest alla, Reacher oli abiks teerajal ja politseijopega mees juhatas nad uksest sisse. Mõni võttis istet pingil, mõni jäi seisma, mõni liikus sihitult ringi. Vastuvõtutuba kujutas enesest ilmetu linoleumpõranda ja heledaks värvitud seintega lihtsat ruudukujulist ruumi. Tagaosas oli vastuvõtulett ja selle taga seinal suur teadetetahvel, millele oli rõhknaeltega kinnitatud hulk eri suuruse ja välimusega teateid. Nende ees toolil istus vanem erariietes mees. Mitte politseinik. Ilmselt mingisugune abiline.

      Politseijopega mees kadus hetkeks ja tuli tagasi koos mehega, kes Reacheri arvates oli Boltoni politseiülem. Mees kandis relvavööd ja vormiriietust, mille kraenurkadele oli kinnitatud kaks metalset triipu. Nagu sõjaväes kaptenil. Mees ise oli samasugune, nagu Peterson võiks olla umbes viieteistkümne aasta pärast: pikka kasvu, kuivetu ja vanadusest kergelt kühmu vajunud. Ta näis väsinud ja murelik, probleemidest vaevatud ja kuidagi mõttesse vajunud nagu inimene, kellele minevik meelib rohkem kui olevik, aga samas ka pisut rahul, sest parajasti oli tal tegu probleemiga, mida on kerge lahendada. Mees jäi seisma, selg vastu letti, ja tõstis käed otsekui vaikust paludes, ehkki keegi ei rääkinudki.

      Mees ütles: „Tere tulemast Boltonisse. Ma olen politseiülem Tom Holland ja vaatan selle järele, et teie kõigi eest täna õhtul hoolt kantakse. Halb uudis on see, et kõik motellid on täis, hea uudis aga see, et Boltoni asukad pole niisugused, kes lasevad teiesugustel hätta jäänud inimestel öö mööda saata oma kooli spordisaalis võimlemismattidel. Uurisime, kelle külalistoad on tühjad, ja nii on mul hea meel öelda, et reaktsioon oli ootuspärane ja meil on üle kümne inimese, kes on kohe valmis kutsuma teid enda poole aukülalisteks nagu ammu kadunud sõpru.”

      Nüüd tekkis vaikne jutusumin. Oli tunda pisut üllatust, pisut ebakindlust, aga kohe peagi suurt rahulolu. Vanurite näod selginesid ja läksid naerule ning nad oleks justkui pikemaks kasvanud. Politseiülem Holland juhatas kõrvaltoast sisse veel inimesi, viis kohalikku abielupaari ning neli kohalikku meest ja neli kohalikku naist, kes olid tulnud üksi. Ooteruum sai korraga rahvast täis. Kõik liikusid ringi, surusid vastastikku kätt ja tutvustasid end, jagunesid siis aga rühmadeks ja asusid pagasivirnast oma kohvreid otsima.

      Reacher pidas arvet. Kolmteist väikest inimrühma, mis tähendas kolmeteist tühja külalistuba, nagu oli kinni pandud ka Mount Rushmore’i motellis, mida näitasid Knoxi ametlikud paberid. Peterson oskas tõepoolest hästi ette mõelda.

      Reacheri nime Knoxi paberites ei olnud.

      Ta jälgis, kuidas ooteruum jääb tühjemaks. Kohvrid korjati üles, pakuti toekätt, avati uksi ning inimesed suundusid paaridena või kolme- ja neljakaupa ootavate autode juurde. Viie minutiga oli kõik möödas. Reacher oli nüüd üksi. Politseijopiga mees ilmus uuesti välja, sulges ukse ning kadus koridori käänaku taha. Politseiülem Holland tuli tagasi. Tõstis pilgu Reacherile ja sõnas: „Oodake minu kabinetis.”

      Kell oli viie minuti pärast kaheksa.

      Veel viiskümmend kuus tundi.

      1 1 nael – 453,6 g. [ ↵ ]

      NELI

      Hollandi kabinet oli samasugune nagu tuhanded teised, mida Reacher oli varem näinud. Lihtne ametliku moega sisustus, ostetud ilmselt kõige odavama pakkumise teinud müüjalt. Lohakalt seintele kantud ja laiguliseks tõmbunud läikiv värv oli kohati kipras, põrandat kattis kiviimiteeringuga vinüülmaterjal. Vineerspooniga laud, kuus viimase põlvkonna arhiivikappi ebaühtlases reas seina ääres ja nende kohal seinakell. Kappide rea keskel kella all oli raamitud foto. Sellel poseeris sirgem, jõulisem ja noorem naeratav politseiülem Holland koos naise ja lapsega. Perekonnapilt, arvatavasti kümme või isegi rohkem aastat vana. Heledas kleidis blondide juuste ja selgete näojoontega naine oli võluv. Arvatavasti Hollandi abikaasa. Laps oli tüdruk, vahest kaheksa- või üheksa-aastane, kahvatu, veel väljakujunemata näoga. Küllap nende tütar. Laual oli kaks täringut. Suured vanad luust kuubikud, agarast kasutamisest ja vanadusest kulunud, täpid tuhmid ja soonilised kohtades, kus pehmem kaltsium oli ära kulunud, kõvemad mineraalid aga püsinud. Peale foto ja täringute polnud toas midagi isikupärast. Kõik muu oli täiesti ametliku väljanägemisega.

      Holland võttis laua taga istet kulunud nahktugitoolis. Tema selja taga oli suur, külma kaitseks kolmekordse klaasiga kardinateta panoraamaken. Üks suur klaaspind. Väljas pimedus. Välimisel aknalaual lumi, sisemise akna laua all radiaator.

      Reacher istus külastajale mõeldud toolile laua ees.

      Holland ei öelnud midagi.

      Reacher esitas küsimuse: „Mida me ootame?”

      „Me tahame võtta teid vastu sama külalislahkelt kui teisigi.”

      „Aga mind oli raskem maha kaubelda?”

      Hollandi näole ilmus väsinud naeratus. „Mitte just seda. Andrew Peterson lubas vabatahtlikult võtta teid enda poole. Aga tal on praegu tegemist. Seega tuleb teil oodata.”

      „Mis tegemist?”

      „Seda, mida politseinikud ikka teevad.”

      Reacher tähendas: „See linn on palju suurem, kui ma arvasin. Bussi GPS-i kaardil oli see ainult väike täpp.”

      „Kasvame. Selle GPS-i andmed on arvatavasti natuke vananenud.”

      Kabinetis oli liiga palav. Reacher enam ei värisenud ja kippus higistama. Tema riided hakkasid kuivama, aga olid kanged ja räpased. Ta sõnas: „Kasvate, kuna siia ehitati vangla?”

      „Kuidas te seda teate?”

      „Uus vanglabuss. Uus silt pärast mahasõitu magistraalilt.”

      Holland noogutas. „Saime täiesti