61 tundi. Ли Чайлд

      Originaali tiitel:

       Lee Child

       61 Hours

       Bantam Press

       2010

       Toimetanud ja korrektuuri lugenud Krista Leppikson

       Kujundanud Toomas Niklus

       Copyright © Lee Child, 2010

       © Tõlge eesti keelde. Tõnis Värnik, 2019

       ISBN 978-9985-3-4663-1

       ISBN 978-9985-3-4740-9 (epub)

       Kirjastus Varrak

       Tallinn, 2019

       www.varrak.ee

       www.facebook.com/kirjastusvarrak

       Trükikoda OÜ Greif

       Minu asendamatule toimetajale Marianne Velmansile

      ÜKS

      Kell oli pärastlõunal viie minuti pärast kolm. Täpselt kuuskümmend üks tundi enne seda, kui see juhtus. Advokaat sõitis väravast sisse ja parkis auto tühjale kohale. Maapinnal oli värske tolline^[1.] lumekiht ja nii kulutas ta umbes minuti, et kingade kaitseks kalossid jalga panna. Seejärel astus ta välja, tõstis krae üles ja läks külastajate sissepääsu poole. Põhjast puhus vinge tuul. Õhk oli paks suurtest aeglaselt langevatest lumeräitsakatest. Kuuekümne miili^[2.] kaugusel oli torm. Raadio ainult sellest rääkiski.

      Advokaat astus uksest sisse ja trampis lume jalgadelt maha. Järjekorda polnud. Täna polnud tavaline külastuspäev. Tema ees polnud midagi peale tühja ruumi, tühja läbivalgustusseadme ja metallidetektori ning sealsamas seisva kolme vangivalvuri, kellel polnud midagi teha. Mees noogutas neile, ehkki ta kedagi neist ei tundnud. Aga enda arvates oli ta nende leeris ja nemad tema leeris. Vangla oli kahepooluseline maailm. Sa oled kas luku taga või ei ole. Nemad ei olnud. Tema ei olnud.

      Esialgu.

      Ta võttis kõikuva virna otsast halli plastkasti ja asetas sinna kokku keeratud mantli. Tõmbas seljast ülikonnapintsaku, keeras sellegi kokku ja pani mantli peale. Vanglas oli palav. Odavam tuli põletada veidi rohkem kütteõli kui jagada kinnipeetavatele välja kaks rõivakomplekti, üks suveks ja teine talveks. Advokaat kuulis hääli, lööke vastu metalli ja betooni ning üksikuid hüüdeid ja röögatusi, ebamääraseid mõminaid ja muid ebasõbralikke helisid, mis käänulise koridore ja arvukaid suletud uksi läbides sumbusid.

      Ta korjas püksitaskutest välja võtmed, rahakoti, mobiiltelefoni ja mündid ning asetas need pintsaku peale. Võttis halli plastkasti. Ei viinud seda läbivalgustusseadme lindile, vaid astus sellega üle toa seinas oleva väikese luugi juurde. Jäi sinna ootama, kuni üks vormiriietuses naine võttis kasti ja andis talle vastu numbriga žetooni.

      Advokaat astus metallidetektori juurde. Kobas taskuid ja jäi ettepoole suunatud pilguga justkui ootama kutset edasi minna. Lennureisidel omandatud harjumus. Valvurid lasid tal seista minuti jagu: väikest kasvu tühjade kätega närviline särgiväel mees. Ei mingit dokumendimappi. Ega märkmikku. Isegi mitte pastakat. Ta polnud tulnud siia nõu andma. Ta oli siin, et saada nõuandeid. Mitte et rääkida, vaid kuulata, ja ta teadis surmkindlalt, et ei pane silpigi kuuldust kunagi paberile.

      Valvurid viipasid, et ta astuks läbi raami. Süttis roheline tuluke ja mingit helisignaali ei järgnenud, aga esimene valvur kontrollis ta siiski metallidetektoriga üle ja teine kobas kätega ülalt alla läbi. Kolmas juhatas ta edasi hoone sügavusse läbi uste, mis olid ehitatud nii, et ei avanenud kunagi enne, kui eelmine ja järgmine olid suletud, ümber järskude nurkade, mis olid mõeldud aeglustama jooksva inimese liikumiskiirust, ning mööda rohekast klaasist akendest, mille taga olid valvsad näod.

      Fuajee oli ametliku moega, linoleum põrandal, rahavärvi roheline värv seintel ja päevavalguslambid laes. Ja fuajee oli ühenduses välismaailmaga, kust tuli sisse külma õhu pahvakuid, kui uks avati, põrandal aga võis näha soolarante ja sulanud lume loike. Päris vangla oli hoopis teistsugune. Siin polnud välismaailmaga mingit ühendust. Ei mingit taevast ega tuuleõhku. Ei mingit sisekujunduse katsetki. Kõikjal paljas betoon, mis oli juba jõudnud määrduda kohtades, kus käised või õlad seda puudutasid, aga ikka veel heledam ja tolmusem seal, kus seda keegi ei puudutanud. Põrandal hall värv nagu mõne autohullu garaažis. Advokaadi kalossid kriuksusid sellel.

      Siin oli neli vestlustuba. Kõik need kujutasid enesest akendeta betoonkuupi, mida poolitas seinast seina ulatuv lauakõrgune lett ja selle kohal olev turvaklaas. Leti kohal laes põlesid võretatud lambid. Lettki oli valatud betoonist. Raketiseks kasutatud laudade jäljed olid ikka veel selgesti nähtavad. Turvaklaas oli paks ja kergelt rohekas ning koosnes kolmest paneelist, mille vahele jäi rääkimist võimaldav vahe. Keskmise paneeli alaäärde oli lõigatud avaus dokumentide jaoks. Nagu pangas. Mõlemal pool barjääri oli oma tool ja oma uks. Täiuslik sümmeetria. Advokaadid sisenesid ühest uksest ja vangid teisest. Hiljem lahkuti tuldud teed, kumbki eri suunas.

      Valvur avas koridoripoolse ukse ja astus jardi^[3.] võrra ruumi sisse, et vaadata, kas kõik on ikka nii, nagu peab olema. Tõmbus siis kõrvale ja lasi advokaadi sisse. Advokaat astus tuppa ja ootas, kuni valvur sulgeb tema taga ukse ning jätab ta üksi. Võttis seejärel istet ja vaatas kella. Ta oli hilinenud kaheksa minutit. Halva ilma tõttu oli tulnud sõita aeglaselt. Tavaliselt oleks ta kohtumisele hilinemist pidanud ebaprofessionaalseks ja lugupidamatuseks. Kohtumised vanglas olid aga midagi muud. Aeg ei tähendanud vangidele midagi.

      Veel kaheksa minuti pärast avanes teine uks teisel pool klaasi. Teine valvur astus sisse, vaatas ringi, astus kõrvale ja sisenes vang. Advokaadi klient. Mees oli valgenahaline ja määratult paks, lausa rasvane ja täiesti kiilas. Seljas oli tal oranž vangiriietus. Ümber tema randmete, vöökoha ja pahkluude olid ahelad, mis mõjusid habraste ehteasjadena. Mehe pilk oli tönts, näoilme alistunud ja mõttelage, suu aga liikus pisut, otsekui püüaks lihtsameelne inimene meeles pidada mingit keerulist infot.

      Uks klaasitaguses seinas sulgus.

      Vang võttis istet.

      Advokaat nihutas oma tooli letile lähemale.

      Vang tegi sedasama.

      Sümmeetria.

      Advokaat sõnas: „Vabandust, et hilinesin.”

      Vang ei vastanud.

      Advokaat küsis: „Kuidas teil läheb?”

      Vang ei vastanud. Advokaat jäi vait. Ruumis oli palav. Minut hiljem hakkas vang rääkima, tsiteerides lehekülgi ja lauseid instruktsioonidest ja paragrahvidest, mida ta peast mäletas. Aeg-ajalt ütles advokaat vahele: „Veidi aeglasemalt!” ja iga kord tegi mees pausi ja ootas ning jätkas siis, alustades viimase lause algusest samas tempos ja sama ühetooniliselt. Tundus, et muudmoodi mõtteid vahetada ta ei oska.

      Advokaadil oli enda arvates päris hea mälu, iseäranis üksikasjade peale nagu enamikul advokaatidest, aga ta pidi end kõvasti pingutama, sest koondades tähelepanu kõige meelde jätmisele, oli tal raskem saadavate juhtnööride sisu mõista. Sellest hoolimata suutis ta kusagil ajusopis kokku lugeda neliteist kuritegelikku ettepanekut, enne kui vang viimaks lõpetas ja tagasi toolileenile nõjatus.

      Advokaat ei kostnud midagi.

      Vang küsis: „Kas saite kõigest aru?”

      Advokaat noogutas ja vang jäi vait nagu tuim lehm. Või lõpmatult kannatlik eesel. Aeg ei tähenda vangidele midagi. Iseäranis sellistele, nagu see siin. Advokaat lükkas oma tooli tahapoole ja tõusis. Tema uks polnud lukus ja ta astus koridori.

      Kell oli viie minuti pärast neli.

      Veel kuuskümmend tundi.

      Advokaat leidis sama valvuri end ootamast. Kahe minuti pärast oli ta juba tagasi parklas. Ta oli täielikult riides ja asjad tagasi taskutes, kõik rahustavalt kaalukad ja omal kohal nagu tavaliselt. Nüüd oli lumesadu tihedam, õhk külmem ja tuul tugevam. Juba hämardus, kiiresti