61 tundi. Ли Чайлд

end ümber, laskus siis selili ja vingerdas end edasi, kuni pea ulatus bussi külje alla. Lülitas taskulambi sisse. Leidis tankimisluugi tagant kütusepaagini viiva jämeda toru. See tundus terve olevat. Paak ise kujutas enesest suurt nelinurksete otstega silindrit. See oli küll kokkupõrkest pisut mõlkis ja kriimustada saanud, aga midagi sealt välja ei voolanud. Tahapoole mootori juurde viiv kütusejuhe näis samuti korras olevat. Sulanud lumi tungis läbi Reacheri jope ja särgi ning märg külmus jõudis ihuni.

      Mees võbistas õlgu.

      Ta koputas taskulambi jämedama otsaga kaks korda vastu raami.

      Ja kuulis releed klõpsatamas ning kütusepump hakkas vingudes tööle. Reacher vaatas kütusepaagi üle. Kontrollis kütusejuhet nii kaugelt, kui taskulambi valgus võimaldas. Siis tõukas ta jalgadega end edasi kaugemale bussi alla.

      Lekkeid ei olnud.

      Starter ärkas ellu.

      Mootor käivitus. See kolises ja mürises, aga jäi siis ühtlases rütmis tööle.

      Lekkeid ei olnud.

      Midagi põlema ei läinud.

      Ei auru ega suitsu.

      Reacher surus külmatunde maha ja võttis veel minuti, et kontrollida muudki. Suured rehvid näisid terved olevat. Esivedrude mõned lehed olid kergelt kõverdunud. Pagasiruumi põrand oli siin-seal mõlkis. Mõned peenemad torud olid kõverdunud ja kokku surutud. Mingi Seattle’i kindlustusfirma saab üsna kopsaka arve.

      Ta ronis välja, tõusis püsti ning kloppis end puhtamaks. Riided olid läbi ligunenud. Igal pool ümberringi keerutas lund. Räitsakad olid suured ja rasked. Maas oli kahe tolli jagu värsket lund. Temast nelja minuti eest maha jäänud jäljed olid juba valgeks tõmbunud. Reacher läks neid mööda tagasi kraavi ja rühkis ukse juurde. Knox ootas teda. Uks avanes ja Reacher ronis sisse. Tema järel tungis sisse ka lumekeeris. Reacher väristas õlgu. Uks sulgus.

      Mootor jäi seisma.

      Knox laskus oma istmele ja vajutas starteri lülitit. Reacher kuulis, kuidas bussi tagaosas hakkas starter pöörlema, pöörles ja pöörles, muudkui pöörles.

      Midagi ei juhtunud.

      Knox küsis: „Mida te seal all nägite?”

      „Igasuguseid kahjustusi,” kostis Reacher. „Nii mõndagi on nässus.”

      „Torud lössi pressitud?”

      „Mõned.”

      Knox noogutas. „Kütusetoru on kinni pigistatud. Kasutasime praegu ära kõik, mis oli veel torusse jäänud, ja rohkem enam sealt läbi ei pääse. Pealegi võivad pidurid nässus olla. See võib olla sama halb kui see, et mootor ei tööta.”

      „Helista uuesti Boltoni politseisse,” soovitas Reacher. „Asi on tõsine.”

      Knox helistas ja Reacher läks tahapoole reisijate juurde. Ta võttis lae all olevatelt riiulitelt joped ja käskis need selga panna. Lisaks veel mütsid, kindad, sallid ja rätikud ning kõik muu, mis kellelgi leidus.

      Tal endal polnud mitte midagi. Kõigest see, mis seljas, ja see, mis seljas, oli läbimärg ning külm. Keha kaotas soojust. Ta kippus lõdisema, mitte küll kuigi palju, aga lakkamatult. Väikesed, aga kogu keha läbivad värinad. Oma soovidega peab ettevaatlik olema. Elul ilma pagasita oli hulk eeliseid. Aga olulisi puudusi samuti.

      Reacher läks tagasi Knoxi juurde. Uks lasi välisõhku sisse. Bussi esiosa oli külmem kui tagaosa. Reacher küsis: „Noh?”

      Knox lausus: „Nad saadavad auto siia niipea kui võimalik.”

      „Sõiduautost pole suurt abi.”

      „Ma ütlesin neile seda. Kirjeldasin probleemi. Ütlesid, et mõtlevad midagi välja.”

      „Oled sa niisugust tormi varem näinud?”

      „See pole mingi torm. Torm on kuuekümne miili kaugusel. Siin on selle ääreala.”

      Reacher võbistas õlgu. „Kas see tuleb meie poole?”

      „Kahtlemata.”

      „Kui kiiresti?”

      „Ärge parem küsige.”

      Reacher jättis bussijuhi rahule ja läks vahekäiku mööda taha, mööda kõige viimastestki istmetest. Istus tualettruumi kõrvale põrandale, surus selja kõvasti vastu tagumist vaheseina, lootes tunda natukenegi juba jahtuvast mootorist lähtuvat soojust.

      Jäi lihtsalt ootama.

      Kell oli pärastlõunal viie minuti pärast viis.

      Veel viiskümmend üheksa tundi.

      1 1 jalg – 30,48 cm. [ ↵ ]

      KOLM

      Advokaat jõudis neljakümne viie minuti pärast koju. Sõit oli olnud pikk ja aeglane. Sissesõidutee oli lumest puhtaks lükkamata ja ühe hetke kartis mees, et garaažiuks võib olla kinni külmunud. Ta vajutas siiski kaugjuhtimispulti ja poolehobujõuline mootor sees lae all sai oma tööga siiski hakkama, uks tõusis ja advokaat sõitis sisse. Nüüd aga uks enam ei sulgunud, sest rehvidega sisse toodud lumi käivitas ukse lasteturvasüsteemi. Nii tõmbas ta veel kord kalossid jalga, haaras lumelabida ja viskas lume tagasi välja. Uks sulgus. Advokaat võttis kalossid jälle ära ja seisis hetke porisel põrandal, et end koguda ja justkui käia vaimse duši all. Kell oli kahekümne minuti pärast kuus. Ta läks sooja kööki ja tervitas koduseid, nagu oleks lihtsalt üks tavaline päev.

      Kui kell oli kahekümne minuti pärast kuus, oli bussis pime ja jäiselt külm ning Reacher hoidis endal tugevasti ümbert kinni ja värises üleni. Kakskümmend inimest ja bussijuht Knox tema ees tegid enam-vähem sedasama. Bussi tuulepoolse külje aknad olid sinna kleepunud lumest täiesti pimedad. Tuulealuse külje akendest avanes hall panoraam. Põhja- ja idakaarest sinnapoole kihutav lumi, mida kogu aeg järelejätmatult tõukas tagant tugev talvine tuul, ründas takistusena teel seisvat bussi, sööstis sellest üle ja kõrvalt mööda ning tungis selle taha jäävasse tühjusse, kus suured kaalutud räitsakad tantsisid korrapäratult üles ja alla, vasakule ja paremale.

      Siis ilmusid halli panoraami nõrgad tulukesed.

      Vilkuvad valged, punased ja sinised kahvatud helendavad ringid liikusid hämaruses lähemale. Rusuvast vaikusest hakkas kostma nõrka lumekettide lõginat. Eraldusribaga autotee valel poolel lähenes neile aeglaselt ja ettevaatlikult politseiauto.

      Ühe pika minuti pärast oli politseinik juba bussis. Temagi tuli läbi kraavi ja ukse kaudu, aga ta tuli soojast autost ning tal olid jalas talvesaapad ja veekindlad püksid, käes kindad ja seljas parka, kõrvu katval karvamütsil oli veel kile peal, mistõttu ta tundis end ilmselt üsna hästi. Ta oli pikka kasvu ja kuivetu, palju suvist päikest ja talvist tuult tunda saanud näost vaatasid selged sinised silmad. Ta tutvustas ennast kui Andrew Petersoni ja Boltoni politsei hierarhia teist meest. Ta võttis kindad käest, liikus mööda vahekäiku edasi, surudes igaühel kätt ja tutvustades end ikka ja jälle koos auastmega viisil, mis pidi nähtavasti jätma mulje, et tegu on siira, ausameelse ja innuka tubli maapoisiga, kellel on üksnes hea meel kedagi hädas aidata. Reacher aga vaatas neid selgeid siniseid silmi ja mõtles, et mehe fassaad on võlts. Reacheri meelest oli Peterson tegelikult vägagi terane tüüp, kellel on mõttes palju rohkem asju kui lihtsalt teel hätta sattunute abistamine.

      See mulje tugevnes veelgi, kui Peterson asus esitama küsimusi. Kes nad niisugused on? Kust nad tulevad? Kust nad täna teekonda alustasid? Kuhu nad täna õhtuks pidid minema? Kas hotellikohad on ette tellitud? Nii Knoxil kui ka kahekümnel vanainimesel oli neile küsimustele lihtne vastata: nad on turismirühm, tulevad Seattle’ist, suunduvad Dakotalandi muuseumist Mount Rushmore’i ning jah, neil on kohad kinni pandud monumendi lähedal olevas motellis: kolmteist numbrit neljale abielupaarile ja veel neljale tuba omavahel jagada nõustunud paarile ning neljale üksiktoa eest maksnule ning veel üks Knoxile endale.