Spetsnaz. Виктор Суворов

Tegelikult aga oli see ühtne organ, kuigi koosnes kahest poolest.

      Ühtse organismi mõlemad pooled järgisid võõral maal sündinud ideoloogiat, mis tõukas eemale patriotismi. Mõlemad pooled seadsid oma eksistentsi eesmärgiks omaenda kodumaa lüüasaamise peatses maailmasõjas.

      Seltsimees Lenin (üks pool) elas kusagil töötamata muretut elu õndsas Šveitsis, mida nii väga armastasid tema kaasaegsed Vene oligarhid. Seltsimees Stalin (teine pool) aga röövis panku, varustades seltsimees Leninit ja teisi seltsimehi rahaga õlle jaoks Šveitsi kõrtsides ning võimu vägivaldseks haaramiseks algul omaenda maal, hiljem aga kogu maailmas.

      4.

      Paljud kommunistliku Venemaa ja Punaarmee esimestest juhtidest pärinesid terroristide hulgast. Mihhail Frunze, üks Punaarmee alusepanijaid, sai esimese surmaotsuse 27. jaanuaril 1909, teise aga 23. septembril 1910.

      Et teenida neil kuulsusrikastel aegadel välja üks kõrgeim karistusmäär, pidi ikka väga osav olema. Lenin, kes asutas terroristliku partei, mille eesmärk oli riigis võimu vägivaldne haaramine, sai ainult kolm aastat mugavat väljasaatmist, veetes aega jahil käies ja kala püüdes.

      Terrorist Vera Zassulitš, kes tulistas ja haavas raskelt Peterburi kuberneri Fjodor Trepovit, mõisteti Venemaa kohtus õigeks. Kohus oli Venemaal riigiametnikest sõltumatu. Vandemehed leidsid, et terroristil oli alust nii tegutseda. Ja kogu lugu. Rohkem ei olnud kellelgi õigust sekkuda ja vandemeeste otsust muuta.

      Nõukogude Liidus oleks vangla nutnud Vera Zassulitši järele ainuüksi seepärast, et tal oli revolver. Vanglast oleks terrorist Zassulitš aga võinud ainult unistada, sest kommunistid hävitasid halastamatult kõiki, kes julgesid tõsta kätt nende monopoolse valitsemisõiguse vastu.

      Pealinna kuberneri ametikoht vastas Nõukogude Liidus Kommunistliku Partei Moskva Linnakomitee esimese sekretäri ametikohale. Sel ametipostil olid eri aegadel seltsimehed

      Molotov, Vjatšeslav Mihhailovitš;

      Kaganovitš, Lazar Moissejevitš;

      Hruštšov, Nikita Sergejevitš;

      Furtseva, Jekaterina Aleksejevna;

      Grišin, Viktor Vassiljevitš ja teised seltsimehed.

      Oleks seltsimees Zassulitš vaid proovinud tulistada seltsimeeste Furtseva või Grišini pihta!

      Ja selles riigis, kus kohus mõistis terroriste õigeks, suutis seltsimees Frunze saada kraesse koguni kaks surmaotsust. Tõsi küll, kumbagi neist täide ei viidud. Mõlemal juhul asendati surmaotsus pagendusega, kust seltsimees Frunze eriliste raskusteta põgenes.

      Viibides pagenduses, organiseeris Frunze mõttekaaslaste ringi, millele anti nimi „Sõjaväeakadeemia“. See oli tõeline terroristide kool.

      Põgenenud pagendusest, suutis kolmekümneaastane terve mees, kel kaks surmaotsust seljataga, korraldada Esimese maailmasõja ajal oma asjad tagalas nii, et lahingulippude alla teda ei kutsutud. Vähe sellest, ta astus riiklikku õppeasutusse ja keegi tema mineviku vastu huvi ei tundnud.

      Vaat selline kord valitses Venemaal.

      5.

      Kommunistide võimuhaaramine näitas – eeskätt neile endile –, et tänapäeva maailmas on täiesti võimalik neutraliseerida suhteliselt väikeste jõududega tohutu riik ning võtta see siis oma kontrolli alla.

      Kõik, mis selleks vaja, on hoolega valitud noorte meeste salgad, kes vajalikul hetkel ründavad riigi kõrgeimaid ametiisikuid, hõivavad pealinnas valitsus- ja rahandusasutused, sidesõlmed, sillad, raudteejaamad ja toiduainelaod. Pealinna halvamine tähendab, et vastutegutsemine kogu riigis, lõuna mägedest kuni põhja meredeni, on killustatud. Pärast seda on võimalik oma võimu laiendada. Kui see ei õnnestu kogu riigis korraga, pole hullu. Võib vallutada järjekorras ühe rajooni teise järel.

      Venemaa Euroopa-kubermangude alistamine ebaseadusliku kommunistliku võimu jõududega jätkus 1917. aasta oktoobrist kuni 1920. aasta novembrini. Ida-Siberis ja Kaug-Idas venis sõda kuni 1923. aastani, Kesk-Aasias aga 1930. aastate keskpaigani.

      Selle vallutussõja ajal juhatas Frunze järgemööda 4. ja Turkestani armeed ning Ida-, Turkestani- ja Lõunarinnet. Ta näitas üles ebainimlikku metsikust ja kuratlikku kavalust.

      Ta andis julgeolekugarantiid Uurali-tagustele kasakatele: andke alla ja ma isiklikult garanteerin teile elu ja vabaduse.

      Ta andis julgeolekugarantiid Buhhaara emiraadi kaitsjatele. Kõik, kes teda uskuma jäid, hävitati.

      Ta andis julgeolekugarantiid Vene ohvitseridele Krimmis. Alistumisele järgnesid ebainimlikud piinamised, kõik ohvitserid tapeti.

      Frunze ründas Krimmi koos Ukraina Revolutsioonilise Ülestõusnute Armeega, mida juhatas Nestor Ivanovitš Mahno. Pärast Wrangeli vägede purukslöömist andis Frunze ootamatu löögi oma liitlaste, Mahno võitlejate pihta.

      Kõigi Ukraina Revolutsioonilise Ülestõusnute Armee võitlejate poole, kes suutsid hävitavast löögist hoiduda ja laiali minna, pöördus Frunze üleskutsega: „Andke alla, ma garanteerin isiklikult teile elu ja vabaduse…“

      Sõja käigus kasutas Frunze laialdaselt Punaarmee diversioonigruppe, kes olid maskeeritud vastasteks: valgekaartlasteks, basmatšideks, mahnolasteks. Frunze-nimelises Kahe Punalipu Ordeniga Kiievi Üldvägede Juhtivkoosseisu Koolis räägiti meile, et seltsimees Frunze saavutas sel viisil tegutsedes silmapaistvat edu. Neid kogemusi peaks arvesse võtma tulevastes lahingutes kogu inimkonna helge tuleviku nimel.

      Teistel loengutel aga räägiti meile, et Teise maailmasõja ajal tegutsesid meie tagalas Punaarmee vormi rõivastatud Saksa diversantide grupid rügemendist Brandenburg. Niisugused aktsioonid on rahvusvaheliste konventsioonide ja sõjapidamise seaduste ränk rikkumine. Kui Nõukogude vormi riietatud vaenlase diversant kinni võetakse, ei peeta teda sõjavangiks, talle ei laiene rahvusvahelised kokkulepped sõjapidamise reeglite kohta. Ta on lindprii. Teda ei tohi maha lasta, sest niisugustel juhtudel tuleb ta üles puua.