Spetsnaz. Виктор Суворов

loobus luure peavalitsuse GRU juhtkond vaikimisi termini „spetsnaz“ sagedasest kasutamisest, eelistades märksa lühemat nimetust – SpN. Kui kohtame seda lühendit, võime vägagi suure tõenäolisusega arvata, et sel juhul on jutt struktuuridest, mis on sõjaväeluure osa.

      Kõik ülejäänud „spetsnazid“ on aga kohmakas katse kleepida end külge GRU lahinguformeeringute kõlavale nimele.

      Pärast Teist maailmasõda loodi seltsimees Stalini käsul spetsnazi väed ja agentuur vaid ühe, kuid äärmiselt keeruka ja vastutusrikka ülesande täitmiseks – vastase tuumarelva ja selle kohaletoimetamisvahendite otsimiseks ja hävitamiseks.

      Lisaks sellele pidid spetsnazi väed ja agentuur täitma ka teist ülesannet, mis oli aga lahutamatult seotud peaülesandega: otsida ja hävitada staape, komandopunkte ning sidesõlmi ja -liine, mis võiksid olla kaasatud otsuste vastuvõtmisele ja käskude täitmisele massihävitusrelvade kasutamiseks, vastavate käskude ja korralduste edastamisele ja vastuvõtmisele.

      Peale nende ülesannete lahendamise plaanitseti kasutada spetsnazi agentuuri ja väeosi transpordisüsteemide, torujuhtmete, elektrijaamade ja kõrgepingeliinide vastu, jahipidamiseks kõrgelseisvatele poliitilistele ja sõjaväeliidritele, samuti hirmu ja paanika tekitamiseks vastase tagalas. Neid ülesandeid võidi aga anda spetsnazi väeosadele ja agentuurile ainult sel juhul, kui peaülesanne oli täidetud, kui vastase massihävitusrelvad olid teatud piirkonnas hävitatud või kindlalt maha surutud.

      Minu raamat on sellest, mida peavad tegema spetsnazi väeosad ja agentuur, kui puhkeb totaalne tuumasõda Lääne ja Ida vahel.

      Aga!

      Nõukogude Liit vajus õnnelikult laiali, kõik selle endised liitlased kargasid NATO-sse, mingit globaalset sõda neetud kapitalistide vastu nähtavas tulevikus enam ette ei valmistata ega kavatseta.

      Nõukogude armeel ei ole enam liitlasi Kesk-Euroopas, pole enam spetsnazi väeosi Saksa Demokraatlikus Vabariigis, Tšehhoslovakkias, Poola ja Ungari rahvavabariigis. Ei ole enam Saksa demokraatlikku ega Poola ja Ungari rahvavabariiki, pole enam sellist riikigi nagu Tšehhoslovakkia. Ei ole Nõukogude armee vägesid nende territooriumil, pole enam Nõukogude armeed ega Nõukogude Liitu ennastki. Enam ei ole vaja täita peaülesannet, mille nimel loodi ja eksisteerisid spetsnazi väeosad ja agentuur.

      Meie silme all toimub kommunistliku impeeriumi hoogne lagunemine.

      Oli kunagi võimas sotsialismileer: Nõukogude Liit, Poola, Ungari, Bulgaaria, Tšehhoslovakkia, Rumeenia, Saksa Demokraatlik Vabariik. Ükskord aga vajus see kõik kokku ja pudenes laiali. Sealjuures pudenes hetkega – mõne kuuga. Jäi vaid üks ja ainus Nõukogude Liit.

      Läks vaid õige vähe aega ning pudenes laiali ka Nõukogude Liit ise. Selle koosseisus oli 15 vabariiki. Eesti, Leedu, Läti, Ukraina, Gruusia ja teised vabariigid lõid lahku.

      Jäi vaid Venemaa üksi.

      Vaadates seda protsessi, võime lihtsalt ennustada, mis saab edasi. Tendents on silmnähtav: käimas on lagunemisprotsess.

      Nüüd on Venemaa kord.

      See vajub laiali.

      Käesolev raamat on sellest, mis oli enne.

      See raamat kõneleb aegadest, mil Nõukogude Liit oli üliriik.

      Kremli diktaatorite käsutuses oli rohkelt vahendeid, mille abil nad hoidsid paljude riikide sadu miljoneid inimesi kinni oma kommunistlikes sigalates.

      See raamat on ühest neist saatanlikest tööriistadest nimega spetsnaz ehk lühendatult SpN.

      Kallis lugeja, tõmmakem ajamasina turvavööd pingule ja pöördugem tagasi XX sajandi teise poolde. Vaadelgem olukorda mitte siit, uuest aastatuhandest, mitte meie helgest, rõõmsast, pilvitust ja õnnelikust tänapäevast, vaid laskem end kanda selle külma sõja aegadesse, millest võis iga hetk saada kolmas maailmasõda.

      Kas oled nõus?

      Siis laseme käia.

      Peatükk 1

      Labidas – sõduri kallim

      1.

      Kaitse – see on lahingutegevuse liik. (Советская военная энциклопедия. Москва. Воениздат. 1978. Köide 5. Lk 660).

      Pealetung – see on lahingutegevuse põhiline liik (Sealsamas. Lk 518).

      Tagugem siis endale igaveseks pähe, et sõjategevuse liike on vaid kaks: pealetung ja kaitse. Sealjuures on ainult pealetung see peamine liik.

      Punaarmee (13. veebruarist 1946 Nõukogude armee) oli loodud ja eksisteeris pealetungiks.

      Pealetung aga võib olla edukas vaid juhul, kui ettevalmistused selleks on nagu kord ja kohus kaetud kaitsega, pealetungi tulemused aga on igati kindlustatud. See tähendab: ilma kindla kaitseta ei saa olla edukat pealetungi.

      Seepärast töötati pärast Teist maailmasõda Nõukogude tankide jaoks välja ja saadeti vägedesse kaeveseadmed. Niisuguse rippseadmega tank, saanud käsu asuda kaitsele, kaevab kõigepealt kahele naabertankile ja siis iseendale kaeviku ja varjub sinna. Maapinna tasemele jäävad ainult tankide tornid. See parandab järsult tankide kaitset nii tavaliste tankitõrjevahendite kui ka tuumarelva mõju eest.

      Kõige rängemad katsumused aga jäävad kõigis sõdades jalaväe kanda.

      Sõjas kannab motoriseeritud laskurvägede võitleja automaati koos tääknoaga ja nelja padrunisalve, igaühes 30 padrunit. Lisaks ripub tal vasakul küljel tasku kahe ründe- (RGD-5) või kaitsegranaadiga (F-1). Tal on peas teraskiiver SŠ-68. See kaalub poolteist kilo. Vasakul küljel on gaasimaskikott, seljas rullikeeratud telkmantel ja aatomirünnakuvastane komplekt (kummikeep kapuutsiga, kummikindad ja kummisukad, mis vajaduse korral saabaste peale tõmmatakse). Veel on tal välipudel veega. Pudel on vutlaris. Tänu sellele ei lähe vesi kuumaga soojaks ega jahtu nii kiiresti pakases. Tühi välipudel kaalub 210 grammi. Vett on selles 750 grammi.

      See kõik kokku on kergendatud komplekt.

      Motoriseeritud laskurvägede võitleja täielikku varustust on parem mitte meelde tuletadagi, et mitte oma tuju rikkuda.

      Ah, oleks peaaegu unustanud. Nii täielikku varustusse kui ka kergendatud komplekti kuulub väike jalaväelabidas MPL-50.

      Väike jalaväelabidas teenib sõdurit nagu külmrelv, aer, pann ja mõõteriist: terasest laba laius on 15 cm, pikkus 18 cm ning labida pikkus koos puitvarrega 50 cm.

      Indeksit MPL-50 kandva agregaadi peaotstarve on aga maa kaevamine.

      Nõukogude armee lahingutegevuse põhiliik, nagu oleme juba selgeks õppinud, on pealetung. Mingitel hetkedel aga saab tankide järel ründav jalavägi käsu peatuda. Põhjused selleks on mitmesugused:

       päevaülesanne on edukalt täidetud;

       kõrgemalseisev komandör on otsustanud viia löögisuund üle teisele, perspektiivsemale lõigule;

       rünnak on toppama jäänud, tohutud kaotused ei võimalda lahinguülesande täitmist jätkata.

      Saanud käsu peatuda, otsib motoriseeritud laskurvägede võitleja täiendavaid korraldusi ootamata välja labida ja uuristab end maasse. Labidas on alati temaga, labidavutlar ripub vöörihma küljes. Labida laba jääb alati sellesse kohta, mis asub seljast allpool, paremal poolel.

      Väikese jalaväelabida mugavus seisneb selles, et on võimalik kaevata vastase tule all lamades.

      Esmalt kaevab sõdur kaeviku omaenda pikkuse järgi, tavaliselt 170 sentimeetrit. Kaeviku laius on 60 ja sügavus 30 sentimeetrit. Muld heidetakse vastase suunas. Seda mullahunnikut nimetatakse rinnatiseks ja see kaitseb võitlejat vaenlase kuulide eest.

      Sõdur ei ole veel jõudnud kaevata kaevikut lamades tulistamiseks,