Spetsnaz. Виктор Суворов

küll, hiljem saadeti seltsimees Rokossovski ja teised seltsimehed Varssavist au ja kiituseta ära. Nende asemele Moskvast uusi enam ei kutsutud.

      Utoopia rahvas (täpselt nagu Nõukogude Liidu rahvas) on uskumatult rahuarmastav, vihkab sõda. Naaberrahvad aga kannatavad ikke all. Seepärast annavad Utoopia sõdalased-internatsionalistid rõhutud naabritele vennalikku abi. See on Utoopia vabadust armastavate elanike püha kohus. Nad lähevad appi isegi siis, kui keegi neilt seda ei palu.

      On arusaadav, et Utoopia võidab vältimatult kõiki.

      „Kuldses käsiraamatus“ on üksikasjalikult kirja pandud, kuidas seda tehakse. Utoopia provotseerib kokkupõrkeid ja vastuolusid neis riikides, mis ei ole veel vabastatud (ka seltsimees Lenin ja seltsimees Stalin praktiseerisid sedasama, vt „Jäälõhkuja“).

      Kui keegi räägib veel vabastamata riigis Utoopia ees kapituleerumise kasuks, võib ta loota heldele autasule. Igaüks aga, kes kutsub üles Utoopiale vastu hakkama, võetakse kinni ja müüakse orjaks või siis peab eluga maksma. Tema vara jaotatakse nende vahel, kes on araks löönud ja vabastajate poolele üle jooksnud.

      Sõja algusmomendil kleebivad Utoopia agendid vaenulikul maal laiali lendlehti. Neis kuulutatakse välja autasu sellele, kes tapab riigijuhi. Tegemist on terve varandusega. Samadel lendlehtedel avaldatakse ka teiste isikute nimekiri, kelle tapmise eest makstakse hiigelsummasid.

      Niisuguste abinõude otsene tulemus on see, et riigis valitseb üldine kahtlustamine, igaühe umbusaldus igaühe vastu.

      Peamine on meie jaoks aga niisugusel juhul see:

       Kui taplus kõige palavam ja igal pool kõige metsikum ja ägedam on, siis võtab salk hoolega valitud noori mehi, kes on vandunud koos elada ja surra, enese peale vaenlase kapteni ärahävitamise, keda nad küll salakavalusega, küll avaliku jõuga ründavad. Teda sihivad nemad lähedalt ja kaugelt. ^[6.]

      Neli sajandit pärast Thomas More´i „kuldse käsiraamatu“ ilmumist viidi paljud tema ettekuulutused ellu Nõukogude Liidus.

      Käesolev raamat on hoolega valitud noortest meestest, keda Nõukogude armee juhatus on ette valmistanud just sellisteks aktsioonideks tulevases sõjas kogu inimkonna õnneliku elu nimel kommunistlikes sealautades, kust ei ole kuhugi võimalik põgeneda.

      2.

      332 aastat pärast „Utoopia“ ilmumist avaldasid Karl Marx ja Friedrich Engels „Kommunistliku partei manifesti“.

      Teadusliku kommunismi alusepanijad nõudsid:

      1 eraomanduse täielikku likvideerimist;

      2 perekonna likvideerimist, naiste ametliku avaliku ühisomanduse kehtestamist;

      3 kõigi laste võtmist ühiskonna kasvatada;

      4 tootmisarmeede asutamist, eriti maaharimiseks.

      Marxi ja Engelsi järgijad kuulutasid hiljem, et „Utoopia“ on ainult ilus unistus, aga marksism on teaduslik teooria. Nii see aga ei ole. Sadismi taseme poolest ei jää „Kommunistliku partei manifest“ „Utoopiale“ alla. Aga „Utoopia“ on märksa ausam.

      Marx ja Engels unustasid oma mitmepuudastes teostes öelda kõige tähtsamast.

      Esiteks: „Kommunistliku partei manifesti“ autorid, nõudes kogu meie planeedi rahvastiku ajamist tööarmeedesse, läksid vaikides mööda sellest, kes siis peab õigupoolest hakkama juhtima töörühmi, -roodusid, -pataljone, -polkusid, -brigaade, -diviise, -korpusi ja -armeesid, kes hakkab koordineerima tööarmeede tegevust, kes seisab kõige kõrgemas tipus.

      Teiseks: vastuseta jäi küsimus selle kohta, kes hakkab tegema kõige raskemat ja mustemat tööd. Lihtsamalt öeldes, kes hakkab ideaalühiskonnas avalikke peldikuid küürima?

      Kolmandaks: mis saab neist, kes ei taha kuuluda tööarmeedesse, neist, kes üritavad tööarmeest jalga lasta?

      „Utoopias“ on aga neile kõige tähtsamatele küsimustele antud täpsed vastused:

      võim on bürokraatlik püramiid, mille tipus seisab asendamatu diktaator;

      kõige räpasema ja raskema töö teevad ära orjad;

      katset Utoopiast põgeneda karistatakse surmanuhtlusega.

      3.

      „Utoopia“ kirjutamisest oli möödunud neli aastasada ning „Kommunistliku partei manifesti“ ilmumisest seitsekümmend aastat. Söör Thomase ideaalse ühiskonna rajamise retsepte ning seltsimeeste Marxi ja Engelsi soovitusi perekonna ja eraomanduse likvideerimiseks, samuti kõigi elanike ajamiseks tööarmeedesse on järele proovitud Venemaa impeeriumi ja selle naaberriikide elanike peal.

      Seltsimees Lenini, seltsimees Trotski ja teiste seltsimeeste juhtimisel sooritati hüpe helgesse tulevikku, üldise võrdsuse ja õigluse ajastusse.

      Söör Thomase ideaalühiskonna ülesehitamise retseptidega oli mul õnn tutvuda juba üsnagi noores eas. Sõja ajal evakueeriti Voroneži iidne ja ülirikkalik linnaraamatukogu säilitamise eesmärgil Voroneži jõe vasakkaldale, juba tsaar Aleksander III ajal ehitatud vallutamatutesse trahvipataljoni kasarmutesse. Sakslased vasakkaldale ei jõudnud. Linn purustati täielikult, aga kasarmud vasakkaldal pidasid vastu. Neisse kasarmutesse paigutati Stalini käsul 1943. aastal uuesti loodud Voroneži Suvorovi sõjakool. Pärast sõda jäigi raamatukogu neisse hoidlatesse. Algul ei olnud seda lihtsalt kuhugi tagasi viia, pärast aga nähtavasti hoopis unustati. 13 aastat pärast sõja lõppu, augustis 1958, sooritasin eksamid, läbisin komisjoni ja astusin Voroneži Suvorovi sõjakooli.

      Kooli raamatukogu osutus tõeliseks varasalveks. Vanade raamatute hulgas oli ka „Tõeliselt kuldne käsiraamat, samavõrd lustakas ja kasutoov…“

      Pärast 1917. aasta revolutsiooni tegid kommunistid radikaalseid muudatusi vene keele grammatikasse ja lihtsustasid tähestiku. Lugeda rohkete harjumatute tähtedega teksti ei olnud just eriti raske, kuid algul siiski kuidagi harjumatu. Huvi jäi aga peale. Sain raamatust jagu. Ja olin rabatud sellest täpsusest, millega minu kodumaa pealikud järgisid neljasaja aasta taguseid juhiseid.

      Nõukogude Liidu elanikud ei teadnud vastavalt püha Thomase soovitustele midagi välismaal toimuvast. Pole neil vaja seda teada. Ja riietatud olid nad peaaegu ühtmoodi. (Utoopias, nagu vanglaski, ei eksisteerinud moodi. See oli majandusele hea ning hea ka üleüldisele võrdsusele).

      Utoopias ilmusid vahel taganejad, „need, kes mõtlevad teisiti“. Selge see, et nende suud osati sulgeda ning saata nad, kuhu vaja. No täpselt nagu meil.

      Mu sõber Volodja Bukovski, aga püha Thomas kuulutas ju sinu ilmumist ette 426 aastat enne sinu sündi. Ja varustas valvsad organid instruktsioonidega selle kohta, kuidas võidelda sinu ja sinusuguste vastu.

      Utoopias eksisteerisid „hoolega valitud noorte meeste salgad“, kes pidid etendama sõjas erilist rolli.

      On huvitav märkida, et Venemaal moodustati niisugused salgad juba enne seda, kui riigis haarasid võimu üldise võrdsuse tulihingelised pooldajad.

      Spetsnazi formeeringute ja agentuuri prototüübi leiame üheksateistkümnenda sajandi revolutsioonilisest terrorismist. Noorte meeste salgad heitsid pomme tsaaride tõldade alla, olles täiesti valmis surema omaenda pommi plahvatuse tagajärjel (kui veab) või võtma vastu piinarikka surma võllas (kui ei vea).

      Üleüldise võrdsuse eestvõitlejad otsisid selliseid oma liikumise organisatsioonilisi vorme ja neid võitlusmeetodeid, mis oleksid võinud neile võidu tuua.

      Pärast rohkeid katseid ja vigu leiti optimaalne organisatsiooniline struktuur – Venemaa Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei (VSDTP), mis kasvas hiljem üle Nõukogude Liidu Kommunistlikuks Parteiks.

      See partei moodustati algul kahest poolest.

      Üks pool oli täiesti