Spetsnaz. Виктор Суворов

saades peatumiskäsu, uuristab end jälle kohe maasse. Ja jälle kaevab sõdur kaeviku lamades tulistamiseks. Kui uut ründekäsklust ei tule, muudab võitleja lamades tulistamise kaeviku põlvelt tulistamise, seejärel aga seistes tulistamise kaevikuks.

      Mis tahes kaevikus olles ei ole vaenlase kuulid võitlejale ohtlikud. Igas kaevikus väheneb järsult ka tõenäolisus saada pihta mürsukildudega. Mis tahes kaevikute, isegi lamades tulistamise kaevikute olemasolu korral muutub kaitse vaenlase tankide rünnakute eest kindlamaks.

      Kui vastase vasturünnakud on tagasi löödud, pealetungi jätkamise käsku aga ei ole antud, ühendavad sõdurid ilma igasuguste meeldetuletuste ja käsklusteta oma eraldi kaevikud tranšeedega.

      Vääramatu põhimõte: kaitset tuleb täiustada pidevalt! Higi säästab verd: parem kümme meetrit kaevikuid kui meeter hauda.

      Iga päev kaevab sõdur kümme tundi. Jagude tulepositsioonid ühendatakse tranšeega, moodustades rühma tugipunkti. Rühmade tugipunktid ühendatakse tranšeedega, moodustades roodu operatiivpunkti. Tranšeedest kaevatakse tagala suunas ühendusteed. Tranšeede ja ühendusteede perved kindlustatakse laudade ja palkidega, nende teatud lõigud kaetakse käepäraste materjalidega ning puistatakse peale pinnas. Igas jaos seatakse sisse positsioonid kuulipildujatele ja granaadiheitjatele, igas rühmas ehitatakse blindaaž ja komandopunkt rühmakomandörile. Kõik see maskeeritakse hoolikalt.

      Nõukogude armee kümne tunni kaevamisnorm:

      savises pinnases – kolm kuupmeetrit;

      keskmise taimestikuga pinnases – viis kuupmeetrit;

      liivases pinnases seitse ja pool kuupmeetrit.

      2.

      Väikese jalaväelabida kasutamisvõimalused on lugematud.

      Motoriseeritud laskurvägede võitleja kaevab selle labidaga haua oma langenud kaaslasele.

      Kui võitlejal ei ole kirvest, raiub ta labidaservaga leivapätsi, mis on krõbedas pakases muutunud kõvaks nagu graniit.

      Vaenlase tapva tule all sõuab võitleja otsekui mõlaga, forsseerides telegraafipostil istudes sellised veetakistused nagu Dnepr, Visla või Oder.

      Saades aga peatumiskäsu, rajab võimas maakaevaja ikka ja jälle enda ümber vallutamatu kindluse.

      Oma labidaga suudab võitleja luua ületamatu kaitse Stalingradi piirkonnas ja Kurski kaarel, Kostrzyni platsdarmil ja lahingutes Balatoni järve lähistel.

      Oma labidaga suudab võitleja mõõta kangatüki pikkust vaenlasest mahajäänud poes. Miks lasta heal kaubal kaotsi minna? Kaks labidapikkust teeb meetri!

      Võitleja saab oma labidaga kindlaks määrata vaenlase purukslastud tanki roomiku laiuse ning ainuüksi selle parameetri järgi määratleda selle tüübi.

      Vaenulikes armeedes on väikese labida vars kokkupandav. See on juba hellitamine. Ei, kodanikud! Labidas peab olema ühtne monoliit nagu paindumatu kommunistliku partei liige, nagu kogu maailma vallutama mineva töölisklassi vääramatu tahe!

      Labidas – see on jalaväe, järelikult ka kõigi ülejäänud vägede vastupidavuse garantii kõigil vaenlase kõige raevukama pealetungi hetkedel.

      Kui jalaväel on vähegi aega, et maasse kaevuda, siis kaevikutest ja tranšeedest vaenlane teda välja suitsetada ei suuda, kui ülimoodsaid relvi ta ka ei kasutaks.

      3.

      See raamat aga ei ole üldsegi minu armastatud jalaväest, vaid hoopis teiste vägede sõduritest, ja nende vägede nimi on spetsnaz.

      Spetsnazi võitlejad ei kaeva kunagi kaevikuid ega tranšeesid. Neil ei ole vaja kaitselahinguid pidada. Nemad kas ründavad ootamatult või ülekaalukate jõudude vastupanu kohates kaovad sama äkki, kui olid ilmunud. Pärast aga ründavad nad seal, siis ja sedavõrd, kus, kui ja kuivõrd vastane nende ilmumist kõige vähem ootab.

      On imekspandav, kuid spetsnazi võitlejad, kellel ei ole kunagi vaja kaitselahinguid pidada, hellitavad väikest jalaväelabidat MPL-50 sama õrna sõduriarmastusega nagu motoriseeritud laskurvägede sõdurid.

      Milleks siis spetsnazi võitlejale väike jalaväelabidas, kui ta kunagi kaevikuid ega tranšeesid ei kaeva?

      Oo!!! Sõnadega on seda võimatu kirjeldada. Seda peab nägema.

      Spetsnazi võitleja käes muutub väike jalaväelabidas hirmuäratavaks käratuks relvaks. Iga spetsnazi võitleja treenib labida kasutamist märksa rohkem kui motoriseeritud laskurvägede sõdur. Esimene asi on harjutada löögi jõudu ja täpsust. Endistel aegadel raiusid ratsaväelased mõõkadega kõrkjaid. Probleem on selles, et nõtke pilliroog paindub löögi all ega lase end läbi raiuda. Seepärast peab löök olema välkkiire, niivõrd hoogne ja võimas, et õhk viliseks ja pilliroog ei jõuaks painduda.

      Kõrgeim klass on see, kui läbiraiutud pilliroog jääb püsti seisma ning alles mõne aja pärast langeb aeglaselt maha. Just niisuguse täiuslikkuse poole spetsnazi võitleja püüdlebki.

      Treenimiseks sobivad hästi pudelid. On vaja virutada nii, et pudel jääks paika, selle sisu ei pritsiks laiale, kael aga lendaks kõlinal eemale.

      Spetsnazi sõdur usaldab oma labidat nagu armastatud naist: käelaba pakule… ja hirmus raiuv löök otse sõrmeotste kõrvale. Volga sõjaväeringkonna staabi luureosakonna spetsnazi 808. üksikus roodus naljatati, et rooduvanem Prihodko lõikas hommikusel rivistusel oma labidaga lohakatel võitlejatel küüsi.

      Käsitsivõitluses tõrjub labidas kindlalt täägi, noa või teise labida löögi.

      Spetsnazi diversioonigrupid on ette nähtud tegutsemiseks hästi kaitstavate ja valvatavate objektide vastu. Kaasa arvatud sellised, mille valvamiseks kasutatakse muu hulgas valvekoeri. Sel juhul on kindlam koerake surnuks raiuda labida terava servaga kui veristada noaga.

      Spetsnazi võitleja, kellel ei olnud muud relva peale labida, lukustati treeningu mõttes ühte ruumi metsistunud koeraga. See, kes niisuguse katsumuse läbi tegi, kandis uhket nime Gladiaator. Võitlejad naljatasid, et mis mind siin mopside ja krantsidega hirmutate, saatke mind parem Ussuuri tiigri vastu.

      Aga tõepoolest, miks karta tiigrit, kui käes on relv uhke nimega MPL-50!

      Kõnealune relv on veelgi hirmsam, kui seda kasutatakse mitte kasakamõõga, vaid punanahalise indiaanlase tomahoogina ehk mitte raiumis-, vaid viskerelvana nagu sõjakirvest.

      Meenutagem sõja-aastate kroonikat. Saksa sõduritel olid granaadid pikkade puitvartega. Miks? Aga selleks, et saaks heita kaugemale ja täpsemalt. Tsirkuses žongleerib kloun läikivate värkidega – ma ei tea, kuidas neid nimetatakse –, üks ots on paks ja raske, teine aga peenike ja pikk. See on kõige mugavam ese žongleerimiseks. Otsekui Saksa käsigranaat või Nõukogude väike jalaväelabidas.

      Spetsnazi võitleja on suur meister labidat viskama. Ta heidab seda mis tahes asendis: lamades, istudes, hüppelt, kukerpallitades.

      Kui labidas on tunginud puusse, ei ole seda just lihtne välja kiskuda. Kui aga virutada see kellegi kolpa, siis probleemi ei ole – tõmba enda poole ja kasuta uuesti.

      Sinu lauba suunas lendav labidas ei ole just kõige meeldivam vaatepilt. Ilusamaks teeb selle asjaolu, et silmitsemine ei kesta kaua: on vaid üks silmapilk, pimestav silmapilk. Üleelamisteks ei jää enam mingit aega.

      Enamik ohvreid aga muretsema ei pea, sest löök antakse selja tagant. Labidas tungib kolpa või abaluude vahele, raiudes läbi selgroo ja roided.

      GRU psühholoogid on ammu täheldanud huvitavat seika: kui spetsnazi võitleja tulistab vastase suunas, siis too vastab tulega. Kui aga visata vastase pihta täiest jõust labidas MPL-50, siis raevukas vaenlane lõpetab tulistamise ja kargab kõrvale.

      See raamat on võitlejatest, kes käsitsevad labidat oluliselt enesekindlamalt ja