Armastuse pantvang. Сьюзен Виггс

veedetud nõudliku õpetlase eestkoste all, oli Tom ära jooksnud, et sõdimisega ühineda. See, mida ta oli nende süngete aastate jooksul näinud ja teinud, oli tema hinge jääks muutnud. Ainult kingitus Asa näol oli Tomi valgusesse tagasi tirinud. Nüüd, kui oli Asa läinud, ei hoidnud miski teda tagasi taaskord pimedusse langemast.

      Tukid ja söed sadasid tihedalt tänavatele ning igaüks neist süütas uue tule. Katustel olevad mehed üritasid mõningaid suuremaid hooneid kaitsta, aga eredad tulekeeled tegid nende jõupingutustest paroodia. Kauged plahvatused lõhestasid ööd, igaüht saatmas hirmunud karjatused.

      Laial tänaval kulges rahvamass põhjasuunas, liikudes järve ääristava pika rohelise riba poole. Pereliikmed karjusid üksteisele, et nood kiirustaksid. Tom astus põgenikevoost välja ja liikus vastupidises suunas.

      „Hei, härra,” karjus keegi käheda häälega. „Te ei taha selles suunas minna. Tuli liikus üle North Branchi.”

      Tom eiras hoiatust, ehkki uudis ehmatas teda. Ainult deemonlike mõõtmetega tulekahju suudaks liikuda üle jõe, mis on sama lai kui Chicago jõe harud. Tuletõrjujatel ei ole selle peatamiseks nüüd lootustki. Ta mõtles, kas suudab Sinclairi häärberi juurde jõuda enne, kui tuli seda teeb.

      Ta oli pisut ehmunud, end üksinda tühjalt tänavalt leides. Tuli sööstis raevutsedes läbi mõlemal pool olevate hoonete – üks neist oli puidutöökoda, teine pruulikoda. Veider, mõtles Tom kiretult. Linn põleb ja mitte keegi ei jäänud selle kaitsmiseks paigale.

      Ta liikus pimedusse, kui edasi põhja poole suundus, tulest eemale, ja tajus õhkkonnas muutust, kui Dearborni jõudis. Lai puiestee, mida ääristasid kivipiilarid ja kõrged sepistatud raudaiad, lebas täiuslikus toreduses, ehkki õhk oli tihedast suitsust paks. Uhkeid häärbereid ümbritsesid laiad muruplatsid, mõnedel neist tõllakuurid ja kõrvalhooned. Majad sarnanesid oma nägusate katuseviilude ning läbi kolme korruse kõrguvate kumerate akendega majesteetlike kindlustega. Laeaknad ja kuplid kaunistasid katusejooni. Läbi laia ärkliakna nägi Tom üht perekonda elutoas istumas ja kaarte mängimas, üks naine samal ajal klaverit mängimas. Mõnes teises majas kogunesid inimesed akende juurde tulekahju vaatama.

      Kuid taevas rahulike fassaadide taga kumas kurjakuulutava ja ebaloomuliku oranži värvinguga, lendlevate sädemetega üle puistatud. Neid peeneid maju ei olnud kauaks selle maailma jaoks. Tom lootis hullu moodi, et tal ei tule Sinclairi maja leidmisega mingeid raskusi ning et tema sihtmärk on kodus. Ta pidi arvestama võimalusega, et Arthur Sinclair oli majast evakueerunud, aga oli väga võimalik, et rikas tööstur on paigale jäänud. Otsustades inimeste põhjal, kes oma uhkete häärberite akendest välja vaatasid, tundsid rikkad end leekide eest kaitstuna. Mehed nagu Sinclair arvavad, et nad on võitmatud, et nende raha võib neile kõike osta, isegi kaitset surma eest.

      Rumalad tolad.

      1 Jumal hoidku (vanas) prantsuse keeles (Tlk.)

      Kolm

      „Deborah, mida paganat sina siin teed?” nõudis Arthur Sinclair, oma kabinetiseinal oleva suure metallseifi kohalt üles vaadates. Selle avatud uksest kinni haarates tõusis ta püsti, vaarudes pisut oma haigel jalal, kui end neiu poole pööras. Tema jalutuskepp toetus vastu kirjutuslaua taga olevat laia seinakaarti. Kaardil oli Suur järvistu ja seda ümbritsev territoorium, märgistustega neis paigus, kus asusid tema kaevandused ja metsamaad. Kaardi ees seistes sarnanes mees oma valdusi üle vaatava kuningaga. „Kell on palju,” lisas ta. „Sul oli täna õhtul üks üritus.”

      „Tere, isa,” ütles Deborah, minnes üle kalli Pärsia siidist vaiba. Nagu kõik muu selles majas, oli tema töötuba eneseteadlikult uhkeldav ja täidetud antiikesemetega, mis pidid jätma sellise mulje, justkui oleksid mitmeid põlvkondi perekonnas olnud. Pikkadel regendiajastu raamaturiiulitel olid nahkköites teosed, mida ta ei olnud kunagi avanud. Taiesed tumerohelistel seintel kujutasid jahistseene paigus, kuhu teda mitte kunagi ei kutsuta. Ja Louis XIV kirjutuslaud oli täis sellise mehe tööd, kes kavatses endale seltskonda pigem toore jõu kui sünnipärase eesõigusega teed rajada.

      Ta sõltus Deborah’st, et tunnustamise järgmisele tasandile hüpata saaks. Ja see oli täpselt see, millest tütar temaga rääkima oli tulnud.

      Deborah embas isa kergelt, suudles teda põsele ja astus tagasi. Isa lõhnas nagu alati loorberivee ja sigarite järele. See lõhn kutsus esile turvatunde, mida Deborah alati isaga seostas ja mis tema südant kiindumusest kokku tõmbuma pani. Jumal küll, ta ei tahtnud isale pettumust valmistada. Seda ei tahtnud ta kohe üldse mitte.

      „Vabandust, et sind segan,” ütles Deborah.

      Mees osutas põrandal olevale lahtisele kotile, mis oli täis paberraha ja rahakstehtavaid väärtpabereid. „Panen oma aktsia- ja kindlustussertifikaate kokku, juhuks kui peaks kõige hullem juhtuma.”

      „Sa pead silmas tulekahju.”

      „Jah. Kui nad leeke peagi kontrolli alla ei saa, sõidan ma järvemajja.” Tema nägus, karmijooneline nägu tõmbus hukkamõistvaks kulmukortsutuseks, kui ta pilk üle tütre libises. „Mis pagan sul seljas on? Kas doktor Moody esinemine tühistati tulekahju pärast?”

      „Ma ei tea,” vastas Deborah, sõrmi vaheliti pannes. Ehkki ta oli harjunud hakkama saama teenrite, teenijatüdrukute, kutsarite ja kaupmeestega, kahtles ta oma võimes astuda vastu oma isale, kellest teati, et ta purustab oma tahtmise saamiseks raudteemagnaate ja kaevandusparuneid. „Ma otsustasin täna õhtul mitte osaleda. Mul oli vaja hoopis sind näha. Et sulle öelda...”

      „Sinu kihlatu käis juba minu juures,” ütles mees.

      Deborah’ suu muutus kuivaks. Kogu veri näis ta kätest minema valguvat, jättes sõrmed külmaks ja tuimaks. „Philip käis siin?”

      Isa pilgus oli purustatud jää terav sinine külmus. „Täna õhtupoolikul. Nii et ma arvan, et tean juba, mida sa öelda kavatsed.”

      Armas jumal. Mida oli Philip ta isale rääkinud?

      Deborah’le tõusis sapp kurku ja ta ei saanud rääkida, enne kui suutis neelatada. „Mida ta sulle rääkis?”

      Arthur laiutas käsi. „Ta rääkis mulle sellest, kuidas sa eile ooperis käitusid. Mul on sinu pärast häbi, Deborah. Tõeliselt häbi.”

      See oli viimane asi, mida Deborah oodata oli osanud. Talle ei olnud see pähegi tulnud, et Philip võib tema peale ta isale kaebama minna. Ta vahtis isale ammuli sui otsa ja sai siis hääle tagasi. „Minu pärast häbi? Aga mida mina...”

      „Philip ütleb, et ta on valmis sinu pöörasele käitumisele läbi sõrmede vaatama, jumal tänatud,” ütles Arthur. Ta pööras tütrest eemale ja hakkas seifist rahatähtede ja tunnistustega karpe välja tõmbama.

      „Minu käitumine?” küsis Deborah. Ta üritas solvunud oleku külge klammerduda, kuid sellele vaatamata hiilis häbitunne ligi. Tal ei olnud aimugi, mida öelda. Kogu elu oli teda varustatud riigi parimate guvernantide, mentorite, õpetajate ja kaaslastega. Kuid mitte ükski neist ei olnud teda valmistanud tema enda isaga hakkama saama.

      „Sinu ebaküpsus ja rumalus lähevad mulle kalliks maksma,” sõitles mees. „Ta tahab, et ma kahekordistaksin sinu kaasavaralepingut. Ja minul ei ole muud valikut, kui teha seda, mida ta tahab.”

      Deborah pressis välja kuiva, mõru uskmatu naeru. Philip Ascot IV oli möödunud ööl laastanud tema unistused ning ootas nüüd, justkui tasuks, topelt mõrsjaluna, milles oli tema isaga kokku leppinud. „Sel juhul on sul rõõm kuulda, et sa ei pea talle sentigi maksma,” ütles ta, häält kindlana hoides, ehkki oleks tahtnud surra. Ta armastas oma isa, austas teda, aeg-ajalt peaaegu et jumaldas teda. Neid kordi, mil ta oli isa pahandanud, oli vähe ja harva, aga nüüd oli tegemist ühega neist.

      „Mida kuradit sa sellega öelda tahad?”

      „Ma olen otsustanud Philipiga mitte abielluda,” teatas Deborah.

      See püüdis