Armastuse pantvang. Сьюзен Виггс

õpetaja või isegi isa teda noomis, oli ta käsipuuakrobaatikaga jätkanud. Oli lihtsalt liiga vastupandamatu jätta puus käsipuule toetamata, tasakaal sisse võtmata ning seejärel üha suureneva hooga alla libisemata. Maandumised ei olnud tal kunagi graatsilised olnud ja tal olid olnud selle tõendamiseks ihul sinised laigud, kuid mõned muhud olid alati tundunud väikese hinnana, mida metsiku sõidu pööraste hetkede eest maksta.

      Erinevalt nii paljudest teistest asjadest ei olnud isa kunagi suutnud teda selle harjumuse juurest eemale saada. Isa oli teda kõigis asjus rangelt juhtinud, aga tema sisemuses peitus põikpäine ülemeelikusesäde, mida isa ei olnud kunagi kustutada suutnud.

      Deborah hakkas trepist üles minema. Töötuba oli Arthur Sinclairi mõisakontoriks ja ta töötas seal iga päev hiliste öötundideni, pühendudes oma ärile samasuguse innukusega nagu munk vaimsetele meditatsioonidele. Ta võttis rikkuse ja staatuse kogunemist kui vahendit lunastuseks. Aga oli üks asi, mida kogu tema raha ja mõjuvõimu eest osta ei saanud – kuuluvustunne kõrgseltskonda, mis temasugustele ülevalt alla vaatas. Selle tabamatu väärtuse saavutamine vajab enamat kui raha. Selle jaoks vajas ta Deborah’t.

      Deborah võdistas õlgu, ehkki maja oli täiesti soe, ning astus aeglaselt astmetest üles. Ta möödus kaunilt paigutatudkriiskavalt kallites kullatud raamides õliportreedest. Maalid kujutasid auväärseid esivanemaid, mõned ulatusid tagasi Mayfloweri-aega ja kaugemale. Kuid pildid olid võõrastest, võetud kellegi teise sugupuust. Deborah’l oli olnud kombeks välja mõelda lugusid tõsiste nägudega aristokraatide kohta, kes igaveseks tardunud pilguga säravate raamide vahelt jõllitasid. Üks oli seikleja, teine meremees ja kolmas suur diplomaat. Need olid kõik mehed, kes olid oma eluga midagi ette võtnud, selle asemel et oma eelkäijate heldusest ära elada.

      Ta ei mõistnud kunagi, miks pidas isa teenitud raha vähem auväärseks kui päritud varandust. Ta oli seda isa käest kord küsinud, kuid ei olnud tema vastusest aru saanud. „Ma soovin, et mul oleks maailmas jäävuse tunne,” oli isa öelnud. „Tunne, et ma olen omandanud kõigest kõige parema. Ma tahan saavutada midagi, mis kestab minu eluajast tükk aega kauem.”

      See oli hullumeelne otsing, kasutades raha, et saavutada asju, mille kogumiseks ja omandamiseks teistel peredel kulus mitmeid põlvkondi, aga isa võttis seda kui oma püha kohust.

      Deborah jõudis üles ja tegi pausi, käsi trepi nikerdatud keskpostil. Ta vaatas tagasi, pilk libisemas üle käsipuu luksusliku kumeruse. Läbi sissepääsu kohale paigutatud klaaskupli oli taevas näha tontlikku võbelevat kuma. Tulekahju. Ta lootis, et masinistid selle peagi kontrolli alla saavad.

      Aga ta unustas täiesti teisel pool jõge leegitseva tulekahju, kui mööda koridori isa kabineti suunas minema hakkas. Jahedus läbis teda taas, kandes endas sisemist hoiatust: Arthur Sinclairi soovidele vastu ei hakata.

      Kaks

      Tom Silver saabus Chicagosse, mõtteis mõrv. Tuulisel merel lainetel õõtsuva aurutraaleri tekk liikus tema jalge all. Ta teadis, et jullaga maale pääsemine saab olema raske, aga ta ei hoolinud sellest. Tal oli töö teha.

      Aga leekides linna nähes tegi ta varupadrunite vööaasadesse panemisse pausi ja vaatas taevas olevat lõõmavat oranži kuplit. Valguse ja lõõma ebaloomulik kaar oli nii tontlik, et hetkeks unustas ta kõik, kaasa arvatud surmava sihi oma südames.

      „Hei, Välk,” hüüdis ta, jalaga vastu tekki lüües, oma masinaruumis olevat kaaslast kutsudes. „Tule vaata seda.”

      Järveaurik Suzette popsus oma viimase, Government Pieris oleva peatuskoha poole. Selle paika tähistas majaka valguskiir, aga Tomil oli mõtete navigatsioonil hoidmisega raskusi. Vaatepilt põlevast linnast pitsitas ta sisemust, pani ta südame rinnus kõvasti taguma. Ta mõtles paratamatult tragöödiatele, mis täna öösel saatuse kiire, erapooletu jõhkrusega aset leiavad. Tuli on selline – juhuslik ja halastamatu.

      Ja neetult ebasobiv, arvestades tema tänaöist eesmärki. Ta oli reisinud sadu miile, Ülemjärve laiadelt ja kaugetelt aladelt, et kätte saada Arthur Sinclair. Ta ei lase tulel end peatada.

Auru ja kuuma õli lõhn paiskus läbi täävi üles ja masinavärgi kolksumine valjenes, kui luuk avanes. „Mis pagana päralt lahti on, eh?” küsis Välgu-Jack, läbi kitsa avause nähtavale ilmudes. Ta tõstis varjuks käe ja kissitas linna poole vaadates silmi. „Parbleu¹, see on üks suur põleng.”

      „Ma arvan, et näen seda täna öösel lähemalt,” ütles Tom, alla masinaruumi poole suundudes.

      Kangi tagasi tõmmates võttis ta katlal kuumuse maha ning ronis seejärel tekile, et aidata Välgu-Jackil ankur sügavale vette lasta. Ehkki oli hiline tund, pidi ta silmi tulemöllu tekitatava valguse vastu varjama. Inimesed olid kogunenud pikale sõrmjale sadamasillale. Paadid sõitsid jõesuudme ja pika doki vahet. Sandsis liikus tuli nii lähedale, et inimesed juhtisid veovankrid järve, et tormavate leekide eest põgeneda. Aga nende seljad olid kõik järve poole pööratud. Nagu Tom, olid ka nemad vaatepildist leekides linnale hüpnotiseeritud.

      Great Centrali tõstuki paljas torn, korstnatest ümbritsetud, heitis loksuvale veele pika musta varju. Tuli rebis linna preeriatuulega, kuuma ja jõulisega, toitudes lähestikku asuvatest ehitistest.

      Tom oli elu jooksul palju tulekahjusid näinud, aga mitte kunagi midagi sellist. Mitte kunagi sellist, milles tuul näis leeke kätel kandvat. Mitte kunagi sellist, mis oleks säärase raevuka kiirusega liikunud. Leegid katsid kodusid ja ärisid nagu tekid, hoone hoone järel, kvartal kvartali järel. Ta nägi surmavat tulipunast loori West Divisioni katmas ja järeleandmatult jõeservale surumas.

      Tom Silver ei tundnud Chicagot hästi, kuna oli seal vähe aega veetnud, kuid see oli suurim linn, mida ta kunagi näinud oli. Seda vormis järvekallas ja jõeharud, mis olid pidevalt kaubanduslikku liiklemist täis. Chicagosse koondus kümme raudteed, kuusteist silda sirutusid üle jõe ja kanali ning seal elas sadu tuhandeid inimesi.

      Nüüd oli selle südamik tules. See oli põrgutuli nagu see kardetud tuli Vana Testamendi lugudes, mida ta Asale lugeda tavatses.

      Mõte Asast tõi Tomi sünge sihi fookusesse tagasi. Täna öösel saab ta oma kättemaksu. Mitte miski – isegi mitte põrguleegid – ei peata teda.

      „Sa kavatsed tule ära oodata?” küsis Välgu-Jack, nagu loeks Tomi mõtteid.

      „Pole mingit mõtet oodata,” märkis Tom. „Kui tuli levib North Divisioni enne, kui ma sinna jõuan, kaotan ma ta päris kindlasti.”

      „Siis tuleb sul kiiresti teha. See võib ju sobilik olla, eh? Kui maja põleb, ei ole sul vaja asitõendite leidmise pärast muretseda.”

      Tom silmitses oma vanimat sõpra, oma mentorit, meest, kes oli teda kasvatanud. Välgu-Jack duBois oli Tomi leidnud, viieaastase, hüljatud poisi, majakesest põhjapiirkonna metsades, istumas tühja pilguga oma ema kange surnukeha kõrval. Naine oli nälga surnud ja Tomi saatus ei olnud sellest kaugel, ainult et vana, vintske rändaja oli vahele astunud.

      Sellest ammusest päevast peale kuulus kogu Tomi lojaalsus ja usaldus Jackile. Täpselt nagu Asa oli usaldanud Tomi.

      „Mis pilk see on, eh?” Välgu-Jack tegi nägusid. „Tahad plaanist loobuda?”

      „Tead küll, et ei taha.” Tom tundis end kalgi, kannustatuna. Tapmine saab olema puhastusrituaal, viis pesta oma hing puhtaks mustast raevust, mis teda õgis. Vähemalt nii ta endale muudkui kordas.

      Välgu-Jacki kulm tõmbus kortsu. „See ei ole kuritegu, vaid kättemaks.”

      Arthur Sinclair oli mõrvar, ehkki polnud kahtlustki, et tema pehmed valged käed olid puhtad, isegi tema enda silmis. Ta palkas alluvaid tööd tema eest ära tegema, aga oli täpselt samamoodi süüdi, nagu oleks seitse hinge paljaste kätega ära tapnud.

      „Ma arvan endiselt, et sa peaksid laskma mul sinuga kaasa tulla,” ütles Välgu-Jack, kätt jahinoa käepidemele toetades.

      „Ei.” Tom kinnitas padrunivöö. Asi oli selles, et Välgu-Jackil ei olnud