Armastuse pantvang. Сьюзен Виггс

kokku liites. Armastatud ainuke tütar. Chicago kõige ihaldatuma noormehe kihlatu. Kütkestava elu lävepakul seisev privilegeeritud noor naine.

      Kõik oli möödunud ööl koost lagunenud ja tal ei olnud aimugi, kuidas seda kõike uuesti kokku panna.

      „Pane ta kiirustama,” ütles Phoebe kõrvaltoast valsisammul sisse astudes, läikiv siidist õhtukleit rinna vastu surutud. „Preili Boylani tõld tuleb meile poole tunni pärast järele. Kujutle vaid! Dylan Kennedy kavatseb endale lõpuks ometi naise valida.” Ta kohendas end eraldi seisva täispika raamitud peegli ees, läikivaid pruune juukseid patsutades. „Kas see ei ole mitte hõrgult romantiline?”

      „See on kindlasti barbaarne,” ütles Lucy. „Miks me peaksime nagu hobused oksjonil meeste ees rivis seisma?”

      „Sellepärast,” ütles Kathleen O’Leary, nendega Deborah’ magamistoas ühinedes, „et preili Boylan lubas, et olete kõik seal kohal. Kolm täiuslikku noort daami,” lisas ta iiri iroonia hõnguga. Ta sirutas käe kardina poole, mis voodit pilgu eest varjas. „On teiega siis kõik korras, preili?” küsis ta. „Ma olen üritanud kogu päeva teie eest kõigest väest hoolitseda.” Teenijatüdruk sirutas välja kahvatu, närvilise käe ning patsutas armetu olemisega tekkidekuhilat.

      Deborah tundis end oma heade kavatsustega sõbrannade poolt rünnatuna. Ta tahtis nende peale karjuda, käskida neid ta rahule jätta, aga tal ei olnud aimugi, kuidas oma soove kehtestada. Mitte keegi ei olnud teda sel moel käituma õpetanud: seda peeti ülimalt ebadaamilikuks. Ta tõmbus tekkide all eemale ja teeskles, et ei kuule.

      „Ta ei vasta,” ütles Lucy, hääl murest kerkimas.

      „Palun, Deborah!” ütles Phoebe. „Räägi meiega. Oled sa haige?”

      Deborah teadis, et ei saa enne rahu, kui on alla andnud. Aeglaste, vaevanõudvate liigutustega sundis ta end istuma tõusma, Belgia linasest püüridega patjade kuhja vastu naaldudes. Kolm talle tuttavat ja kallist nägu vaatas tema poole. Nad nägid välja harukordselt kaunid, võib-olla seetõttu, et nad olid kõik nii erinevad. Mustapäine Lucy, porgandpunaste juustega Kathleen ning helepruunide lokkidega Phoebe. Nende nägudel oli kütkestav süütus ja ootusärevus, mida Deborah ise alles eelmisel päeval oli tundnud.

      „Ma ei ole haige,” ütles ta pehmelt, häälega, mis kõlas vaevu nagu tema oma.

      „Sa näed põrgulik välja,” sõnas Lucy oma tavapärase otsekohesusega.

      Sest seal olen ma olnud.

      „Ma saadan arsti järele.” Kathleen hakkas ukse poole liikuma.

      „Ei!” Deborah’ terav hääl peatas teenijatüdruku mineku. Arst oli mõeldamatu. „Lihtsalt,” sundis ta end ütlema, „ma kinnitan teile, et ma ei ole vähimalgi määral haige.” Ta sundis end oma sõnade tõestuseks voodist välja ronima ja jäi paljajalu toa keskele seisma.

      „Noh, see on kergendus.” Phoebe võttis energilise ülemuslikkusega tal käest ning sikutas seda sõbraliku tungivusega. Deborah komberdas tema kannul edasi ja astus heledasti valgustatud salongi.

      „Ma kujutan ette, et sul on praegu lihtsalt pea laiali otsas, sest sinust saab kahe nädala pärast abielunaine.” Phoebe langetas käe ja naeratas unistavalt. „Sul on nii uskumatult vedanud. Kuidas sa suudad säärasel imelisel ajal voodis olla? Kui mina Philip Ascoti sarnase mehega kihlatud oleksin, tammuksin erutusest toas ringi. Nädal enne seda, kui minu õde härra Vanderbiltiga abiellus, oli mu emal tavaks naljatada, et ta vajas ankrut, mis ta jalgu maas paigal hoiaks.”

      Deborah teadis, et Phoebe ei tahtnud nende sõnadega talle haiget teha. Deborah oli ilma emata tütar, kõige kurvemat sorti olevus maa peal, ja sellisel ajal nagu nüüd haigutas kaotusetunne nagu paranemata haav. Ta mõtles, mida üks emaga noor naine säärases olukorras teeks.

      „Nii,” ütles Lucy, „teeme nüüd kiiresti. Me ei taha hiljaks jääda.”

      Deborah silmitses läbi ükskõiksuseudu elutuba, kus olid laiali kammid, pihustid, pitsilised alusriided, paelad, alusseelikute hunnikud – tõeline naiselikkuse plahvatus. See oli vaatepilt, mida ta tavaliselt nautis, aga nüüd oli kõik teisiti. Korraga ei tähendanud need asjad talle midagi. Tal oli veider tunne, nagu oleks ta ümbritsetud jääkoorikust ning vaataks sõbrannasid läbi lainja, jäätunud seina. Eraldatuse ja kaugenemise tunne muutus iga mööduva hetkega tugevamaks. Ta oli olnud üks preili Boylani kuulsa kombeid lihviva kooli noortest daamidest, rõõmus ja kindel oma kohas Chicago debütantide sädelevas maailmas. See kõik näis nüüd nii kunstlik, nii mõttetu. Ta tundis end olevat võõrandunud oma sõbrannadest ja tollest rahulolevast, rumalast tüdrukust, kes ta varem oli olnud.

      „Ja kuidas on sinuga, armas Kathleen?” küsis Phoebe, rõhutatud pilku punapäise teenijatüdruku poole suunates. Phoebe kasutas iga võimalust meenutamaks Kathleenile, et too oli üksnes palgatud abiline, seal palju privilegeeritumate noorte naiste nagu tema ise, armu poolest. „Mida sina täna õhtul teha kavatsed?”

      Kathleen O’Leary nägu muutus tulipunaseks. Tal oli oma iiri päritolu tõttu kahvatu, peaaegu läbipaistev nahk ning see reetis iga emotsiooni. „Te olete jätnud mulle korraliku segaduse, mis tuleb ära koristada, preili. Ja küll see mind koidikuni tegevuses hoiab.” Mahlaka ütlemisega nagu alati, liialdas ta oma iiri aktsendiga sihilikult.

      „Sa peaksid meiega kaasa tulema, Kathleen.” Lucy, kelle perekond oli ta vabamõtlejaks kasvatanud, ei hoolinud vähimatki seltskondlikest seisundeist, aga ta teadis, et kohale tulevad olulised inimesed. Poliitikud, töösturid ja ühiskondlikud reformaatorid olid väärtuslikud kontaktid tema huvi tarbeks, milleks olid naiste õigused.

      „No tõesti, Lucy,” hurjutas Phoebe. „Ainult linna parimad inimesed on kutsutud. Dr Moody lugemised on rangelt...”

      „Kutse oli mõeldud igale preili Boylani koolis olevale noorele daamile,” meenutas talle Lucy, kes oli ühtaegu piisavalt rikas ja naiivne, et olla inimeste võrdsuse pooldaja.

      „Lollus puha,” vastas Kathleen, õhetus süvenemas.

      „Võib-olla sa peaksid osalema,” ütles Phoebe, silmades kaalutlev kuma. „See võib olla lõbus, kõiki salapärase daamiga üllatada.”

      Vana Deborah oleks selle vembuga rõõmuga ühinenud. Elavaloomuline, arukas Kathleen lisas seltskonnaredelil ülesronimise mõnikord igavale rutiinile alati lõbusust. Aga praegusel hetkel nõudis sellele mõtlemine liiga palju ja Deborah tõmbas väriseva käega üle otsaesise. Tselluloidist juuksenõelad, mida ta ei olnud vaevunud möödunud ööl eemaldama, muutsid peavalu tugevamaks, pannes ta hambaid krigistama. Valu tagus nii kõvasti ta oimukohtadel, et nõelad näisid omaenese rütmis tukslevat.

      „Phoebel on õigus, Kathleen,” ütles Lucy. „See saab olema nii lõbus. Palun tule.”

      „Mul ei ole mitte kui midagi sellist selga panna, mis mind petturina ei näitaks,” vastas Kathleen, aga sel protestil ei õnnestunud varjata tema hääles olevat igatsust. Ta oli kõrgema seltskonna vastu alati lõputut lumma tundnud.

      „Jah, on küll.” Deborah sundis end oma loidusest välja. „Sa kannad minu kleiti. Mul ei lähe seda vaja.”

      „Sinu Worthi kleiti?” nõudis Phoebe. Isa pealekäimisel tulid Deborah’ kleidid kõik Pariisist Salon de Lumière’ist. „Taevane arm, sa ei ole seda ise veel kordagi kandnudki.”

      „Ma ei tule teiega.” Deborah hoidis hääle nii rahuliku kui suutis, ehkki tundis, et tahaks karjuda. „Ma pean minema linna isaga kohtuma.” Ta ei olnud kindel, millal oli selle otsuse teinud, aga seal see oli. Tal oli vaja isaga üht ülima tähtsusega teemat arutada ega saanud seda enam kauem edasi lükata.

      „Sa ei saa täna õhtul linna minna,” ütles Phoebe. „Ära ole rumal. Kes sulle saatjaks kaasa tuleb?”

      „Tule lihtsalt koos meiega,” ütles Lucy, hääl õrn. „Tule lugemisele ja me viime su hiljem sinu isa juurde. Philip Ascot on ka seal kohal, kas pole? Ta loodab sind seal näha. Mida taeva