Armastuse pantvang. Сьюзен Виггс

vahelejätmine oli ainult esimene trotslik tegu, mille ta täna õhtul sooritab. Ta ei olnud kunagi varem mässajana käitunud ega teadnud, kas saab sellega hakkama.

      Kui sõiduk mööda Michigan Avenued edasi liikus, pidi Jeremy tohutu jalakäijatemassi, plaanvankrite, rakendite ja perekondade gruppide ees hoo maha võtma. Nad näisid suunduvat jõge ületava Rush Streeti silla poole. Hilisele tunnile vaatamata olid massid kogunenud väikesele Chicago White Stockingsi staadionile.

      Koputades kumerale tuuleklaasile, hüüdis Deborah: „Kas kõik on korras, Jeremy?”

      Mees ei vastanud kohe, olles läbimas River Streeti poole viivat kurvi, suundudes järgmise lääne suunda viiva silla poole. Nad kohtasid teel veel rahvahulki, tõllalampide kasinas valguses edasi liikumas. Deborah pööras end patjadega pingil ringi, et läbi tagaakna välja vaadata. Jalakäijad moodustasid suuremas osas hästirõivastatud massi, ja ehkki mitte keegi ei lonkinud, ei olnud keegi ka kiirustamas. Nad sarnanesid õhtusöögiseltskonna või parajasti teatrist väljuva grupiga. Kuid siiski tundus see ebatavaline, nii paljusid inimesi pühapäeva õhtul väljas näha.

      „Nad ütlevad, et West Divisionis on suur tulekahju,” kandis Jeremy läbi rääkimistoru ette. „Palju inimesi tuli evakueerida. Ma viin teid silmapilk koju, preili.”

      Deborah teadis, et Kathleeni perekond elas West Divisionis, kus nad pidasid lüpsilehmi. Ta palvetas, et O’Learydega kõik hästi oleks. Vaene Kathleen. See pidi olema vempude, teeskluste ja lõbuõhtu, aga suur tulekahju võib seda kõike muuta.

      Ta mõtles, kas doktor Moody loeng võidakse tulekahju tõttu ära jätta. Arvatavasti mitte. Chicago tuletõrjenõukogu uhkeldas tule juhtimiseks kasutatava kõige uuemat sorti varustusega, mis sisaldas hüdrante, aurupumbamootoreid ning keerukat alarmide ja alajaamade süsteemi. Paljusid kivist ja terasest kesklinnamaju peeti tulekindlateks. Linna eliit koguneb arvatavasti North Divisionis, et öö läbi keelt peksta, samal ajal kui masinistid ja pumpajad kauge tulelõõma kontrolli alla võtavad.

      Deborah vaatas ainitise pilguga läänes kumava ebaloomuliku õilmitseva valguse poole. Tal jäi hing kinni – mitte hirmust, vaid muljetavaldava vaatepildi imest. Kauguses põles silmapiir eredalt nagu hommik. Kuid taevas ei olnud päevavalguse süütut olekut ja jõetaguses piirkonnas langesid taevast tuletukid, tihedad nagu lumi lumetormis.

      Deborah’t läbis halb eelaimus, aga ta lükkas selle tunde kõrvale. Tuli peatub, kui jõe juurde jõuab. See oli alati nii. Deborah jaoks oli suurem probleem isa oma otsust mõistma ja tunnustama saada.

      Tõld jäi Deborah’ isa suure imposantse kivist maja ees seisma. Ümbritsetuna õuedest ja aedadest, võtsid peamaja ning sellega kaasnevad kõrvalhooned enda alla peaaegu kogu kvartali. Seal oli forellitiik, mida kasutati talvel uisutamiseks. Häärberil olid kõrgustesse tõusvad kreekapärased sambad ja moodsalt prantslaslik mansardkatus. Suur kuppel peenikese piksevardaga kõrgus taeva poole. Maja esikülge ääristas elegantne veranda, servad kaunistatud värvitud puitosadega, millelt viis lai trepp alla kumerale sõiduteele.

      „Olete kodus, preili,” teatas Jeremy, sammud teed katval jämedal liival krudisemas, kui ta naist sõidukist välja aitama tuli.

      Isegi mitte uitmõtte hetkel ei olnud Deborah kunagi Huron Avenuel olevale majale kui kodule mõelnud. See hiiglaslik, aukartustäratav paik sarnanes rohkem mingi asutusega, nagu raamatukogu või siis ehk haiglaga. Või siis hullumajaga.

      Ebalojaalset mõtet maha surudes istus Deborah endiselt õõtsuvas kaarikus, samal ajal kui Jeremy trepi alla laskis, ukse avas ja käe tema poole välja sirutas. Tormised tuuleiilid lennutasid langenud puulehti mööda rentsleid ja kõnniteid.

      Isegi läbi kinda tundis Deborah, et Jeremy sõrmed olid jääkülmad ja ta vaatas meest üllatunult. Hoolimata sihilikult kiretust ilmest pinguldas vaevu hoomatav pinge mehe lõuga ja tema silmad heitsid pilke tulelõõmas taeva suunas.

      „Kiirusta nüüd koju oma naise juurde,” ütles Deborah. „Sa tahad ju hoolitseda selle eest, et temaga kõik korras on.”

      „Olete kindel, preili?” Jeremy avas raudvärava. „Minu kohus on jääda ja...”

      „Rumalus.” See oli üks otsus, mille Deborah sai sel ööl teha, mis oli üheselt mõistetav. „Sinu esmane kohus on sinu perekonna ees. Mine. Ma muretseksin muidu kogu öö, kui sa seda ei tee.”

      Mees saatis talle tänuliku peanoogutuse ja kui ta neiule hiiglasliku, raske välisukse lahti tõmbas, kumas tema livreemütsi ääristus võltsi ja kauge valguse käes. Deborah astus üksinda maja vestibüüli, tunnetades selle hirmuäratavat esinduslikkust. Teenijaskonna liikmed kiirustasid teda tervitama – kolm mustas ja valges teenijatüdrukut, kaks meesteenrit tumesinistes livreedes, pikk ja imposantne majapidajanna, laitmatult väärikas ülemteener. Kui Deborah läbi teenijate vormikohase kadalipu kõndis, olid nende tervitused püüdlikult aupaklikud – silmad kõrvale pööratud, suud naeratuseta.

      Arthur Sinclairi teenijad olid alati olnud hästitoidetud ja -riietatud ning enamik neist olid piisavalt arukad mõistmaks, et mitte iga majateenija Chicagos ei nautinud isegi neid väikseid privileege. Oma igaveseks piinaks ja häbiks oli Arthur Sinclair isekunagi selle madalama klassi üks liige olnud. Seega, ehkki ta sellest kunagi ei rääkinud, mõistis ta liigagi hästi nende õnnetute inimeste olukorda.

      Deborah palvetas, et isa ka oma tütrega sama mõistev oleks. Ta vajas seda praegu.

      „Kas mu isa on kodus?” uuris ta.

      „On küll, preili. Ülakorrusel oma kabinetis,” vastas ülemteener. „Kas soovite, et Edgar teie saabumisest teataks?”

      „See ei ole vajalik, härra Marlowe. Ma lähen otse üles.” Deborah kõndis teenijate vaikse rivi vahelt läbi, möödudes oma kübara ja kindad teenijatüdruku hoolde andes. Ta tajus nende sõnatuid küsimusi tema lihtsa kleidi ja salli ning sassis juuste kohta, mida ta ei olnud vaevunud kammima. Jäik, järeleandmatu formaalsus oli tavapärane, kuid sellele vaatamata ei olnud Deborah kunagi teenijate puurivate pilkude objektiks olemist nautinud. „Tänan,” ütles ta. „See on kõik.”

      „Nagu soovite.” Marlowe kummardas ja astus tagasi.

      Käenipsutuse ja piha ümber seotud võtmete kõlinal juhtis majapidajanna kõik minema. Läbi uste, mis kiiresti avanesid ja sulgusid, nägi Deborah, et käimas oli väärtesemete pakkimine kohvritesse ja kastidesse. Ta oletas, et tegemist oli tulekahjust tingitud ettevaatusabinõuga.

      Seistes üksi kõrge laega vestibüülis, kuppelkatusest paistev taevavalgus kolm korrust ülevalpool, tundis Deborah otsekohe ja seletamatult külma. Maja hargnes lõputuks tubadelabürindiks – seal olid salongid ja hooajalised ruumid, muusikatuba, pildigalerii, söögituba, ballisaal, talveaed, külalistoad, mida ta ei olnud kunagi kokku lugenud. See oli, sõna igas mõttes, monument kaubateede valitsejale; selle ainuke eesmärk oli kuulutada maailmale, et Arthur Sinclair oli saabunud.

      Armas jumal, mõtles Deborah. Millal ma nii küüniliseks muutusin?

      Tegelikult teadis ta täpselt, millal see juhtus. Aga see ei olnud selline asi, mida ta kellelegi peale iseenda paljastaks.

      Udune gaasilambivalgus langes musta-valgeruudulisele marmorpõrandale. Narkissose alabasterkuju, valamas igavesti vett suurde valgesse marmorkaussi, mis asus peatrepi ekstravagantsel mademel, tervitas Deborah’t oma tühjalt jõllitavate silmadega.

      Trepi kõrval oli midagi üpris uut – mehaaniline lift. Põhimõtteliselt töötas see nagu suured viljatõstukid kaubarongide peatuskohtades ja järve ääres. Plokirataste süsteem pani väikese kabiini tõusma või laskuma. Isa lonkas üht jalga, kümne aasta tagune sõjas saadud vigastus, ja tal oli raske treppidest üles-alla liikuda.

      Deborah’ arvates sarnanes lift hiiglasliku linnupuuriga. Ehkki trelle kattis kallis kullatud kiht, olid need siiski trellid. Esimesel korral selles kuldpuuris seistes oli ta tundnud seletamatut paanikasööstu, justkui oleks ta olnud vang. See tunne, kui tohutud jämedad kaablid teda ülespoole vinnasid, tekitas iiveldust. Pärast toda esimest rahutuks tegevat sõitu, valis ta