Armastuse pantvang. Сьюзен Виггс

hulluks, kui sa meile ei räägi, mis viga on.”

      Phoebe sirutas jala välja, et Kathleen saaks tema kitsenahast saapa kinni nööpida. „Kas asi oli eileõhtuses ooperis? Sinuga oli lahkudes kõik korras, aga jäid kogu päevaks voodisse. Kas sulle ei meeldinud „Don Giovanni”?”

      Deborah pööras kõrvale, iiveldustunne temast lainena üle rullumas. Mozarti meistriteose noodid olid talle igaveseks mällu sööbinud.

      „Asi on teie verevooluses, kas pole?” sosistas Kathleen, Phoebe saabast eirates. „Te olete alati tugevate valude käes kannatanud. Las ma jään siia ja teen teile kuuma vürtsikat piimajooki.”

      „Asi ei ole vooluses,” vastas Deborah.

      Lucy pani peopesa vastu ust. „See ei ole sinu moodi. Kui midagi on viga, peaksid sa meile sellest rääkima, kullake.”

      Mitte midagi ei ole viga. Deborah üritas sõnu suust välja pressida, aga neid ei tulnud, sest see oleks olnud vale. Kõik oli valesti ja mitte miski ei saa enam kunagi sama olla. Aga kuidas ta seda selgitab, isegi oma parimatele sõbrannadele?

      „See on isiklik asi,” ütles ta jõuetult. „Palun. Ma selgitan kõik, kui tagasi tulen.”

      „Oh, nii et sa kavatsed siis salapärane olla, mis?” turtsus Phoebe. „Sa üritad lihtsalt tähelepanu saada, kui minu arvamust küsida.”

      „Mitte keegi ei küsi seda,” sõnas Lucy väsinult.

      Phoebe pobises veel midagi, aga mitte keegi ei kuulanud teda. Ehkki ta oli koos nendega koolis käinud, oli Phoebe end teistest selgelt paremaks pidanud. Peaaegu sama rikas kui Deborah ja peaaegu sama sinivereline kui Lucy, oli ta järeldanud, et kaks „peaaegut” moodustasid palju kõrgema staatuse kui ta sõbrannad nautisid. Ta oli kohutav ja parandamatu snoob, üldiselt lahke, ehkki tema märkused Kathleen O’Learyle viibutasid mõnikord õeluse teravat serva. Phoebe üksi mõistis, et säärasele eksklusiivsele seltskonnasündmusele ei jäeta lihtsalt niisama minemata. Aga see üksnes tõestas sellise tüdruku nagu Deborah Sinclair alaväärsust. Uusrikkad inimesed lihtsalt ei mõista õiget sorti inimestega õiget sorti üritustel osalemise tähtsust.

      „Ma parem lähen ja helistan oma kutsari kohale,” ütles Deborah.

      Lucy liikus ukse juurest eemale. „See ei saa ilma sinuta sama olema.”

      Deborah hammustas huulde, kartes, et parima sõbranna kaastunne murrab läbi jäise barjääri, mille ta oli vaevaliselt kontrolli ja hullumeelsuse vahele püstitanud. „Aita Kathleeni kleidiga,” ütles ta, lootes kõigi tähelepanu maskeraadile suunata.

      Pärast seda, kui ta oli lasknud kutsari järele saata, nööpis Deborah endale selga lihtsa sinise saržkleidi ja tõmbas salli õlgade ümber. Jalgu Itaalias tehtudkitsenahast saabastesse lükates ei hakanud ta end nende kinninööpimisega vaevama. Selle asemel sidus ta paelad umbropsu ümber pahkluude ja vajutas siis kübara pähe.

      Peasalongis riietusid teised palju hoolikamalt. Silmad säramas keelatud rõõmust, astus Kathleen prantsuse kleiti, kodukootud aluspüksid peente alusseelikute kihtide alla kadumas. Smaragdrohelisest siidist kleit ja iirlase jume andsid Kathleenile keldi printsessi välimuse ning tema nägu hõõgus erutusest, mida Deborah enam jagada ei saanud.

      Enne lahkumist astus Deborah tagasi ja silmitses ümbritsevat, nähes seda esimest korda kõrvalseisja pilgu läbi. Oma isa protestide vastaselt oli ta lahkunud ülikülluslikust kullatud mõisast preili Boylani massiivsete gooti seinte vahele. Isa uskus, et noori daame saab kõige paremini harida kodus. Aga kui ta kuulis, et seal on ka üks Hathaway ja üks Palmer, oli ta järele andnud ning lubanud Deborah’l oma haridustee kooli lõpetades lõpule viia. Deborah vaatas kiindumusega Lucyt, Kathleeni ja Phoebet, kes olid tema lähimad kaaslased ja mõnikord, mõtles ta, tema ainsad sõbrad. Nad jagasid neljakesi kõike – oma lootusi ja unistusi, murtud südameid ja romantilisi triumfe.

      Lõpuks oli Deborah kokku põrganud millegagi, mida ta sõbrannadega jagada ei saanud. Ta ei suutnud. See oli liiga muserdav. Pealegi peab ta sellest isale rääkima. Ta peab. Palun jumal, palvetas ta mõttes. Lase isal mõista. Vaid see üks kord.

      „Olgu teil täna imetore õhtu,” ütles Deborah, käsi ukselingil. „Ma tahan tagasi tulles Kathleeni debüüdi kohta kõigest kuulda.” Ta sundis sõnu välja kurgust, mis oli korraga hirmust kokku tõmbunud.

      Kathleen tormas ukse juurde. „Preili Deborah, olete te kindel, et...”

      „Täiesti.” See sõna oli üksnes õhupahvak.

      „Lase sel vaesel olevusel minna,” ütles Phoebe häiritud toonil. Ta tõstis baleriini nõtke graatsilisusega käsivarre ja tõmbas kätte siidist kinda. „Kui sa kogu õhtu seal vaieldes seisad, jääme me hiljaks.”

      Ta hakkas Lucyga vaidlema selle üle, kuidas Kathleen oma juukseid kandma peaks, ning Deborah kasutas võimalust, et lipsata välja pikka, haigutavasse koridori ning liikuda edasi fuajeesse, kus kutsar teda ootamas oli. Väljas nägi ta kooli suurt, kobakat kaarikut nelja lihaselise hobuse taha rakendatavat. Kooli tutt ehtis musti lakitud uksi.

      Deborah’ privaatne tumepruun kaless, helkivad klaasruudud ees ja taga, ootas teeserval. Tänu isa kombele oma jõukusega uhkeldada oli kallis sõiduk kogenud kutsari ja Hispaania tõllahobusega alati Deborah’ käsutuses. Mõne minutiga oli ta juba teel.

      Deborah haaras sõiduki siseküljel olevast nahkrihmast, end raputavaks liikumiseks valmis pannes. Raskepäraste, uhkeldavate tornide ja sepistatud väravatega kooli juurest liikuma hakates tundis ta end nagu Rapuntsel, kes vangitornist põgenemas on. Väikesed talud kihutasid mööda, jässakad majad lösutasid madalal, kuivetunud viljapuuaedade ja tuulest räsitud maisipõldudega preeriamaastiku vastas. Akendes vilkusid tuled ja nende nägemine torkas teda. Ta kujutles sees olevaid perekondi, õhtusöögiks laua ümber kokku kogunenud. Ta oli selliseid peresid ainult eemalt näinud, kuid kujutles, et nad jagasid muretut lähedast soojust, mida ta ei olnud isamaja külmas formaalsuses üles kasvades kunagi tundnud.

      Deborah heitis igatsuse kõrvale. Kogu elu oli ta nautinud eeliseid, millest enamik naisi ei söandanud isegi unistada. Arthur Sinclair oli loonud ja joondanud oma tütre tulevikku samasuguse täpse tähelepanuga detailidele, millega pani kokku oma äritoiminguid. Tema rivaalid halvustasid teda tema agressiivsuse ja ambitsioonikuse pärast, aga Deborah teadis kaubandusest vähe. Isa eelistas seda selliselt.

      Sõit Chicagosse oli kiire. Jeremy, kes oli olnud Deborah isiklik kutsar sellest ajast, kui tüdruk oli kolmeaastane, sõitis vilunult mööda pikki sirgeid teid, mis linna risti-rästi läbisid. Jeremy elas Chicago jõe põhjaharu ääres asuvas aiamajakeses. Tal oli tüse naine ja täisealine tütar, kes oli hiljuti abiellunud. Deborah mõtles, mida Jeremy teeb, kui hilja öösel nende juurde koju naaseb. Kas ta puudutab oma magavat naist või paneb lihtsalt lambi põlema ja vaatab teda hetke? Kas naine ärkab üles või ohkab unes ning pöörab end seina poole?

      Deborah teadis, et kasutas oma uitavaid mõtteid selleks, et neid eesootavast raskest katsumusest eemal hoida. Ta nihutas end rahutult istmel ja pani käed silmade ümber, et vaadata läbi klaasi, kui Chicago vaatevälja ilmus. Tavaliselt oli õhk järve läheduses jahe, aga sel õhtul püsis päevakuumus ka veel pärast päikeseloojangut.

      Valkjas gaasilambi hägu valgustas pikki sirgeid peateid. Kaless ületas jõe, veeredes mööda elegantsest hotellist, kus oli algamas lugemisõhtu. Hästiriietatud inimesed olid juba kogunemas. Livreedes uksehoidjad tormasid edasi-tagasi lainelise äärekaunistusega kanvaast varikatuse all, mis tugeva tuule käes laperdas. Tohutud pottides põõsad seisid kullast ja klaasist sissepääsu kõrval ja sees hiilgasid massiivsed kroonlühtrid nagu päike. Kõrgklassi kuldpuur oli ainuke maailm, mida Deborah kunagi tundnud oli, kuid ometi oli see maailm, milles ta end enam turvaliselt ei tundnud. Ta ei suutnud ette kujutada, et võiks nüüd hotelli astuda.

      Traditsiooniliselt iga kuu teisel pühapäeval toimuvad ergutavad lugemised ja arutelud pakkusid Deborah’le tavaliselt hõrku naudingut. Talle meeldis näha uhkelt riides inimesi, kes naerdes ja vesteldes õnnelikult puuviljalikööri rüüpasid.