Tulesäde. Сьюзен Виггс

isegi väljavaade luksuslikule uuele elupaigale ei suutnud tema rahulolematust eemal hoida.

      „Tule ja saa härra Lamottiga tuttavaks,” pakkus Rand, teades, et Dianale avaldab see muljet ning et Jasper Lamott – nagu iga teine mees – leiab, et tema naine on lummav.

      Abikaasat võõrastetuppa juhtides surus Rand maha pettumustunde. Kui ta Dianaga abiellus, oli ta olnud täis idealistlikke visioone sellest, milline nende kooselu olema saab. Ta oli kujutanud ette mugavat kodu, suurt õnnelikku perekonda, juuri traditsioonide viljakasse pinnasesse ajades. Need olid asjad, millest ta oli unistanud siis, kui oli väga noor, asjadest, mida tal endal ei olnud kunagi olnud. Aga kui abielu esimesed aastad mööda lipsasid, pööras Diana juurtele või perekonnale vähe tähelepanu. Ta näis olevat rohkem huvitatud ostlemisest ja reisimisest, kui end abikaasale ja lapsele pühendamisest.

      Rand lootis, et Chicagosse kolimine parandab asja, aga iga mööduva päevaga hakkas ta aru saama, et asukoha muutus ei olnud lahendus probleemile, mis näis tulenevat ta enda südame keerulisest siseelust.

      Rand tabas end juurdlemas Lucy Hathaway julge väite üle, et naisi lämmatatakse ebaõiglaste nõuetega, mida sunnivad neile peale mehed, kes neid naise- ja emakohustuste külge aheldavad.

      „Kas sa tunned end lämmatatuna?” küsis ta Dianalt.

      Naine kortsutas kulmu, kahvatul kaunil näol taipamatu ilme. „Millest taeva päralt sa räägid, Randolph?”

      „Christine’i ja minu poolt. Tunned sa end lämmatatu või aheldatuna?”

      Naise kulmukortsutus süvenes. „Kui väga veider küsimus.”

      „Kas tunned?”

      Naine astus sammu tagasi. „Mul ei ole aimugi, Randolph.” Siis manas ta näole särava, kauni teeseldud naeratuse ja astus võõrastetuppa.

      Rand ei saanud midagi parata. Ta üritas muudkui pilguga Lucy Hathawayd tabada, aga ilmselt oli ta koos oma sõbrannadega juba hotellist lahkunud. Viimased nelikümmend minutit oli ta tahtnud sama teha, Sterling House’i ja oma tütre juurde tagasi kibeledes. Tüdruk nüüdseks kindlasti juba magas, aga sel polnud tähtsust. Talle meeldis Christine’i magamas vaadata. Vaatepilt sulgpehmetest blondidest kiharatest tillukesel padjal, pontsakad käed nagu tähed teki peal avatud, täitis teda alati läbitungiva õrnusega ja tundega, et maailmaga on kõik korras.

      Dianale ei olnud nende tütar kunagi erilist lõbustust pakkunud, ehkki ta oli uhke Christine’i ilu üle ja armastas imetlevaid komplimente, mida inimesed last nähes tegid. Hetkel peksis ta õnnelikult keelt linnapea sugulastega ega ilmutanud mingit märki soovist lahkuda.

      Rand läks rahutust tundes kõrgete akende juurde, mis raamisid vaadet linnale. Gaasivalgus tekitas hägusaid tähti peateede sirgetele tuiksoontele ja äripiirkonnas asuvatele arvukatele kõrgetele hoonetele, mis ümbritsesid massiivse kohtuhoone muljet avaldavat kuplit.

      „Päris hea vaade, kas pole?” küsis üks sihvakas, kuidagi kavala välimusega noor mees.

      Philip Ascot, meenus Randile. Ascot, nime järel mingi Rooma numbrite kombinatsioon, tõestamaks maailmale, et see perekond ei olnud originaalset nime mitmete põlvkondade jooksul välja mõelnud.

      See oli õel, väiklane mõte, kannatamatusest sündinud. Kuid ta oli sellegipoolest viletsal arvamusel Ascotist, kes väitis end olevat kirjastamisäris, aga kes, nii palju kui Rand aru sai, kavatses teenida oma varanduse, ühega preili Boylani kombekooli debütantidest abielludes. „Lucyga?“ mõtles ta, meenutades Diana sõnu selle kohta, et Hathawayd on tohutult rikkad.

      Rand surus naeratuse alla. Lucy teeks sellise mehe nagu Philip Ascot pihuks ja põrmuks.

      „On tõesti,” ütles ta lõpuks. Uurikella kullast kaant pöidlaga lahti lükates vaatas ta kella. „Kuid päikeseloojanguks on pisut hilja.”

      „Oh, see on veel üks tulekahju West Divisionis,” teatas Ascot. „Kas te ei kuulnud?”

      Rand tundis kuklal ärevuse külma puudutust. „Ma kuulsin, et seal oli üks möödunud ööl, aga see olevat kontrolli alla saadud.”

      „Viimase aja ilm on olnud kõikjal tulekahjusid soosiv. Aga ma ei saa öelda, et mul on kahju West Divisioni põlemas näha. See on agul, täis vaeseid sisserändajaid. Seal kuluks üks korralik puhastus ära.” Ascot tühjendas käeliigutusega viskiklaasi. „Pole vaja muretseda, Higgins. See ei tule iial üle jõe.”

      Samal ajal kui ta seda ütles, lõhestas ööd plahvatus. Oma asukohast nägi Rand kauget selget sinivalget valgusesähvatust, millele järgnes möirgav kahvatukollase leegi sammas.

      „See on gaasivabrik,” karjus keegi. „Gaasvabrik plahvatas!”

      Rand läks kolme pika sammuga läbi võõrastetoa ning haaras oma naisel käsivarrest. „Lähme,” ütles ta.

      „Randolph, sa ei tohi olla ebaviisakas...”

      „Me lahkume,” ütles mees. „Me peame koju Christine’i juurde minema.”

      Kolm

      Suur, rohmakas tõld, mille uksel oli preili Boylani kooli tunnusmärk, liikus kohmakalt läbi inimesi täis tänavate. Iga paari meetri järel oli kutsar sunnitud peatuma ning tegema teed tuletõrjujate aurumootoritele või hobuvankritele.

      „See levib nii kiiresti.” Phoebe Palmer surus kinnastatud käed klaasist aknale. „Kes oskaks arvata, et tuli võib nii kiiresti liikuda?”

      Ta ilmselgelt ei oodanud mingit vastust ega ka saanud seda. Nii Lucy kui Kathleen O’Leary olid mõlemad oma mõtetesse vajunud. Eriti Kathleen oli mures oma perekonna pärast.

      „Ma teadsin, et ei oleks pidanud tulema,” ütles ta, tema tavapärane muretu enesekindlus põgenevate rahvamasside nägemisest vapustatud. „Ma põlen täienisti põrgus selle eest, et teesklesin end peen daam olevat.”

      „Kui me kiiremini liikuma ei hakka,” ütles Phoebe, „siis põleme siinsamas Chicagos.” Ta sikutas rääkimistoru otsa ja hüüdis kutsarile, et too kiirustaks. „Keset teed on üks mahajäetud hobuvanker,” teatas ta, käsi silmade ümber pannes, et läbi suitsuudu ja sädemete näha. „Kutsar,” hüüdis ta taas torusse, „sõitke ümber selle vankri. Kiiresti.” Suur tõld liikus järsu jõnksatusega edasi. Phoebe kortsutas kulmu. „Ta saab tavaliselt ohjadega paremini hakkama,” märkis ta pahuralt. „Mul tuleb temast preili Boylaniga rääkida.”

      Samal ajal kui tõld kiirust kogus, patsutas Lucy Kathleeni kätt. „Mitte miski sellest ei ole sinu süü ja päris kindlasti ei karistata sind nüüd ühe rumala vembu pärast.” Et tema mõtteid mujale viia, lisas ta: „Ja see läks ju hästi, kas pole? Kõik võõrastetoas olijad uskusid, et sa olid kuulus pärijanna Baltimore’ist.”

      Vaid hetkeks välgatas Kathleeni silmades elevus. „Kui ilus ta on,“ mõtles Lucy. „Mismoodi võib see küll tunduda, nii ilus olla?“

      Aga siis Kathleen tõsines. „Ma kaotasin oma ridiküli. Tegelikult preili Deborah’ ridiküli, sest kas ma pole mitte kõike, mida kannan – aluspesu välja arvatud – temalt laenanud? Ja lisaks kõigele tegin ma end Dylan Kennedy ees lolliks.”

      „Seda tegi ka pool Chicago naissoost elanikest,” märkis Phoebe, kõlades ebatavaliselt leplikult.

      „Kõik need mured näivad nüüd nii väikestena.” Kathleen pööras näo akna poole. „Püha Maarja, kogu West Division on leekides. Mis minu emast ja isast on saanud?”

      „Olen kindel, et nendega on kõik korras,” ütles Lucy. „Sa leiad nad üles, kui olukord lahendatud saab.”

      „Teil kahel on lihtne rahulikuks jääda. Teie perekonnad, olgu nad õnnistatud, on turvaliselt North Divisionis. Aga minu oma...” Kathleen hammustas huulde ja laskis häälel vaibuda.

      Lucy süda tõmbus kokku. Sama palju kui ta kadestas Kathleeni ilu, ihaldas Kathleen Lucy rikkust. Kui kohutav tunne