Tulesäde. Сьюзен Виггс

samamoodi, nagu ta alistub Jumalale...” Sõnum kajas ruumis, mis oli täis inimesi, kes olid trotsinud kuiva liivatormi, et moodsas Hotel Royale’is toimuval üritusel osaleda.

      Lucy pilgutas aeglaselt silmi, üritades neid klaasistumisest välja tuua. Ta hoidis pilku treenitult, vankumatu tähelepanuga otse ette suunatuna. Ta üritas ka oma mõtteid valitseda, jutlustaja sõnu nagu mesilasi piknikul eemale peletades, ehkki tegelikult tahtis ta hoopis püsti hüpata ja selle lora peale – meeste üleolek naistest – protesteerida.

      Ja nüüd, oma parimatest kavatsustest hoolimata, leidis ta end tema kõrval istuva häbematu mehe üle imestamas.

      Mehe üle, kelle sosin oli tulnud nii lähedale, et Lucy ta sõnade soojust oma kõrvas tundis.

      „Teate,” ütles mees end lähemale kallutades, „te võite üritada...”

      „Minge minema,” ütles naine läbi kokkusurutud hammaste, rääkides huuli isegi mitte liigutades. Mees lõhnas loorberivee ja naha järele.

      „... minu vastu toetuda,” jätkas mees jultunult. „Sel moel, kui te igavusest magama jääte, ei tõmba te põrandale kukkudes tähelepanu.”

      „Ma ei jää magama,” sisistas Lucy.

      „Tore,” sosistas mees vastu. „Te olete täiesti ärkvel olles palju huvitavam.”

      Jumal küll. Ta ei tohi sellest enam sõnagi kuulata.

      Reverend doktor Moody tegi oma kõnes hetkeks pausi, et endale kannust kosutuseks klaasitäis limonaadi kallata.

      Lucy tajus meest kõrval oleval toolil end nihutamas ning siis tahapoole nõjatumas, et üks jalg pahkluu kohalt muretul, lõõgastunud moel teise jala põlvele tõsta. Läbi langetatud ripsmete piiludes nägi ta hetkeks mehe püksisäärt. Ülipeenest tumehallist kangast, täiuslikult viigitud, moodsalt laia lõikega.

      Lucyt aga kägistas aeglaselt korsett, mis – ta oli selles kindel – oli loodud Hispaania inkvisitsiooni ajal kasutamiseks, ja ta sai mehe peale pahasemaks kui kunagi varem.

      „Me peaksime lahkuma,” soovitas mees, „kuni veel võimalik on.”

      Lucy vaatas ainitise pilguga stoiliselt ettepoole. See oli esimene paus neljakümneminutises nüristavas loengus ning ahvatlus põgeneda põles nagu surmapatt tema sisemuses. „See on huvitav,” ütles ta, üritades kogu jõust end veenda.

      „Milline osa?”

      „Mida?”

      „Milline osa teie arvates nii huvitav oli?”

      Lucy tundis meelehärmi, taibates, et ei suuda viimasest neljakümnest minutist mitte ühtegi sõna meelde tuletada. „Kõik oli,” vastas ta kiirustades.

      „Jajah.” Mees kallutas end lähemale. „Nüüd ma siis tean, mis teid tüütab. Oletan, et räägite ka seda, mis teid erutab.”

      Lucy tõmbas silmad kahtlustavalt pilukile, sest mitte ükski mees ei olnud temaga kunagi varem vabatahtlikult seltskondlikku vestlust alustanud. See mees valmistas teda arvatavasti ette mingisuguseks alandavaks hetkeks. Mingisuguseks seltskondlikuks fopaaks, nii et tema ja ta semud Lucy kulul naerda saaksid. „Ja siis?“ mõtles Lucy. See ei oleks esimene kord, kui keegi temast naljanumbri teeb. Ta oli varemgi sääraseid hetki üle elanud. Palju sääraseid hetki.

      „Hmh,” pomises ta. „Nagu ma seda teile ütleksin.”

      „Ma lahkun,” ütles mees. „Tulge koos minuga.”

      Lucy ei teinud temast välja. Kui ta nüüd püsti tõuseb, siis inimesed märkavad seda. Nad võivad arvata, et ta järgneb mehele. Nad võivad isegi uskuda, et tal on mehe suhtes „kavatsused”.

      Justkui Lucy Hathawayl oleks kunagi sellist asja nagu kavatsused mehe suhtes.

      „Kiiresti,” utsitas mees tagant, sosin vaevu kuuldav. „Enne kui ta oma teise sõnamulinaga alustab.”

      Kuulajaskond, rahutu ja üritamas seda mitte välja näidata, sumises vaikses, viisakas vestluses, samal ajal kui jutlustaja end värskendas. Lõpuks ei suutnud Lucy enam vastu panna. Ta pidi nägema, kes see ebaviisakas, mahehäälne võõras on. Julge uudishimuga, mis talle seltskondlikes olukordades nii palju probleeme tekitas, pööras ta end näoga mehe poole.

      Oh, sa taevane arm! Mees oli nägus nagu päikesejumal.

      Lucy silmad, mis ei olnud enam klaasistunud, uurisid meest häbenematu lummusega. Pikkade jalgadega. Laiade õlgadega. Tumepruunid juuksed, korralikult kammitud. Laitmatult õmmeldud riided. Veatu, kandilise lõua tugevuse ja sümmeetriaga nägu, selline, mida võib näha sõjakangelaste monumentidel ja kujudel. Kuid ometi oli sellele konkreetsele näole tembeldatud vaevumärgatav ulakas huumor. Kes pagan see mees küll on?

      Lucy ei tundnud teda üldse, ei olnud teda kunagi varem näinud.

      Kui oleks näinud, oleks tal see meeles olnud. Sest see ebaharilik soojus, mis tema sisemust läbis, kui ta mehele otsa vaatas, ei olnud tunne, mida kergesti unustada saaks. Lucy Hathaway oli korraga „kavatsuste” üle mõtisklemas.

      Mees naeratas, ja mitte ebasõbralikult. Lucy tabas end tema suud jõllitamas, selle kuju kõige intrigeerivama lõualohu poolt oivaliselt esile tõstetud. „Randolph Birch Higgins,” ütles mees väga kerge peakallutusega.

      Lucy vaatas süüdlaslikult ringi, aga märkas oma kergenduseks, et nad istusid salongi tagaosas omaette. Ta köhatas kurgu puhtaks. „Kuidas palun?”

      „Palun jätke. Ma lihtsalt tutvustasin end. Minu nimi on Randolph Higgins.”

      „Oh.” Lucy tundis end kohmetult nagu koolitüdruk, kes ei ole tundideks valmistunud.

      „Ma usun, et tavaline vastus on „Tere!”, millele järgneb omapoolne tutvustus,” pakkus mees.

      „Milline üleolev, edvistav eesel,“ mõtles Lucy. Ta pani pahaks mehe silmade imelist värvi. Nii ülbe mees ei väärinud täiuslikke leherohelisi silmi. Veelgi enam, ta pani mehele pahaks seda, et too pani Lucyt soovima, et ta ise ei oleks nii kõhn ja mustajuukseline, kokkusurutud huultega ja kohmakas. Lucy ei olnud kütkestav naine ning ta teadis seda. Tavaliselt see teda ei häirinud. Kuid sel õhtul soovis ta alandava tulisusega, et saaks ilus olla.

      „Preili Lucy Hathaway,” vastas naine jäigalt.

      „Meeldiv teiega tutvuda, preili Hathaway.” Mees pööras end pisut naise poole, oodates midagi.

      Lucyt valdas äärmiselt veider tunne, nagu oleks ta ruumis selle mehega kahekesi. Mingil tasandil tajus ta inimesi nende taga olevas suures välissalongis ringi sagimas. Läbi võlvkaarega sissepääsu märkas ta häguselt naisi naermas ja flirtimas, mehi läbi klaasuste välja astumas, et tuulises öös sigarit läita. Loengusaalis rääkisid inimesed järgmist kõneosa oodates summutatud häälel. Kuid ümber Lucy ja Randolphi-nimelise mehe särises õhus veider elekter, neid näiliselt müüriga omaette ruumi eraldades.

      „Nüüd peaksite te ütlema: „On meeldiv teiega tu...”“

      „Mul ei ole mõttetu vestluse õpitunde vaja,” ütles naine. Taevas teab, et tema ema oli seda talle piisavalt hästi õpetanud. North Divisioni turvalise häärberi kaitsvas varjus oli Viola Hathaway tühisuse kunstivormiks kõrgendanud.

      „Sel juhul peaksime mõtestatud vestluse juurde edasi liikuma,” sõnas mees.

      „Mis paneb teid arvama, et minu ja teie vahel võiks mõtestatud vestlus toimuda?” küsis Lucy. Tema vanemad olid kulutanud terve varanduse, et tema kombeid drillida, aga mitte mingisugune hulk käitumistunde ei suutnud takistada Lucyt oma arvamust välja ütlemast.

      Ta soovis, et härra Higgins ära läheks. Kaugele. Mehest, kes temas säärast kimbatusse ajavat reaktsiooni tekitas, ei olnud muud võimalikku kasu kui...

Lucy oli endaga äärmiselt aus. Võib-olla peaks ta loobuma pahurdamast ja tunnistama, et on äärmiselt sobimatult huvitatud.