Tulesäde. Сьюзен Виггс

      Originaali tiitel:

      Susan Wiggs

      The Firebrand

      2001

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Stella Sägi

      Korrektor Inna Viires

      Copyright © 2001 by Susan Wiggs

      Trükiväljaanne © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2019 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 11435

      ISBN (PDF) 978-9949-84-558-3

      ISBN (ePub) 978-9949-84-559-0

       Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Mul on suur soov näha, et naistele avaneb ligipääs mitmekesistele töökohtadele, ja kui nad võivad midagi müüa, miks siis mitte raamatuid? Äritegevus näib osa saavat kirjanduse väärikusest.

      – Preili Elizabeth Peabody, Bostoni raamatumüüja, 1848

      See on kõigile raamatukaupmeestele, kaasa arvatud Tamra, Beth Anne, Donita, Dean, Jennie, Terry, Gerald, Michael, Mary Gay, donNA, Donna, Sally, Lucinda, Marge, Rose Marie, Lois, DeeDee, Stefanie, Ruth Ann, Tanzey, Judy, Judy, Kyle, Charlie, Elaine, Char, Mary, Sharon, Virginia, Anne Marie, Leah, Yvonne, Tommy, Bobbie, Tina, Mark, Maureen, Cathy, Kathy, Rose, Dawn, Bronwyn. Ja muidugi Franile Safewayst. Te rikastate tohutult lugejate elu.

      Aitäh Barbile, Joyce’ile ja Bettyle teadmise eest, mis on õige, ning eksimuste leidmise eest, Martha Keenanile asjatundliku toimetamistöö eest ja Chicago Ajalooühingule möödunud aegade elus hoidmise eest.

      Esimene osa

      Ma arvan, et vaevalt mul on vaja öelda, et Chicago meeldib mulle – meeldib vaatamata järvetuule teravusele ja preeria lamedusele, niisketele tunnelitele, õõtsuvatele sildadele, karmile talvele ja lihtsatele lahutustele.

      – Sara Jane Clarke Lippincott

      Proloog

      Chicago,

      Pühapäev, 8. oktoober 1871

      See linn oli nagu tuletikk, ootamas läitmist. Dokid olid kuhjaga täis põhjapoolsetest metsadest toodud puitu, mida ootas peagi ees muutumine laohooneteks, elumajadeks, pruulikodadeks ja hurtsikuteks. Vaid mõne lühikese aasta jooksul oli preerialinn rohmakaks puitehitiste labürindiks laienenud.

      Paljud hooned nägid suurejoonelised välja. Mõned tundusid isegi kaljukindlad olevat. Aga tegelikult oli enamik hooneid rikkalikult kaunistatud fassaadide võltsi ja uhkesse kleiti riietatud. Nende silmakirjalikud näod olid kivi või marmori, vase või tinaga sarnaseks värvitud. Aga piisas, kui kriimustada pealispinda ja avalikuks tuli vilets materjal – puit, kuiv kui tulehakatis, kaetud katuselaastude petliku looriga, mis oli peale liimitud kergesti süttiva tõrvaga.

      Sõiduteed hargnesid nagu arterid hiiglaslikust, loksuvast järvesüdamest laiali. Üheksasada kuuskümmend kilomeetrit puidust kõnniteid ja üheksakümmend kuus kilomeetrit männiplokkidest sõiduteid kulges läbi äripiirkonna ja töölisklassi elurajoonide, kus immigrantidest emad oma virilaid lapsi vaigistada üritasid, kes aastaajale mitteomase kuiva kuumuse käes kannatasid. Logisevad laudteed ja purded kulgesid läbi tööstuskeskuste ja söandasid isegi jõe põhjapoolsel kaldal olevatesse jõukatesse piirkondadesse tungida.

      Tööstus- ja kaubandusparunid olid püsti pannud lakitehaseid, viinavabrikuid, kivisöeladusid, saeveskeid ja gaasivabrikuid, pöörates rohkem tähelepanu kiirele tulule kui tuleohutusele. Nad elasid välise mulje nimel majades, mis olid ehitatud nii, et näeksid välja nagu aristokraatide sajanditevanused häärberid. Puhtaverelised tõllahobused täitsid talle, mis olid pilgeni täis kuivi õlgi ja timutiheina. Puudeavenüüd, kogu suve kestnud põuast kuivaks tõmbunud, ühendasid naabrit naabriga, üks üritamas teist uhkeldamisega üle trumbata. Neile, kes olid end kõigest viieteist aasta eest linna sisse seadnud, meeldis end kutsuda „vanadeks olijateks” ning uutel saabujatel ei olnud mingisugust alust seda nimetust kahtluse alla seada. Selle asemel asusid nad tööle, teenimaks omaenese varandust, nii et nad saaksid ehk ühel päeval osta endale tee kaubaprintside sekka.

      Paljud neist uustulnukatest peatusid Sterling House’i hotellis, mida peeti ülimoodsaks. Sõna otseses mõttes. Värvilisest klaasist kupliga kroonitud, uhkeldas viiekorruseline hoone auruliftiga ja omas muljet avaldavat vaadet jõele.

      Ambitsioonidest palavikulised ja kärsitud, ei hoolinud mitte keegi sellest, et pühapäev oleks pidanud olema puhkamise ja endassesüüvimise päev. Mitte keegi ei pööranud tähelepanu tulekahjualarmidele, mis olid põuast lämbuvas ümbruses kogu nädala kriisanud. Kaubanduse rattad jätkasid visa järeleandmatusega pöörlemist ja ainult need, kes olid suurejooneliselt unistamiseks liiga pelglikud, peatusid, muretsemaks selle üle, et Chicago oli tulehakatisest ehitatud linn või et sajast tuhandest korstnast õhku tõusvad sädemed täitsid tihedalt tuulist ööõhku või et tuletõrjekompaniid olid end juba kurnatuks töötanud.

      Loomulikult ei oleks keegi osanud ennustada seda halastamatut kiirust, millega tuli edasi liikus. Mitte keegi ei oleks osanud ette kujutada, et selliste häiresüsteemide ja veevärgi juures põleb Suur Tulekahju segamatult kogu pühapäeva öö ja läbi esmaspäeva ning veel sügavale kesk teisipäeva. Mitte keegi ei oleks uskunud, vaadates võltsilt kindlaid kivifassaade, et see linn nii haavatav võib olla.

      Aga nagu kõigel, mis on ehitatud ebakindlale pinnale, oli linnal vaid õhkõrn kaitse. Chicagot ei olnud selle maailma jaoks enam kauaks.

      Teine osa

      Me peame neid tõdesid endastmõistetavaks, et kõik mehed on võrdseteks loodud, et neid on nende Looja poolt õnnistatud kindlate äravõetamatute õigustega, et nende seas on elu, vabadus ning püüdlus õnne järele.

      Thomas Jefferson

      „Iseseisvusdeklaratsioon”, 1776

      Me peame neid tõdesid enesestmõistetavaks, et kõik mehed ja naised on võrdseteks loodud, et neid on nende Looja poolt õnnistatud kindlate äravõetamatute õigustega, et nende seas on elu, vabadus ning püüdlus õnne järele.

      Elizabeth Cady Stanton

      „Õiguste ja tunnete deklaratsioon”, 1848

      Üks

      Lucy Hathaway istus oma tooli serval, tehes nägu, nagu kuulaks ta pingsalt iga jutlustaja poolt lausutud sõna. Igaüks, kes rahvast täis salongis tema tähelepanelikku hoiakut nägi, võis imetleda tema jumalakartlikkust. Uurivate pilkude jaoks võis olla vaatepilt tumedapäisest noorest naisest, käed usulises innukuses kokku pigistatud, meeltülendav. Isegi inspireeriv. Päris kindlasti kiiduväärne.

      „Teie silmad on klaasistumas,” ütles sügav, lõbustatud hääl tema kõrval.

      Lucy ei tundnud seda häält ära, mis oli ebaharilik, sest Lucy Hathaway oli endale ülesandeks võtnud kõiki