Tulesäde. Сьюзен Виггс

olen kindel, et temaga saab kõik ko... Armas taevas, see on lord de Vere.” Phoebe purjetas tagasi vaatamata tervitama pehme lõuaga inglise aadlikku, kellega ta lootis ja palvetas, et ühel päeval abielluda võib.

      Lucy tabas end mõtlemas härra Higginsile ja viisile, kuidas nende avalik erimeelsus privaatsetele mõtetele oli viinud. See oli haruldane asi, kohata meest, kes teda mõtlema pani. Ta ei oleks pidanud mehega niimoodi vaenulikult vaidlema, aga ei saanud sinna midagi parata. Mees oli provokatiivne ja teda oli lihtne provotseerida.

      Kui loenguruumist veel inimesi välja valgus, märkas Lucy meest kõrvaloleva toa poole suundumas ning langetas otsuse. Esmalt otsus ja seejärel plaani tegemine – see oli Lucy viis tegutseda. Ei olnud põhjust millessegi uskuda, ilma selle usu alusel tegutsemata.

      Mida ta endale tunnistas, mida oli hakanud uskuma, oli see, et ta oli pööraselt härra Randolph Higginsist kütkestatud. Enne tänast õhtut ei olnud ta kunagi kohanud meest, kes teda veetluse välgunooletorkeid tundma oleks pannud. See pidi midagi tähendama. See pidi tähendama, et see mees oli see õige.

      See oli hetk, mil tema tegevusplaan mängu sekkus. Ta tahtis meest oma armsamaks.

      Kui Randolph Higgins läks pika laua juurde, mis oli täis punši ja suupisteid, marssis Lucy otse läbi ruumi tema juurde. Mees ei andnud millegagi märku, et oli teda näinud, aga kui ta laua juurest eemale pööras, oli tal käes kaks tassi limonaadiga.

      „Teie,” ütles mees Lucyle tassi ulatades, „olete kõige ärritavam olevus, keda ma kunagi kohanud olen.”

      „Tõesti?” Naine võttis lonksu magushapukat limonaadi. „Ma võtan seda komplimendina.”

      „Nii et te olete siis nii ärritav kui ka aeglase taibuga,” ütles mees.

      „Te ju ometi ei arva nii.” Meest üle tassiserva vaadates lisas Lucy: „See on mulle komplimendiks, kuna olen teid mõtlema pannud.”

      Jumala eest, aga oli see alles üks oivaline meheeksemplar. Lucy tundis nii suurt võidurõõmusööstu, et ei suutnud valitseda laia naeratust oma näol. Ta oli selle mehe lõpuks leidnud. Terve elu oli ta uskunud, et ei kohta mitte kunagi kedagi, kes võiks temas kirge tekitada, jagada tema unistusi, tuua talle rõõmu, ja nüüd oli ta lõpuks säärase inimese leidnud. Mehe, keda ta saab imetleda, võib-olla isegi armastada.

      „Kas ma teen teile nalja?” küsis mees heatahtlikult kulmu kortsutades.

      „Miks te seda arvate?”

      „Sest te muudkui naeratate mulle, ehkki ma ütlesin äsja, et olete ärritav ja...”

      „Aeglase taibuga,” meenutas naine talle.

      „Jah,” ütles mees. „See oli minust jäme.”

      „Oli jah. Aga ma andestan teile.” Lucy vaatas vargsi ringi. „Härra Higgins, mis te arvate, kas me võiksime minna kusagile... vähem avalikku paika?” Enne kui mees vastata sai, võttis Lucy tal käest kinni ja tõmbas teda nüüd tühja loengusaali poole. Kuiv torm, mis oli linnas kogu õhtu ringi keerutanud, peksis vastu aknaid. Gaasilambid kumasid seintel, oranž valgus salapäraselt aknaruutudel võbelemas. Kullatud toolide read seisid keskmise vahekäigu külgedel ning hetkeks, kui Lucy meest mööda karmiinpunast vaipa ruumi eesosa poole juhtis, oli tal kummaline tunne, et tegemist on laulatusega.

      „Preili Hathaway, milles asi on?” küsis mees oma kätt naise omast vabastades.

      „Ma tahtsin teiega eraviisiliselt rääkida.” Lucy süda peksles. See on lihtne asi, ütles ta endale. Mehed ja naised korraldavad kohtamisi kogu aeg. Ta ei peaks sellepärast nii ähmi täis minema.

      „Hea küll.” Mees toetas puusa vastu tooliselga. See poos oli nii hooletult mehelik ja mõtteid äratav, et Lucy peaaegu unustas oma eesmärgi. „Ma kuulan.”

      „Kas te nautisite tänaõhtust loengut, härra Higgins?”

      „Ausalt?”

      „Ausalt.”

      „See oli tapvalt igav.”

      Mees ilmselgelt ei jaganud tema väitlemiskirge. Lucy hingas sügavalt sisse. „Või nii. Noh, sel juhul...”

      „... kuni üks teatud noor daam oma arvamust hakkas avaldama,” lisas mees. „Siis leidsin ma selle tõeliselt huvitav olevat.”

      „Huvitav?”

      „Jah.”

      „Ning... provokatiivne?”

      „Päris kindlasti.”

      „Kas te arvasite, et see oli... virgutav?”

      Mees naeris kõva häälega. „Nüüd, kui seda mainite.”

      Lucy erutus tõusis lakke. „Oh, ma olen nii rõõmus, härra Higgins. Tõepoolest rõõmus. Kas ma võin teid Randolphiks kutsuda?”

      „Minu sõbrad kutsuvad mind tegelikult Randiks.”

      Lucy tahtis päris kindlasti tema sõber olla. „Väga hea, Rand. Ja sina pead mulle Lucy ütlema.”

      „See on väga veider vestlus, Lucy.”

      „Olen nõus. Ja ma ei ole veel isegi oma jutu mõtteni jõudnud.”

      „Võib-olla peaksid seda siis tegema.”

      „Jutu mõtteni jõudma.”

      „Just.”

      Jumal küll, kuidas ta kartis. Aga ta tahtis seda meest nii väga. „Noh, asi on nii, härra... Rand. Kui ma ennist kirglikest tunnetest rääkisin, vihjasin ma sellega sulle.”

      Mehe nägu muutus surmkahvatuks. Tema suu liikus, aga ühtegi heli välja ei tulnud.

      „Vaata,” kiirustas Lucy edasi, „ma olen alati armukest tahtnud. Ma ei ole kunagi kohanud meest, kellega tahaksin koos oma elu veeta, aga kui endale armukese võtaksin, ei oleks mul abikaasa järele vajadustki.”

      „Oh sind õnnelikku.” Osa värvist, ja ülbusest, naasis mehe võluvasse näkku.

      Lucy tajus tema iroonilise märkuse taga allasurutud naeru. „Aga ma ei taha armuafääri üksnes selle enda pärast. Ma olen oodanud kohtumist mehega, kelle vastu külgetõmmet tunneksin.” Ta vaatas Randile otse silma. „Ja ma olen su lõpuks leidnud.”

      Lõbustatud ilme kadus mehe näolt. „Lucy.” Tema hääle madal tämber liikus üle naise nagu hellitus.

      „Jah?”

      „Lucy, mu kallis, sa oled äärmiselt võluv tüdruk.”

      Naine plaksutas käsi, täielikult lummatud. „Arvad nii?”

      „Tõepoolest arvan.”

      „See on imeline. Mitte keegi ei ole mind kunagi varem võluvaks pidanud.” Ta vatras, aga ei saanud sinna midagi parata. „Mu ema ütleb, et olen liiga tundeküllane ja kaugelt liiga otsekohene, ja et ma...”

      „Lucy.” Mees haaras tal käsivartest kinni.

      Lucy peaaegu sulas, aga hoidis end sirgelt, oodates mehe suudlust. Teda ei olnud kunagi varem ükski mees suudelnud. Kui ta oli noorem, suudles teda Cornelius Cotton, aga Lucy sai hiljem teada, et poisi vanem vend oli nooremale maksnud, et ta seda teeks, seega ei läinud see arvesse. Praegune saab olema teistsugune. Tema esimene päris ehtne suudlus kõige nägusamalt mehelt, kes kunagi loodud.

      Tema ja teised preili Boylani kooli noored daamid istusid hilistel öötundidel pärast tulede kustutamist üleval, sosistades sellest, mis tunne on meest suudelda ja viisidest, kuidas mees naist puudutada võib. Üks asi, mida ta mäletas, oli sulgeda silmad. Näis olevat häbiasi neid kinni panna, kui mees nii suurepärast vaatepilti pakkus, aga Lucy tahtis seda õigesti teha. Ta sulges silmad.

      „Lucy,” ütles mees taas, häälest kostmas meeleheite toon. „Lucy, vaata mulle otsa.”

      Naine