Tulesäde. Сьюзен Виггс

igapäevamuredest kaugel. Nüüd oli ta targem ning mingil põikpäisel moel tahtis ta oma privileegide pärast kahetsust väljendada, justkui oleks ta rikas olles kuidagi maailma hädade eest vastutav. Phoebe pidas teda täiesti hulluks, et ta süütundekoorma all ringi taarus. Phoebe ei saanud lihtsalt aru. Kuna nende seisusest naised nautisid head elu, juhtusid halvad asjad nendega, kellel ei olnud võimu, naistega, kes olid sunnitud taluma oma purjus abikaasade halba kohtlemist, sünnitama aastast aastasse lapsi, kelle üleskasvatamist nad endale lubada ei saanud.

      Lucy patsutas Kathleeni kätt. „Ma aitan sul sinu perekonda otsida, kui tahad.”

      Phoebe osutas aknast välja. „Täna õhtul sa seda küll ei tee. Tõesõna, Lucy, ma usun, et sa üritaksid kogu linna päästa, kui saaksid. Sina ja su ristisõjad.”

      „Kui meie ohje ei haara, kes siis veel?” küsis naine. „Triikimislaua kohale kummardunud pesunaine? Temal ei ole aega korralikult süüagi, veel vähem juhtida marssi võrdsete õiguste eest. Meie oleme need, kellel on aega, Phoebe. Meie tunneme õigeid inimesi, jumal küll, me olime just äsja üritusel koos kõigi linna mõjukate inimestega. Ja millest me rääkisime?” Ta punastas, mõeldes oma vestlusele Randolph Higginsiga. „Ilmast. Homme õhtul toimuvast Crosby ooperimaja avamisest. Kuulsime väidet, et naised on saatana väravateks. See on absurd, ma ütlen. Mina igatahes kavatsen mõningaid muudatusi teha.”

      „Ah, Lucy.” Phoebe ohkas dramaatiliselt. „Miks? See on nii... nii mugav olla see, kes me oleme.”

      Lucy tundis kadedusetorget. Phoebe oli rahul seltskonnaliblikaks olemisega, sellega, et lasta oma isal ennast – ja oma tohutut kaasavara – paari panna mingi vaesunud eurooplasest aadlikuga lihtsalt kõige selle staatuse pärast. Phoebe näis seda tegelikult pikisilmi ootavat.

      Lucy tundis tugevamat tõmmet Kathleeni, iirlannast toaneitsi vastu, kes tundis kindlalt, et oli sündinud valet sorti ellu ning et tal on teised rajad käia.

      Kui ta aknast välja vaatas ja nägi hästi riietatud perekondi plaanvankritel ning kaarikutes peaaegu üle räbaldunud riietes inimeste sõitmas, haaras teda raev.

      „Selles tõllas on rohkesti ruumi,” ütles ta, nüüd kiiruse pärast pisut ärevil olles. „Me peame peatuma ja reisijaid peale võtma.”

      „Oo ei, seda sa ei tee.” Phoebe haaras kõnetoru. „Sa algatad mässu, hobused hakkavad tõrkuma ja siis ei pääse mitte keegi sinna, kuhu nad minemas olid.”

      Lucy märkas salli mähitud naist, kellel oli ühel käel imik ja teise külge klammerduv pisipõnn. Küljeakent katvat nahkkatet üles rullides heitis ta Phoebele trotsliku pilgu ja kallutas end uksest välja. Sädemetepahvak torkis ta nägu ning ta pilgutas tihedas suitsuudus tugevalt silmi. „Kutsar,” hüüdis ta. „Kutsar, peatuge he...”

      Ta jäi rabatult vait. Ta oli rääkinud vaid suitsuse õhuga. Kutsar oli põgenenud. Mitte kedagi ei olnud hobuseid kontrollimas.

      Lucy tõmbas end tõlla sisemusse tagasi. „Ma oletan,” ütles ta nii rahulikult kui suutis, „et kumbki teist ei tea, kuidas rakendit kontrolli alla saada.”

      Phoebe kiljatas korraks ja otsis kobamisi oma nuusksoola.

      Kathleen pistis pea aknast välja. Tõld õõtsus ohtlikult ning ta klammerdus selle serva külge. „Oh sa püha müristus,” ütles ta. „Meil ei ole kutsarit.”

      Ta ütles veel midagi, aga Lucy ei kuulnud seda, sest ööd raputas plahvatus. Mõnest unustatud petrooleumi- või gaasivarust toidetuna kihutas tulekera mööda tänavat möirates nende poole. Tõld liikus jõnksatades edasi, süütepommi napilt vältides.

      Lucy haaras Kathleenil seelikust ja tõmbas ta sisse. Kathleeni nägu oli kahvatu, kuid kindel. Phoebe oigas, nähes välja uimane ja iiveldust tundev, kui hooned ja inimesed kiirusehägus mööda tuhisesid. Siis surus ta selja vastu tuttidega istet ning sulges silmad, huuled meeleheitlikus palves liikumas.

      Kathleen võttis jäiga nahkkatte tõlla akna eest, lastes sisse kuuma sädemete- ja suitsutormi. Phoebe köhis ja kisendas, aga Lucy läks Kathleenile appi teda üles kutsarikohale istuma aitama. Kathleen, kes oli oma ema piimavankril seda juhtima õppinud, üritas ohjadest kinni saada, karjudes kogu kõrist: „Ptruu!”

      Paanikas hoburakend sööstis mööda tänavat edasi. Chicago kõige kõrgemad ehitised põlesid, öötaevas nende akendest välja paiskuvatest leekidest valge. Inimesed olid ülemistel korrustel lõksus ning karjusid akendest appi. Mõned neist kukutasid tekinutsakuid, mis sisaldasid väärtesemeid ja kergesti purunevaid asju. Lucy oli rabatud nähes, et ühes nutsakus oli elus koer, kes võitles end sellest vabaks ja jooksis paanikas minema.