Küsimärk on pool südant. София Лундберг

      Sam ei vasta. Ta pöörab selja ja kaob magamistuppa. Ta sammud kõlavad valjult põrandal.

      Elin ei lähe talle järele, ta hiilib esikusse ja sõidab liftiga alla. Ta on paljajalu ja asfalt kraabib jalataldu, kui ta mööda tänavat edasi-tagasi jookseb ja kaarti otsib. Ta ei näe seda mitte kuskil. Äkki jäi see alla lennates mõnele rõdule pidama? Ta pilk otsib kõikidest nurkadest ja majade sissepääsude juurest, kuid asjata.

      Ta kallutab pead tahapoole ja vaatab üles maja suunas, otsides täpset kohta, kus mees kaardist lahti lasi ja järgib mõeldavat teekonda silmadega. Äkki puhus tuul selle ümber nurga, teisele tänavale? Ta jookseb Broome Streetile. Ümber nurga pöörates põrkub ta ühe vana naisega peaaegu kokku. Naise juuksed on hallid ja rasvased, seljas on tal roheline lontis dressipluus, mille kõhul on suured plekid. Ühes käes hoiab ta tähekaarti, teises kokkurullitud tekki, mis on nahkrihmaga kokku seotud. Elin püüab kaarti tema käest ära võtta, kuid naine sisiseb tema suunas, näitab hambaid, on pilves millestki, mis ei ole alkohol. Elin tõmbub tagasi.

      „See on minu oma, palun, kas ma saaksin selle, mul kukkus see alla.“

      Naine raputab pead. Elin otsib taskutes sobrades raha, kuid need on tühjad. Ta näitab oma tühje käsi.

      „Palun. See on ühelt inimeselt, kes mulle palju tähendab. Mul pole sulle raha anda, ma võin tuua, kui sa ootad. Aga palun, anna see mulle,“ ütleb ta alistunult.

      Naine raputab pead ja surub kaardi vastu rinda. Üks nurk läheb ta keha vastu kortsu. Elin raputab pead.

      „Palun olge sellega ettevaatlik. See on kelleltki, keda ma … kes tähendab minu jaoks väga palju. Palun.“

      Naine vaatab teda nukral pilgul, ta noogutab.

      „Ahah, saan aru, saan aru. Armastus, armastus, armastus,“ pobiseb ta ja laseb paberist lahti, nii et see langeb Elini paljaste jalgade ette maha.

      TOONA

      HEIVIDE, GOTLAND, 1979

      Maantee oli inimtühi. Kevadine kelts oli asfaldiserva ebaühtlaseks ja sakiliseks lõhkunud. Pikad praod ulatusid üle terve teeriba, valged servajooned olid kahvatunud ning maha kulunud. Elin hüppas ühelt joonelt teisele. Tühi riidest kott käe otsas laperdas ta selja taga tuules. Ta hüppas keskendunult. Maandus õhukestes kingades varvastele.

      Ühtäkki oli keegi tema ees. Naer ja liikumine. Poiss hüppas temast kaugemale, võttis kaks triipu korraga, käed kõrgele õhku sirutatud. Tal oli seljas sinine kombinesoon ja jalas rohmakad saapad. Pealaest jalatallani porine. Ta peatus ja naeratas Elinile. Raske oli poripritsmeid ta näos tedretähnidest eristada. Elin võttis hoogu ning hüppas temast mööda, sedapuhku kaks triipu korraga. Peaaegu.

      „Jõua järele, nääps.“ Ta narritav hääl ärritas Elinit, kes võttis veel rohkem hoogu, hüppas uuesti, aga puudutas maad just enne triipu.

      Ta pööras ümber ja saatis poisile vihase pilgu. Poiss naeris valju häälega.

      „Sa ei saa kunagi minust tugevamaks. Anna alla. Mina olen poiss, tead ju küll.“

      „Ma veel näitan sulle. Ühel päeval,“ sisistas Elin ja pistis keeleotsa väljakutsuvalt kokkupressitud huulte vahelt välja. Seejärel läks ta risti üle tee ja pistis poe poole jooksu.

      Ukse ees seisis järelhaagisega traktor. See oli puust kaste täis. Juurviljad, kartul, porgandid ja kaalikad otse mullast. Micke astus uksest välja. Ta heitis lastele vihase pilgu.

      „Tere, Elin. Fredrik, sina teed nüüd tööd, lase käia, ei mingit mängimist,“ hõikas ta, hääl kõmises, otsekui tuleks sõnad sügavalt kõhupõhjast.

      Fredrik sikutas Elinit mööda joostes kergelt juustest. Ta võttis haagiselt kaks suurt kasti, need ulatusid tal üle nina ja raskus vajutas ta kössi. Elin haaras ülemisest, püüdes seda temalt ära võtta.

      „See on liiga raske, ma võin sind aidata. Mul pole kiiret.“

      Fredrik raputas pead.

      „Paps läheb siis endast välja. Lase lahti. Ma jaksan, küll ma hakkama saan.“

      Elin tegi nagu palutud, lasi lahti just siis, kui Micke uuesti uksest välja astus. Mees rääkis töötamisest pausi tegemata, tõstis kolm kasti korraga üles, nii et särk lihaste pingutamisest vastu rinda surus. Elin nägi nööpide vahelt nahka, mida katsid mustad krussis karvad.

      „Ma olen juba kolm korda käia jõudnud, aga sina oled ikka veel siin ja kekutad. Põllumehe poeg tegutseb, sa tead seda. Ükski töö ei tee ennast ise ära,“ turtsus ta.

      Fredrik tuikus raskete kastidega trepist üles, nägemata, kuhu oma jalad tõstab. Elin jooksis tema kõrval üles ja hoidis ust lahti. Kui poiss Elinist möödus, sosistas ta:

      „Lase nüüd jalga, enne kui ta pahaseks saab, et sa jalus oled. Näeme hiljem. Oota siis seda viisijuppi.“