Küsimärk on pool südant. София Лундберг

tema eest. Kas seal on üldse trellid või lihtsalt tavalised uksed? Võib-olla on nad paksust rauast ja läbistamatud. Sellised, mida ühegi maailma pommi jõud ei suudaks avada. Uksed, mis püsivad ka siis, kui kogu maailm nende kõrval kokku vajub.

      Ta mõtles, mis tunne võib olla, kui isa kurjaks läheb ja rusikatega vastu ust virutab. Kas see teeb haiget, kas ukse sisse tuleb auk nagu kodus.

      Pühapäeviti oli külastusaeg, seda oli Elin ühest Marianne’ile tulnud kirjast lugenud. Nii ootas ta igal pühapäeval, et nad sõidaksid praamile. Et see viiks nad teisele poole merd mandrile ja vanglasse. Et valvurid võtaksid oma suured kõlisevad võtmekimbud välja ja keeraksid selle raske ukse lukust lahti ning laseksid isa vabadusse. Nii et Elin saaks talle sülle joosta ja tunda ta suurte käte soojust, kui isa ta selga paitab ja liiga paljudest sigarettidest kähedal häälel sosistab: „Tere, mu Esimene“.

      Ta ootas asjata.

      Nad ei sõitnud mitte kunagi. Marianne’il oli saanud villand, sedasi ütles ta kõikidele, kes küsisid. Ta ütles, et ei tunne mehest puudust, mitte kõige vähematki. Kord, kui üks naaber küsis, ütles ta suisa, et oleks parem, kui mees seal vanglas mädaneks. Et ei peaks teda enam nägema. See tõi Elinile silme ette hirmsad pildid, mis ei tahtnud kaduda. Ta nägi, kuidas keha hallitusest roheliseks tõmbub ja aeglaselt külmal hallil betoonpõrandal loiguks kahaneb.

      Õnn oli, et tal oli oma võlupaik. Seal ta istus, päev päeva järel, seltsiks vihmapiisad, tuul, päike, pilved, puud ja sipelgad, kes ta jalgu hammustasid. Ta mõtles tihtipeale, mida isa tegi, mis oli nii hirmus, et nad pidid ta trellide taha panema. Kas ta tõepoolest oli päris pätt.

      Silk, solk, silk, solk. Nelisada seitse, nelisada kaheksa, nelisada üheksa. Ta loendas ja mõtles. Aeg jäänuks justkui pisut seisma. Äkki oli isal sama lugu, seal kaugel vangimajas. Elin pidas aru, mida isa sellisel juhul kogu oma ajaga teeb. Kas ka tema loendab katuselt langevaid piisku.

      NÜÜD

      NEW YORK, 2017

      Valge külm vedelik on kontrast äsja keelt puudutanud veinile. Elin liigutab keelt suulael. Kogu suu on seda venivat kelmet täis. Restoranide piim on nii rasvane, nii teistmoodi. Sugugi mitte see toorpiim, mida tema mäletab ja mille järele igatseb. Ta lükkab pooliku klaasi kõrvale ning võtab kinni veiniklaasi jalast, tõmbab selle lähemale, ent jätab lauale. Tema ees on kiri, tähekaart on tagasi ümbrikku pistetud. Ta libistab käe üle selle ja käsitsi kirjutatud aadressi.

      Hingab sisse. Hingab välja.

      Ta on seal, nendes pliiatsitõmmetes, tema sõrmed on need tähed vorminud, millest tuleb kokku ta nimi. Ta pole teda unustanud. Elin hingab üha kiiremini. Süda punase kleidi all taob. Ühtäkki tunneb ta külma, kananahk tõmbub ihule.

      „Me sulgeme varsti.“ Kelner on jälle seal. Ta nõuab visalt Elini tähelepanu. Noogutab pudeli suunas, mis on endiselt enam kui pooltäis.

      „Olge nüüd. Me oleme New Yorgis. Ja te tunnete mind. Las ma istun hetke, ma ei taha veel koju minna,“ pomiseb naine, vaatamata kelneri poole. Ta kallab klaasi sisu kahe lonksuga sisse ja täidab selle uuesti. Pudelit hoidev käsi väriseb ning mõned punased tilgad langevad valgele paberlaudlinale. Vedelik valgub laiali, imbub sisse. Ta jälgib tekkivat mustrit.

      „Raske päev tööl, mis?“ Kelner turtsatab vaevukuuldavalt ja koristab kõrvallaualt nõusid.

      Elin noogutab ja pöörab ümbriku ringi. Näeb nime, mida ta pole palju aastaid suhu võtnud, vaevu isegi mõttes. Fredrik Grinde. Fredrik. Ta ütleb seda nime vaikselt endamisi üha uuesti, tundes alahuulel hammaste puudutust.

      „Olgu, kui soovite, istuge seni siin, kuni ma kinni panen ja koristan. Ma ei viska teid välja. Aga ainult sellepärast, et see olete teie.“

      Kelner kaob baarileti taha. Ta vahetab muusikat. Üksildast saksofoni saadab nõudeklirin köögist. Laes süttivad lambid ja valgus ruumis läheb teravaks. Elin peidab näo kätesse. Silmist valgub pisar, mis tilgub lauale. See maandub punasel plekil, mis laieneb veelgi.

      Mobiiltelefon jala vastas vibreerib, ta võtab selle kleiditaskust välja. Veel üks sõnum. See on Samilt ja talle vaatab vastu vaid kaks sõna.

      Head ööd.

      Kui nad abiellusid, lubasid nad teineteisele, et ütlevad alati „head ööd“ ega uinu kunagi tülis olles. Elin on seda lubadust palju kordi rikkunud. Mees mitte. Tema ei vea kunagi alt, alati Elin. Alati on tema töö see, mis kogu aja ära võtab.

      Ka täna murrab ta lubadust. Nii lihtne oleks vastata. Ööd! Kuid ta ei tee seda sellegipoolest. Ta pühib mehe sõnad minema ja suundub selle asemel otsingumootorisse, mõtteis keegi teine. Ta kirjutab Fredriku eesnime sisse, vaat et lootes näha poisi tedretähnilist nägu ja naeratust, nagu tema seda mäletab. Ent ekraani täidavad vaid ülikonda riietunud mehed, ta nimekaimud.

      Ta naeratab oma lihtsameelsuse peale, kuid ei söanda meest sellegipoolest täisnimega otsida. Ta otsib hoopis muud, ilmuvad pildid kohast, mille ta kord jättis. Kus tal oli sõber, kes pidi olema igaveseks tema oma. Fredrik, kus sa kõik need aastad oled olnud? Ta hoiab kaarti vastu rinda.

      Taas seisab kelner ta laua ääres. Mees tõstab pudeli üles ja vaatab seda. Seejärel ulatab ta selle Elini poole.

      „Tegelikult ei ole see lubatud,“ ütleb ta, „aga võtke see kaasa, kui soovite. See on liiga kallis, et minema visata. Teil tuleb nüüd lahkuda.“

      Elin raputab pead ja taganeb temast mõned sammud. Seejärel pöörab ta ringi ja hakkab ukse poole minema.

      „Kuulge, halloo, enne kui lähete, maksta tuleb ka!“ Mees haarab tal käsivarrest ning tõmbab enda poole. Elin noogutab innukalt.

      „Vabandage, ma …“

      Ta sobrab kotis kaarti otsides.

      „Kas teiega on kõik hästi? Kas Samiga on kõik hästi?“

      „Jah, ma arvan küll. On hästi … veidi segased ajad. Ilmselt on mul lihtsalt magada vaja.“

      Kelner noogutab ja naerab laginal.

      „Seda on meil kõigil. Isegi siin, New Yorgis. Koju nüüd, homme on jälle uus päev. The sun will come out, tomorrow, so you gotta hang on ‘til tomorrow.“^[1.] Viimase lause ütleb mees valjuhäälselt lauldes.

      Elin naeratab sunnitult ja noogutab. Ta astub tänavale, kuid jääb uksele seisma, seltsiks kõik peas keerlevad mõtted. Ta võtab telefoni uuesti välja. Kirjutab mõned sõnad otsingumootorisse, sõrmed värisevad, ja vajutab kiirustades „Enter“.

       Aegumistähtaeg tapmine Rootsi.

      1 Tsitaat laulust „Tomorrow“, mis pärineb Charles Strouse’i ja Martin Charnini muusikalist „Annie“ (1977): ’Homme tuleb päike jälle välja, nii et pea homseni vastu.’ (Tlk) [ ↵ ]

      TOONA

      HEIVIDE, GOTLAND, 1979

      „Ta oli eile ka siin.“

      Nähes Marianne’i ja Elinit klaasuksest sisenemas, tõusis poeomanik Gerd püsti. Elini liigutused kangestusid, ta jäi ukseavas seisma. Marianne läks edasi sisse.

      „Jah, mis siis sellest? Mina saatsin ta, see pole ju ometi esimene kord, kui ta üksi siia lippab,“ torises Marianne ja võttis virnast ostukorvi.

      Gerd astus Elini juurde ja võttis tal hellalt õlgade ümbert kinni.

      „Kas sina räägid või mina?“ sosistas ta Elinile kõrva, hingeõhk lõhnas kohvi järele.

      Elin raputas pead ja vaatas anuvalt tema poole, kuid Gerd ei teinud sellest välja.

      „See preili siin püüdis liitrit piima varastada.“

      „Elin! Tema ei varastaks ealeski midagi, tal oli maksmiseks rahagi kaasas.“

      „Tõesti,