Küsimärk on pool südant. София Лундберг

Või Fredriku.“

      Elin raputas pead.

      „Ei, ära midagi küsi, lihtsalt keegi ütles seda. See ei saa tõsi olla.“

      „Sa ei peaks nii palju kuulama, mida teised räägivad. See olgu tänane õppetund.“

      Gerdi nägu lõi särama, kui Micke uksest sisse tuli. Ta käis mehel riiulivahedes järel ja rääkis vahetpidamata. Elin jäi istuma ja saiapakendeid kohendama. Kui mees temani jõudis, ulatas ta talle rukkileiva.

      „Terekest, sõber. Kust sa tead, mida ma tahan?“

      Ta kükitas Elini kõrvale, üks käsi toetumas vastu riiulit. Suurel tumedal higiplekil kaenla all oli kirbe lõhn. Elin vaatas üles Gerdi poole.

      „Ta on hea äraarvaja, see pisike,“ naeris Gerd.

      „Jah, seda peab küll ütlema.“

      Mees pistis käe taskusse ja võttis sealt viiekroonise. Ta näppis seda ja viskas siis kõrgele õhku. Elin nägi, kuidas see pöörles ja päevavalguslampide käes säras. Münt kukkus tema poole ja ta sirutas käe välja, et see kinni püüda.

      „Võta see endale, osta midagi head, ainult enda jaoks.“

      Micke pööras talle selja, naeratas rahulolevalt Gerdile ja läks kassasse, korv toiduaineid täis. Gerd valas ta oma imetlusega üle ja kuulas tähelepanelikult, mida mees räägib. Elin istus paigal, kuni kuulis, kuidas mees poest lahkus ja sinisesse Volvosse ronis. Kui auto käivitus, läks Elin piimakülmkapi juurde ja võttis sealt punase tetrapaki. Ta võttis selle endaga Gerdi juurde kaasa ja asetas kassaletile.

      „Ma tahan selle osta. Kas sa kirjutaksid paberi peale ja selgitaksid emale, et ma ei varastanud seda? Ja leiva kohta?“

      NÜÜD

      NEW YORK, 2017

      Lift kriuksub ülespoole sõites, otsekui oleksid seda vedavad trossid kohe katkemas. Peeglid toovad Elini keha iga nurga alt nähtavale, ta näeb omaenda peegelpilti kõikjal. Ta tõmbab käega üle kumeruse seljal, mis kleidi alt välja joonistub, otse talje kohal. See ilmus sinna peale neljakümneseks saamist ja seda pole võimalik maha saada. Ta kummardub ettepoole ja uurib oma nägu. Otsib ilu, mis seal ennemalt oli, kuid näeb vaid tumedaid varje silme all ning kurdusid, mis põsenahale on tekkinud. Liftiuksed avanevad ja tema ees on läikiv valge põrand, mis kuulub talle. Elin astub sammukese ja keerab tule põlema. Diivanil istub Sam, toetudes tahapoole, käed põlvedel koos. Silmad on kinni, näos rahu. Isegi magades hoiavad ta suunurgad pisut ülespoole. Ta näeb alati rõõmus välja, kuidagi õnnelik. Sellesse Elin armuski. Õnne. Turvalisusesse.

      Ta hiilib mehest mööda, patakas kirju käes. Tipib kirjutuslaua juurde ja paneb Rootsist tulnud kirja ülemisse sahtlisse, ülejäänud selle peale virna. Seejärel hiilib ta tagasi ja poeb mehe kõrvale. Mees oigab vaevukuuldavalt, nagu oleks ta just üles ärganud.

      „Vabandust. Läks pikalt,“ sosistab Elin ja suudleb teda põsele. Mees võpatab, justkui oleks suudlus olnud elektrit täis.

      „Kus sa olid? Mis kell on?“ pomiseb ta.

      „Mis mõttes?“

      „Sa lõhnad veini järele. Sa jätsid õhtusöögile mu vanematega tulemata. Nemadki hakkavad ilmselt huvi tundma, millega sa tegeled.“

      Elin kehitab õlgu.

      „Ma võtsin lihtsalt klaasikese, teel stuudiost koju. Ma olin üksi. Võtted venisid pikemaks, oli üks hirmus inimene. Enesekesksed näitlejad, kui sa vaid teaksid.“

      Ta ohkab sügavalt ja toetab pea diivani seljatoele, tõstab jalad diivanilauale.

      „Sa oleksid jõudnud nendega kohtuda. Nad alles läksid.“

      „Kes?“

      „Kas sa ei kuula või? Minu vanemad. Kas sulle ei tule meelde? Me kutsusime nad õhtusöögile, et Alice’it ja seda tantsu asja tähistada, seda, et ta kooli sisse sai. Me rääkisime isegi teraapias, et see on meie jaoks tähtis.“

      Elin tõstab käe suule, kui talle äkki meelde tuleb.

      „Vabandust,“ sosistab ta.

      „Sedasi ütled sa alati. Aga kas sa seda kunagi ka mõtled?“ Sam raputab murelikult pead. Naine paneb ta ohkama.

      „Ma mõtlen seda tõsiselt. Vabandust. Ma unustasin ära. Praegu on nii palju asju, sa ju tead, kuidas see on. Tiim, ma ei saa lihtsalt minema jalutada … kõik sõltub minust. Ilma minuta ei tule pilte. See pole mõni tavaline töö.“

      Sam tõmbub ta puudutuse eest kõrvale, tõuseb püsti ja läheb lohiseval sammul magamistuppa.

      „Ma ootasin, et sa head ööd sooviksid. Vähemasti. Et sa räägiksid minuga, mõtleksid minule.“ Sam viibutab oma telefoni.

      „Vabandust. Nüüd olen ma siin. Ma kiirustasin kohe koju, kui sa kirjutasid, tahtsin siin head ööd soovida. Kas Alice on siin? Kas ta ööbib täna kodus? Palun ütle, et ööbib.“

      Sam peatub, ent ei pööra ümber.

      „Ta läks juba üheksa ajal ära, ütles, et tal on homme varakult tund. Aga minu arvates oli ta pettunud, ilmselt peaksid sa talle helistama,“ turtsub ta.

      Elin ei vasta. Ta on juba poolel teel katuseterrassile. Seal vajub ta ühte tooli ja viskab kingad jalast. Ta sikutab oma telefoni välja ja kirjutab Alice’ile sõnumi.

      Anna andeks, kullake, jäin töölt tulekuga hilja peale. Vabandust.

      Ta vaatab sõnu, mis just teele läksid. Lisab mõned punased südamed, saadab ka need, ja asetab telefoni siis kõrvalseisvale toolile tagurpidi.

      Puupind tundub jalataldade all soe. Ahi, mille ehitamist Sam nii oluliseks pidas, kui nad sisse kolisid, suitseb veel. Ta vabiseb, kui suitsu näeb, tõuseb püsti ja lükkab siibrid korralikult kinni, et kõik hõõguvad söed sees kustuksid.

      „Mis see on?“

      Sam tuleb õue tema juurde. Käes hoiab ta tähekaarti, lehvitades seda Elini näo ees.

      „Ma arvasin, et sa magasid, kui ma jõudsin?“

      „Mis siin kirjas on? Mis keel see on?“

      „Ma ei tea.“ Elin kehitab pisut õlgu.

      „Sa ei tea, aga sa peitsid selle ära?“ Sami näoilme on resoluutne, ta ei usu naist. Elin neelatab pingutatult. „Ma ei peitnud seda ära, ma panin selle lihtsalt sahtlisse.“

      „Ja sul ei ole aimugi, kes selle saatis?“ Sam toob kuuldele sügava ohke.

      „Ma tõesti ei tea, ausõna. See peab olema mõni hullumeelne austaja. Mõni fänn. Ma ei tea isegi, mis keel see on. Sina tead?“

      Sam astub sammu terrassiservale lähemale, hoides kaarti üle serva.

      „Sellegipoolest peitsid sa selle ära? Ma ei usu sind. Räägi, kes selle saatis!“

      Elin raputab pead.

      „Ma ei tea.“

      „Nii et sellest pole midagi, kui ma selle lahti lasen?“

      Sam kinnitab pilgu tema omasse. Nad põrnitsevad teineteist. Kui naine ei vasta, laseb ta lõpuks kaardist lahti, nii et tuul selle minema viib. Elin sirutab käe kaardi järele, kuid see liigub liiga kiiresti. Ta näeb seda alla tänava poole kadumas, saadab seda pilguga, käed kramplikult ümber terrassirinnatise. Paber laperdab ja keerleb nagu parv tormisel merel. Nad jälgivad, kuniks see nägemisulatusest kaob. Seejärel pöördub Sam tema poole.

      „Nii et see ei tähenda midagi?“

      Elin püüab säilitada rahu. Sam ei anna alla.

      „Ma ju näen, et sa oled endast väljas.“

      Elin raputab kergelt pead ja sirutab käed tema poole.

      „Ma