Oh seda Jukut küll! Anekdoote lastest ainult täiskasvanutele. Erkki Kõlu

nüüd, lapsed, kordame valjusti ja üheskoos veel kord üle kõik need rumalad sõnad, mida mitte kuskil ja mitte kunagi öelda ei tohi!”

      Kasvataja küsib Jukult:

      „Keda sa joonistad?”

      „Jumalat.”

      „Aga keegi ju ei tea, kuidas ta välja näeb!”

      „Kohe saavad teada!”

      Kasvataja jagab lastele värvimislehed, millel on vihmavarjuga part, ning palub vihmavarju roheliseks ja pardi kollaseks värvida. Juku värvib pardi punaseks.

      „Kuule, Juku, mitu korda sa elus punast parti oled näinud?” küsib kasvataja.

      „Sama palju kui vihmavarjuga parti,” vastab Juku.

      Juku vaatab telerist kuulsa poplaulja esinemist ja lausub mõtlikult:

      „Aga kui me lasteaias niimoodi röögime, siis saame kasvatajalt riielda …”

      Juku läheb vanematega kinno. Tema ees istub armunud paarike. Noormees embab neidu ja küsib:

      „Kas tunned midagi?”

      „Jah. Seda, et mind armastad.”

      Hommikul lasteaias kutsub Juku Manni enda juurde ja surub ta enda vastu.

      „Kas tunned midagi?”

      „Ei,” vastab Mann.

      Juku surub kõvemini:

      „Aga nüüd?”

      „Tunnen.”

      „Mida?”

      „Kakale tahan!”

      Kasvataja lastele:

      „Aga nüüd räägib Juku teile loo „Juhtum metsas”, mille ta ise välja mõtles!”

      „Mitte midagi ma ei mõelnud ise välja,” vaidleb Juku, „nad olid tõesti täitsa paljad!”

      „Lapsed, nimetage mulle üks väga kuri loom,” palub kasvataja.

      „Krokolõvi!” hüüab Juku.

      „Kas siis niisugune loom on olemas?” imestab kasvataja. „Kuidas ta välja näeb?”

      „Tal on ühes otsas lõvi ja teises otsas krokodilli pea.”

      „Nii ei saa olla. Kui tal on mõlemas otsas pead, siis ei saa ta ju kakada!”

      „Sellepärast ta kuri ongi.”

      Kasvataja paneb pool tundi Jukule sukkpükse jalga. Kui ta kergendusohkega lõpetab, lausub poiss:

      „Need pole minu sukkpüksid.”

      Sisimas kirudes võtab kasvataja sukkpükse viisteist minutit jälle ära. Kui ta lõpetab, on Jukul taas midagi öelda:

      „Need on mu venna sukkpüksid, ema pani need täna hommikul mulle jalga.”

      Lapsed hakkavad õue minema. Kasvataja aitab Jukul saapaid jalga panna. Umbes poolel teel jäävad need kinni – ei lähe jalga, ei tule ära. Kui kasvataja lõpuks ka teise saapa jalga saab, voolab tal higi ojadena. Ta on valmis lausa nutma hakkama, kui poiss mainib:

      „Aga nad on vales jalas!”

      Tõepoolest, parema jala saabas on vasakus, vasaku jala oma aga paremas jalas. Saapaid jalast võtta pole sugugi kergem, kui neid jalga panna. Kasvataja hoiab end tagasi ja paneb nüüd saapad õigesse jalga.

      „Need pole minu saapad!”

      Kasvaja hammustab huulde, et marakratile mitte näkku karjuda „Miks sa siis vait olid?!”. Ta jahmerdab jälle tükk aega, et need neetud saapad jalast saada. Kui see lõpuks tehtud on, ütleb poiss:

      „Need on mu venna saapad. Emme tahab, et ma neid kannaksin.”

      Kasvataja ei tea enam, kas nutta või naerda. Viimast jõudu kokku võttes paneb ta Jukule saapad jälle jalga ja küsib siis:

      „Aga kus su käpikud on?”

      „Ma toppisin need jalga ja tõmbasin sokid peale.”

      Kohus kasvataja üle algab järgmisel nädalal …

      Juku teeb teistele lastele lasteaia õuel nägusid. Kasvataja märkab seda ja lausub:

      „Lapsena öeldi mulle, et inetute nägude tegijale võib selline kole nägu igaveseks pähe jääda.”

      Juku silmitseb kasvatajat ja leiab:

      „Nojah, ei saa öelda, et sind poleks hoiatatud.”

      Juku vaatab lasteaias huviga, kuidas kasvataja küüsi lakib ja märgib siis:

      „Teil on nii pikad küüned, tädi Mari …”

      „Jah. Kas meeldivad?” küsib kasvataja.

      „Muidugi! Sellistega on hea puu otsa ronida!”

      Lasteaias räägib Juku Mannile:

      „Sa vaata vaid, mis ma eile leidsin: katkise kondoomi, sadomaso piitsa, dildo, tuubi vaseliini ja juuksepaela!”

      „Aga milleks see juuksepael on?” küsib Mann.

      Kolm last lasteaias:

      „Emal on meid kaks, ja igaühel on oma tuba!”

      „Emal on meid kolm, ja igaühel on oma jalgratas!”

      „Emal on meid seitse, ja igaühel on oma isa!”

      Lasteaias karjub Mann Jukule ahastava häälega ja peaaegu nuttes:

      „Anna siia, see on minu komm! Sinu kommi sõin ma juba ära!”

      Eesti jalgpallikoondis külastab lasteaeda.

      „Õudne oli vaadata nende nägusid, millel polnud usu ega lootuse varjugi,” ütleb viieaastane Juku pärast jalgpalluritega kohtumist.

      Kasvataja lastevanemate koosolekul:

      „Ma ei tea, millega te nädalavahetusel tegelete, aga esmaspäevahommikuti löövad kõik lapsed oma piimatasse kokku.”

      Mees räägib sõbrale:

      „Kõnnin mööda koridori ja kuulen korraga karmi naisehäält. „Nii, pane püstol maha! Ma ütlesin – püstol maha! Kähku! Võta püksid maha! Nüüd aluspüksid! Edasi sa tead, mis teha tuleb, eks?” Avan vaikselt ukse ja piilun ettevaatlikult sisse: seal seisab kasvataja, käed risti rinnal, poti ees seisev 4–5-aastane poiss aga pissib.”

      Juku on lasteaiast tulles tujust ära.

      „Mis lahti?” uurivad vanemad.

      „Toomas