Oh seda Jukut küll! Anekdoote lastest ainult täiskasvanutele. Erkki Kõlu

mehe moodi!”

      „On küll! Kui sa vaid kuuleks, kuidas ta kisama pistab, kui tal pudel käest ära võtta!”

      „See on minu pesamuna Juku,” teatab isa uhkelt oma külalisele. „Mis te arvate, kelle nägu ta on?”

      „Pole aimugi,” vastab külaline, „ma tunnen siin alles väheseid.”

      Tädi: „Küll teie Juku on isa nägu!”

      Ema: „See tuleb viletsast valgusest, muidu on tal väga tark nägu.”

      Lapsevankris lebavad Juku kõrval ajalehed.

      „Oi, missugune andekas poiss!” hüüatab mööduv vanaproua. „Kas ta tõesti loeb juba ajalehti?”

      „Mis te nüüd! Ega ta mingi imelaps ole,” vaidleb Juku ema vastu. „Esialgu lahendab ta ainult ristsõnu.”

      Kaks ema omavahel:

      „Kas teie laps oskab juba rääkida?”

      „Oh jaa, me õpetame teda juba vait olema.”

      Sülelapsega naine kohtub vanglaväravate ees oma mehega, kes on varguse eest saadud kolm aastat ära istunud.

      „Kas see on sinu laps?” küsib mees.

      „On küll, ja kui sa ennast hästi üleval pead, võib ta ka sinu oma olla.”

      „Kas on tõsi, et sa võtsid endale kahekuise lapse kasulapseks, pealegi veel Inglismaalt?” küsib üks sõber teiselt.

      „On küll,” vastab see. „Me võtsime ta naisega keeleõppimise eesmärgil.”

      „Kuidas nii?”

      „Kui ta ükskord rääkima hakkab, siis õpime tema käest inglise keele selgeks.”

      Kolm naist vaatavad naeratades lapsevankris lamavat imikut.

      „Sellest saab kindlasti sportlane,” lausub üks. „Vaadake, kui jõuliselt ta kätega vehib.”

      „Poisist tuleb hoopis teadlane, vaadake, kui targad silmad tal on,” ütleb teine.

      „Mina arvan, et temast saab peaminister,” sõnab kolmas. „Lasi ennast täis, aga vaat kui uhkelt pead hoiab!”

      JUKU LASTEAIAS

      Telefonikõne Tallinnas.

      „Tere! Ma helistan teile lasteaiast Lepatriinu. Teie järjekord jõudis kätte!”

      „Suur tänu, aga just eile saatsime me oma poja ajateenistusse.”

      Avatakse uus lasteaed. Pidulikul avakoosolekul küsitleb lasteaia juhataja laste vanemaid.

      „Toomase isa, kellena te töötate ja kuidas saaksite meie lasteaeda aidata?”

      „Ma töötan aknafirmas, võin lasteaiale tasuta aknad panna.”

      „Väga hea. Mari ema, kellena te töötate ja kuidas saaksite meie lasteaeda aidata?”

      „Ma töötan toitlustuse alal ja võin pidulikel puhkudel tasuta söögid tuua.”

      „Väga hea. Juku ema, kellena te töötate ja kuidas saaksite meie lasteaeda aidata?”

      „Ma töötan maavalitsuses ja võin lasteaiale väljaspool järjekorda tasuta halduskontrolli korraldada.”

      Ema valmistub hommikul kiiruga Jukut lasteaeda viima. Ühe käega meigib end, teisega paneb last riidesse. Nad jooksevad bussi peale ja jõuavadki viimasel hetkel. Bussis märkab ema, et Jukul pole kindaid.

      „Pojake, kas su kätel kinnasteta külm pole?”

      „Ei! Aga jalgadel ilma saabasteta on küll!”

      „Kuidas kõik mind ära on tüüdanud, raisk! Iga päev üks ja seesama! Üks ja seesama, kurat!”

      „Pojake, mis sa seal pomised? Tule kähku hommikust sööma, muidu jääme lasteaeda hiljaks!”

      Naine sõidab kaheks päevaks vanemate juurde ja palub mehel poja järgmisel hommikul lasteaeda viia.

      Järgnev on lasteaia Krõll kasvataja jutt:

      „Laste vastuvõtt meie lasteaeda lõpeb kell 8.30. Kell 10.20 prahvatas uks lahti ja sisse tormasid pisarais Juku ja tema isa, kes hullunult karjus:

      „Kas see on sinu lasteaed või ei??? See on meie linnaosas viimane!!!””

      Naine peab hommikul lapse lasteaeda viima, aga tunneb kohutavat laiskust peale tulevat.

      „Vii laps lasteaeda, teen pooliku välja!” pöördub ta mehe poole.

      Vaikus. Ja siis kostab Juku hääl:

      „Andke see kümnekas mulle, ma lähen ise!”

      Isa viib hommikul poega lasteaeda.

      „Issi, kui sa mulle õhtul järele tuled, siis ole kaine!” palub Juku.

      „Kas midagi juhtus või?”

      Ema viib Juku lasteaeda ja näeb järgmist pilti: lapsed istuvad liivakastis, mobiiltelefonid käes, kasvataja aga tukub pingil.

      „Miks te ometi magate?!” pahandab ema. „Teil kaovad niimoodi ju lapsed ära.”

      „Kuhu nad ikka kaovad?” lööb kasvataja laisalt käega. „Meil on Wi-Fi ainult liivakasti piirides.”

      Kaitsepolitsei peadirektor esineb lasteaias lastele.

      „Härra peadirektor, minu isa räägib, et te jälgite meid arvutitega,” teatab Juku.

      „No mis sa nüüd, ta pole su isa,” vastab kaitsepolitsei peadirektor.

      Lasteaias küsib kasvataja:

      „Lapsed, kes on Eesti kõige tuntum inimene? Kes õigesti vastab, saab auhinnaks tahvli šokolaadi.”

      „Eesti kõige tuntum inimene on meie president Kersti Kaljulaid!” hüüab Juku kähku.

      „Õige, Juku. Šokolaad on sinu.”

      Juku võtab šokolaadi ja pomiseb oma kohale tagasi minnes:

      „Vabanda, Kerli, aga äri on äri.”

      Lasteaias on meeletu kaadrivoolavus, kasvatajad vahetuvad iga kuu.

      „Kuidas su uue kasvataja nimi on?” küsib isa Jukult.

      „Enam ei tea, lihtsalt mingi kena tšikk …”

      Ema uurib kasvatajalt, ega teised lapsed tema Rögaberti haruldase nime pärast narri.

      „Kes