Stockholm 1793. Niklas Natt och Dag

pärast lahingut, samal päeval, kui nad üle parda läksid. Kahvatud, natuke krimpsus ja ligunenud, ja samasugust näen ma ka siin. Karl Johan ei vedelnud Fatburenis kuigi kaua, arvan ma. Seda aega võib mõõta tundides. Arvata võib, et ta visati vette, kui väljas oli pimedaks läinud.”

      Winge noogutab mõtlikult.

      „Kui kaua sinu käe paranemine aega võttis?”

      Cardell silmitseb Winget veidi aega, enne kui otsusele jõuab.

      „Teeme siis pealegi nagu kord ja kohus, et saaksime asjadest enam-vähem ühtemoodi aru.”

      Winge aitab kuuevarrukat Cardelli väljasirutatud vasakult käelt üles käärida, kuni riide alt ilmuvad nähtavale pandlad, mis puukätt küünarnuki all paigas hoiavad. Cardell teeb need vilunult lahti ja tõmbab käsivarre õnarusest välja, puukäsi jääb Winge kaenlasse. Cardell näitab paljast könti.

      „Oled sa näinud, kuidas inimese ihu lõigatakse?”

      „Elusa inimese lõikamist mitte. Ükskord käisin anatoomikumis vaatamas, kuidas kirurgid ühe naise surnukeha lahti lõikasid.”

      „Minu operatsioon poleks küll kooliraamatutesse eeskujuks kõlvanud. Väriseva käega pootsman lõikas pussiga küünarnuki alt. Kui ma velskri juurde jõudsin, pidi too veel jupi maha võtma, et gangreeni ei tuleks. Patsient seotakse nahaga vooderdatud kettidega kinni, et ta rabeldes ja tõmmeldes kirurgi ei segaks. Pehmet ihu lõigatakse noaga, luule minnakse kallale saega. Kellel veab, sellele kallatakse nii palju viina sisse, et ta oimetuks jääb, aga mind võeti suure kiiruga ette, nii et mul oli au see kaine peaga läbi teha. Suured veresooned tuleb kiiresti kinni pitsitada – kui tangid ära libisevad, purskab verejuga mitme küünra kaugusele, nagu ma olen näinud. Mehed jooksevad mõne silmapilguga verest tühjaks ja lähevad näost valgeks. Kui kõik läheb hästi, jäetakse alles parajalt suur nahalapp ja keeratakse see köndi otsa peale ning selle servad õmmeldakse nõela ja niidiga terve ihu külge kinni. Näe, arm on poolkuu kujuga ja nõelapistete kohal on siiamaani täpid näha. Kui käsivars mädanema ei lähe, siis jääb üle ainult oodata, millal sinna uus käsi otsa kasvab.”

      Ta naeratab nukralt Wingele, kes kuulab tähelepanelikult.

      „Sa oled näinud paranemise iga staadiumi lähemalt, kui keegi näha tahaks. Kas võiksid proovida Karl Johani ihuliikmete äralõikamist dateerida?”

      „Ulata mulle siis latern.”

      Nüüd on Cardelli kord surnu ümber tiir teha. Ta kummardub lautsi iga nurga kohale ja silmitseb ükshaaval könte, kulm kortsus. Kuna tema terves käes on latern, ei saa ta nina kinni katta. Ta hingab suu kaudu ja tõukab rüvetatud õhu kopsudest välja väikeste puhatustena.

      „Minu arusaamist mööda lõigati kõigepealt ära parem käsi. Siis vasak jalg, vasak käsi ja parem jalg – selles järjekorras. Ma arvan, et kui Karl Johanil oli enam-vähem sama hästi paranev ihu kui minul, on ta paremast käest ilma olnud kolm kuud. Paremast jalast? Võib-olla kuu aega. See haav oli enne tema viimset suplust just jõudnud täielikult kinni kasvada.”

      „Niisiis lõigati sellel mehel käed ja jalad ükshaaval ära. Iga haav seoti kinni ja sel lasti paraneda, enne kui järgmine ihuliige ära võeti. Silmad on pimedaks tehtud. Surnul ei ole ka hambaid ega keelt. Haavade järgi otsustades alustati tema moondamist selleks, mida me siin näeme, millalgi suvel, ja lõpetati mõne nädala eest. Surm saabus alles paar päeva tagasi.”

      Cardellil tõusevad ihukarvad püsti, kui ta Winge sõnade täit tähendust hoomab. Winge koputab pöidlaküünega mõtlikult vastu esihambaid ja lisab.

      „Kujutan ette, et surm oli teretulnud.”

      Ta hakkab lina oma kohale tagasi panema, aga jääb toppama ja mudib riiet mõtlikult pöidla ja nimetissõrme vahel.

      „Tänan sind abi eest, Jean Michael. Paraku oled sa vist ülehinnanud surnu osavust taskuvargana. Su rahakott on omal kohal sinu kuuehõlma all. Põu on silmanähtavalt punnis ja vähe sellest, rahakott paistis ka selgesti välja, kui sa laternaga kummardusid. Aga seda teadsid sa juba niigi, sest suur osa su eilsest peatäiest on nüüdseks ära auranud.”

      Cardell võpatab ja neab oma mõtlematut liigutust, mis tema vale päevavalgele tõi. Kuna joomauim on pohmeluseks muutunud, saab ta tigedaks. Teda häirib ka Winge külmavereline suhtumine surnusse, sootuks erinev tema enda omast, kuigi ta on näinud rohkem surma, kui oma verivaenlaselegi sooviks. Ta sülitab üle õla, justkui tahaks mingit õnnetust ära hoida.

      „Põrgu päralt, oled sina vast õudne kuju, Cecil Winge. Pole ime, et surnute seltskond sulle nii hästi istub. Luba mul sinu teravmeelsusele samaga vastata: sa sööd liiga vähe. Sinu asemel veedaksin ma rohkem aega söögilauas ja vähem aega väljakäigus.”

      Winge ei tee solvangust väljagi.

      „Sind tõi täna öösel siia miski muu.Täpsemalt mis, võib jääda välja ütlemata. Kas tahad selle asja lõpule viia, mida sa alustasid? Kas tahad, et see mees saaks pühitsetud mullas puhata, kui tema eest on kätte makstud? Politsei on andnud minu käsutusse teatavad ressursid. Oleksin sinu abi eest tänulik ja valmis selle eest ka tasuma.”

      Winge teeb pausi ja vaatab Cardelli oma suurte silmadega. Nendes on süttinud miski, mis oli varem peidus. See kohutab Cardelli ja ajab teda segadusse, aga ta tunneb, et on väsimusest üleni läbi imbunud, ja seisab nõutult paigal, kuni Winge jätkab.

      „Sa ei pea kohe vastama. Ma lähen nüüd Indebetou majja politsei hommikusele nõupidamisele. Ma tean juba, mida ma seal kuulen. Konstaabel esitab oma raporti. Vastutus langeb linnafiskaalile, kellel on juba niigi palju tegemist muude asjadega, mis on lihtsamad ja tõotavad suuremat au. Kohusetundlikult käsib ta Maria koguduse politseijärelevaatajatel uurida oma kvartalikomissaride kaudu, kas kohalikud kuulujutud võiksid asjasse selgust tuua. Selle peale ma suurt ei looda. Sandiks tehtud surnu aetakse sellesama kirikuaia põhjapoolses servas linna kulul nimetuna auku. Teda ei leina mitte keegi. Politseimeister palus, et ma teeksin, mida suudan. Kardan, et sellest, mida ma üksinda suudan, ei piisa.”

      Kui Cardell on tujust ära läinud, ei ole teda niisama lihtne rahustada. Ta on juba minekule pöördunud, tulvil vastuolulisi tundeid. Winge kähe hääl saadab teda ukseni.

      „Kui tahad mind aidata, Jean Michael Cardell, siis otsi mind uuesti üles. Mul on tuba Roseliuse juures Speni majas.”

      4

      SLOTTSBACKENI HARJAL ASUVASSE Indebetou majja saabub koos koiduvalgusega kaos ja tohuvabohu, sel päeval nagu kõigil teistelgi. Winge pilgutab une silmist, püüab magamata öö unustada ja peab aru, kas kusagil siin majas leiduks ehk kann kohvi, kust jaguks mõni tilgake ka temale.

      Trepikoda on täis sisse ja välja minejaid ja teisi, kes parema koha puudusel ootavad siin jutule pääsemist. Politsei meeskond ei ole ikka veel oma uute ruumide ja uue politseimeistriga ära harjunud. Kellelgi ei ole veel õnnestunud igale toale kõige sobilikumat otstarvet leida.

      Nad on tegutsenud Indebetou majas veidi üle aasta ja õelad kuulujutud väidavad, et nad pidid Trädgårdsgatanilt ära kolima üksnes selleks, et linna häbist päästa, kui maja eelmine omanik oli sureva kuningas Gustavi juurde audientsile pääsenud ja tulnud sealt tagasi majesteedi vaevu äratuntava allkirjaga ostulepingul, mis lubas kakskümmend viis tuhat riigitaalrit tõmbetuulise ja räämas hoone eest, mis oli kaua aega tühjalt seisnud. Suviti liiga palav, talviti liiga külm.

      Maja on veidralt asümmeetriline, kallaku poole kreenis, ning paikneb Suurkiriku ja tühja krundi vahel, kus vedelevad veel hiljuti lammutatud suure pallimaja jäänused.

      Hommikuhämaral trepil liiguvad tuttavad näod võõrastega läbisegi. Winge silmab vastikustundega Teuchlerit ja Nystedti, kaht politsei teenistuses olevat jõhkardit, kes hoiavad suurivaevu püsti rebenenud särgiga meest, kelle sinised silmaalused ja lõhkine huul kõnelevad, et ta on äsja üles tunnistanud teo, milles teda süüdistatakse. Rahvasummas tuleb vastu sekretär Blom, kes näeb sedasama vaatepilti, vaatab Wingele otsa ja pööritab demonstratiivselt silmi. Säärased ülekuulamismeetodid keelati juba paari aastakümne eest ära, aga Teuchler ja Nystedt on endisse aega pidama