Stockholm 1793. Niklas Natt och Dag

kutse eesmärki seletama.

      „Täna öösel leiti üks surnu, Cecil, Södermalmilt Fatburenist. Lapsed rääkisid ühele purjus käkile augu pähe, et too selle veest välja tõmbaks. Ja missugune see oli … mees, kes seda mulle kirjeldas, on teeninud linnavahina ligi kümme aastat ja selle aja jooksul peaks ta olema näinud kõike halba, mida üks inimene teisele teha võib. Ikkagi pidi ta mu ukselävel seistes ennast küüru tõmbama ja lõõtsutama, et õhtusöök kõhus püsiks, kui ta mulle seda surnukeha kirjeldas.”

      „Linnavahte tundes võib arvata, et sama hästi võis see olla viin, mis välja kippus.”

      Kumbki ei naera ja Winge hõõrub väsinud silmi.

      „Johan Gustaf, eelmise asja puhul leppisime kokku, et aitan sind viimast korda. Ma olen selle aasta jooksul politseile abiks olnud, aga nagu sa tead, on mul ülim aeg hakata otsi kokku tõmbama.”

      Norlin tõuseb, toob kõrvalruumist kohiseva vaskkannu ja kallab mõlemale tassitäie.

      „Keegi ei saaks olla tänulikum kui mina kõige eest, mis sa oled teinud, Cecil. Mulle ei meenu ainsatki korda, mil sa ei oleks minu ootusi ületanud. Kui arvesse võtta, kui palju sa oled möödunud talvest saadik politsei tulemusi parandanud, võib kõrvalseisjale paista, et sa oled teinud mulle suure teene. Aga paranda mind, kui ma eksin, Cecil: kas pole nii, et ka mina olen sinule teene teinud?”

      Norlin püüab üle tassiserva asjatult Winge pilku. Politseimeister ohkab ja paneb tassi kõrvale.

      „Me olime kunagi noored, Cecil, verivärsked juristid, täis indu endale kohtus nime teha. Sina olid alati meie idealist, see, kes seisis kõige kõvemini oma veendumuste eest, ja sa olid valmis selle eest ükskõik kui kõrget hinda maksma. Sina ei ole kuigi palju muutunud, aga mina olen lasknud maailmal oma teravad nurgad maha lihvida. Minu oskus kompromisse teha on teinud minust politseimeistri. Seekord näivad meie rollid olevat vahetusse läinud, ja nüüd olen mina see, kes ütleb sinule: kui sageli me õigupoolest oleme kohanud viga, mis on parandamist väärt ja mille parandamine on ka meie võimuses? Nendest asjadest, mida sa oled uurinud, on vähesed olnud sinu tähelepanu väärt. Valerahategijad, kes ei oska kirjutada, naisetapjad, kes ei vaevu haamrilt verdki maha pesema, vägivallatsejad ja kurikaelad, keda viin ja pohmelus on marru ajanud. Aga seekord on midagi muud, midagi niisugust pole ei sina ega mina enne näinud. Kui leiduks kedagi teist, kellele ma saaksin säärase asja usaldada, ei kõhkleks ma sugugi. Aga kedagi ei ole, ja kusagil käib vabalt ringi inimese nahas koletis. Surnu on viidud Maria kiriku juurde. Tee mulle see teene ja ma ei palu sinult enam kunagi midagi.”

      Winge vaatab Norlinile silma ja seekord peab pilgu ära pöörama politseimeister.

      3

      CARDELL SAMMUB VESKIMÄELT alla ja sülgab rentslisse pruuni tubakalärtsu, ta on sõbra kaevu ääres end jõudumööda puhtaks küürinud ja seljas on tal laenatud särk. Valgeks lubjatud hoonete taga, mis ääristavad Gullfjärdeni udulinikute poole laskuvaid nõlvu, näeb ta aimamisi saarel laiuvat linna ja selle kõrval Riddarholmenit. Koos moodustavad nad Mälareni vete kohal mustendava kolossi, mida valgustavad üksikud tuletäpid.

      Vaevalt on ta kvartalist välja jõudnud, kui silmab üht rõugearmilise näoga meest, kellel ripub ketiga kaelas politseiniku hõbedane ametimärk, Polhemi lüüsi poole suundumas.

      „Vabandust, ega sa äkki ei tea, mis Fatburenist leitud surnust on saanud? Minu nimi on Cardell. Mina ta tunni aja eest välja tõmbasingi.”

      „Kuulsin jah. Sa oled komblusvaht, eks? Surnu viidi esiotsa Maria kiriku luukambrisse. Oh kurat. Midagi nii hullu pole ma enne näinud. Kui mõelda, mismoodi te kokku trehvasite, võiks arvata, et sa ei taha temaga enam tegemist teha, aga nüüd sa siis tead. Ma ise pean Indebetou majja minema ja enne koitu raporteerima.”

      Nad lähevad lahku, kui Cardell hakkab mööda Maria Kvarngrändi märga pori mäest alla laskuma. All jõuab ta peagi kirikumüüri äärde. Maria kirik on vigane nagu Cardellgi. Samal aastal, kui Cardell sündis, tõusis pagarikoja sädemest tuleraju, mis põletas paarkümmend kvartalit tuhaks. Tessini torn kukkus läbi kipskrohvitud laevõlvide alla ega ole endale ikka veel uut tippu saanud, kuigi möödunud on kolm aastakümmet.

      Värava taga ootab surnuaed. Kalmud näivad teda vaikides silmitsevat, aga selle paiga vaikust häirib mingi kole hääl ja hämaruses kulub Cardellil veidi aega, enne kui ta aru saab, mida ta kuuleb, ja et seda häält teeb inimene. See kõlab nagu koera haukumine maa all, aga siis märkab ta üht varju ja näeb, et kruusatatud platsil selle hoone ees, kus on kiriku tall ja hauakaevaja ruumid, seisab üksik kogu ja köhib taskuräti sisse.

      Cardell jääb nõutult seisma, teadmata, mida ette võtta, kuni tundmatu saab taas oma keha peremeheks, sülitab hoogsalt maha ja keerab ringi. Tema taga paistab aknaavast laternavalgus ja röövib Cardellilt pimedas nägemise võime, andes teisele aega silmitseda käki valgustatud kogu.

      Mees katkestab vaikuse häälega, mis on pelgalt kähe sosin, kuid muutub iga sõnaga kõlavamaks.

      „Sina leidsidki selle surnu. Cardell.”

      Cardell noogutab tummalt ning jääb ootama ja vaatama, kuhupoole see ootamatu vestlus tüürida kavatseb.

      „Politseinik ei teadnud, aga Cardell ei ole ometi su täielik nimi.”

      Cardell tõmbab märja kübara peast ja teeb väikese jäiga kummarduse.

      „Oleks see vaid nii. Jean Michael Cardell. Kui mu isa oma esmasündinut nägi, ärkas temas auahnus. Tema lootused läksid kõik luhta, nagu sa näed. Mind hüütakse enamasti Mickeliks.”

      „Ka tagasihoidlikkus on voorus. Kui su isa seda ei mõistnud, oli see tema kaotus.”

      Vari astub valguse kätte.

      „Minu nimi on Cecil Winge.”

      Cardell vaatab ta kähku üle ja nendib, et mees on noorem, kui käriseva hääle järgi arvata võis. Tema riided jätavad korraliku mulje, kuigi on vanamoelise lõikega. Must kuub, kitsa talje, kõvendatud alumise osa ja kõrge kraega. Hõlmade vahelt paistvale vestile on tikitud tagasihoidlik muster. Mustad sametpüksid, pandlad põlvede all. Valge kravatt on seotud kahekordse sõlmega ja katab suurema osa kaelast. Juuksed on pikad ja pigimustad, kuklas punase paelaga kokku seotud. Nahk on nii valge, et peaaegu helendab.

      Winge on peene kondiga ja kõhn, ebaloomulikult kõhn. Ta on Cardellist nii erinev, kui üldse olla saab – too on niisugune mees, kelletaolisi Stockholmi tänavatel kõikjal näha on, viletsus ja sõda on talt nooruse röövinud ja ta enneaegu ära pruukinud. Cardellil on kaks korda laiemad õlad ja soldati turske selg, mis hoiavad kuube pingul ja tekitavad inetuid volte, palgijämedused jalad, aidasuurune parem käsi. Peast eemalehoidvad kõrvad on saanud nii palju lopse, et nende servad on kõvu klompe täis.

      Cardell köhatab kohmetult Winge pilgu all, mis näib teda pealaest jalatallani mõõtvat, lahkumata sealjuures korrakski tema armiliselt näolt. Cardell pöörab keret vaistlikult vasakule, et oma ihuviga varjata.

      Ebamugav vaikus, mida Winge näib rahulikult taluvat, tõukab sõnad üle Cardelli huulte.

      „Konstaabel tuli mulle mäe otsas vastu. Kas Winge on samuti Indebetou majast, politseist?”

      „Jah ja ei. Mind võib ehk nimetada erakorraliseks kaastöötajaks. Mind saatis siia politseimeister. Aga sa ise, Jean Michael? Mis toob sind keset ööd Maria Magdalena surnukuuri? Võiks arvata, et sa oled täna öösel sellele surnule juba piisavalt teeneid teinud.”

      Cardell sülitab kujuteldava tubakakübeme maha, et aega võita, ja taipab, et tal ei ole sellele küsimusele head vastust.

      „Mul on rahakott kadunud. Võib-olla sattus see koolja põue, kui ma teda kuivale maale tassisin. Seal polnud kuigi palju raha, aga nii palju siiski, et tasus öine jalutuskäik ette võtta.”

      Winge vastus viibib natuke aega.

      „Mina tulin siia surnut uurima. Viimase tunni jooksul on ta puhtaks pestud.Tahtsin just hauakaevajaga paar sõna juttu vesta. Tule kaasa, Jean Michael, eks näis, kas rahakott ilmub välja.”

      Hauakaevaja