Stockholm 1793. Niklas Natt och Dag

Tema tundmuste tormakus jahmatab teda. Mõistuseinimesel ei sobi lasta oma pilgul uduseks minna ja vihal võimust võtta. Ta tõmbab sügavalt hinge, tunneb kõrvus südamelöökide trummeldamist ning keskendub püüdele enesevalitsust tagasi saada. Samal ajal jääb ta vastuse võlgu. Winge teab, et aastad ei ole kahandanud Roseliuse taibukust, mille pärast too kunagi oma tsunfti etteotsa tõusis. Ta peaaegu kuuleb, kuidas köiemeistri mõtted tema laubakurdude taga liiguvad. Pinge tõuseb ja mõõnab nende vahel ning vaikus kestab. Roselius ohkab, nõjatub seljatoele ja sirutab käed lepitavalt ette.

      „Sina ja mina oleme palju kordi ühes lauas söönud. Sa oled palju lugenud, sul on nutti. Ma tean ka, et sa ei ole õel inimene, vastupidi. Aga uued ideed on sind pimedaks teinud, Cecil, sa arvad, et kõike saab korda ajada mõtteväega. Sinu mõtte väega. Sa eksid. Tunded ei lase ennast niimoodi oheliku otsas talutada. Mine oma naise juurde tagasi, teie mõlema pärast, ja kui sa oled talle midagi teinud, palu talt andeks.”

      „Ma tegin talle heateo. See oli hoolega läbi mõeldud.”

      Isegi tema enda kõrvus kõlab see repliik nagu jonnaka lapse õigustus.

      „Cecil, ma ei tea, mida sa sellega saavutada tahtsid, aga välja tuli midagi muud.”

      Winge ei suuda takistada oma käsi värisemast ja laseb lusika käest, et tema tundepuhang tähelepanu ei ärataks. Oma meelehärmiks kuuleb ta, et tema hääl on vaid kähe sosin.

      „See oleks pidanud korda minema.”

      Kui Roselius vastab, on köiemeistri hääl endisest pehmem.

      „Ma nägin teda täna, Cecil, sinu naist, Katthaveti ääres kalaleti juures. Ta ootab last. Kõht paistis välja.”

      Winge võpatab oma toolil ja vaatab köiemeistrile esimest korda näkku.

      „Kas ta oli üksi?”

      Roselius noogutab ja küünitab end ette, et asetada käsi Winge küünarvarrele. Winge nihutab selle kähku tema käeulatusest välja. See vaistlik liigutus üllatab teda ennastki.

      Winge paneb silmad kinni, et enesevalitsust tagasi saada, ja rändab tema tahtmist mööda aeglustuvas ajas oma sisemisse raamatukokku, kus raamatud vaikselt reas seisavad. Ta valib ühe Ovidiuse köite ja loeb huupi mõne sõna: omnia mutantur, nihil inherit. Kõik muutub, aga miski ei lähe kaotsi. Sealt leiabki ta lootuse, mida otsib.

      Kui ta silmad uuesti lahti teeb, ei reeda need mingeid tundmusi. Ta hoiab oma värisevaid käsi jõupingutusega vaos, asetab lusika hoolikalt õigele kohale, lükkab tooli tagasi ja tõuseb lauast.

      „Ma tänan supi ja hoole eest, aga arvan siiski, et edaspidi söön ma õhtust oma kambris.”

      Köiemeistri hääl saadab teda ukseni.

      „Kui mõte ütleb üht ja päriselu teist, peab mõte olema vale. Kuidas sina, klassikalise koolitusega mees, nii lihtsat asja ei mõista?”

      Winge ei oska vastata, aga kasvav vahemaa lubab tal teha näo, et ta ei kuule.

      Cecil Winge komberdab vankuvatel jalgadel eeskotta ja trepist üles kambrisse, mida ta suvest saadik köiemeistrilt üürib. Hing kipub kinni jääma, ta peab peatuma ja uksepiidale nõjatuma.

      Tema akna all on häärberi vaikne õu. Päike on looja läinud. Saltsjö poole laskuval nõlval laiub viljapuuaed. Puuvõrade tagant paistavad Skeppsholmeni tuled, mereväelased lõpetavad seal oma toimetusi, lootuses peagi ulualla saada. Veel kaugemalt paistab ikka veel Katarina kiriku torn. Puhub õhtune briis.

      Iga päev tundub, nagu linn hingaks, ohkaks hommikul merelt sissehingatud õhu õhtul välja, sest kõik tuulelipud pöörduvad oma teljel ja osutavad tagasi ranna poole. Vana tuuleveski Kurckan seisab ja rapsib rahulolematult köisi, mis tema tiibu paigal hoiavad. Linnast kaugemal vastab talle üks tema sõsar nähtamatult samas keeles.

      Winge näeb aknaruudul oma peegeldust. Ta ei ole veel kolmkümmendki. Juuksed on kuklas paelaga kokku seotud, kahvatu nägu moodustab tumeda juuksepiiriga terava kontrasti. Kõrgele tõmmatud kaelaside varjab kaela. Ta ei näe, kus lõpeb silmapiir ja algab taevavõlv. Alles tükk maad ülalpool säravad tähed. Säärane see maailm ongi: nii palju pimedust, nii vähe valgust. Akna ülemises nurgas näeb ta langevat tähte, joont, mis sööstab üle taevavõlvi kiirelt nagu silmapilgutus. Kui ta laps oli, siis öeldi, et kes näeb langevat tähte, võib midagi soovida. Ebausku ei ole ta ammu enam kuulda võtnud, aga ikkagi turgatab pähe üks sõnatu soov.

      Õues pärnade all näeb ta laternat, kuigi külalisi ei ole oodata. Keegi hüüab tema nime.Ta tõmbab kuue selga ja näeb lähemale minnes kaht inimest. Roseliuse teenijatüdruk näitab tuld ja tema kõrval seisab lühikest kasvu kogu, kes on kummargil, käed põlvedele toetatud, ja lõõtsutab, huule küljes ripub süljepiisk. Kui Winge lähemale jõuab, annab tüdruk laterna tema kätte.

      „Härrale on külaline. Sihukest ma üle läve ei lase.”

      Ta keerab kanna peal ringi ja marsib harkisjalu elumaja poole tagasi, vangutades maailma hulluse üle pead. Poiss on noor, tema hääl on veel hele ja põsed mustuse all siledad.

      „Noh?”

      „Kas sina oled Winge, see, kes Inbetuu majas käib?”

      „Politseimaja nimetatakse Indebetou majaks. Aga mina olen tõesti Cecil Winge.”

      Poiss piidleb teda räpase blondi tuka alt, tahtmata kellegi sõnu ilma tõenduseta uskuda.

      „Slottsbackenil lubati, et kes kõige kiiremini siia jookseb, saab tasu.”

      „Ah soo?”

      Poiss nätsutab mütsi alt valla pääsenud juuksesalku.

      „Mina jooksin teistest kiiremini. Nüüd pistab mul külje sees ja suus on veremaik, ja täna öösel pean ma märgades riietes lageda taeva all magama. Ma tahan oma vaeva eest rundstükki.”

      Poiss hoiab hinge kinni, justkui oleks tema enda jultumus tal äkki kõri kinni pitsitanud. Winge heidab talle vaheda pilgu.

      „Sa ütlesid just, et teised on sama sõnumiga siiapoole teel. Mul pruugib ainult natuke aega oodata ja vaadata, kes teeb parema pakkumise.”

      Ta kuuleb, kuidas poiss hambaid kiristab ja vaikselt oma viga neab. Winge teeb rahakoti lahti ja võtab sealt soovitud mündi. Ta hoiab seda pöidla ja nimetissõrme vahel.

      „Sul veab täna. Kannatlikkus ei kuulu minu vooruste hulka.”

      Poiss irvitab kergendatult. Tal on mõlemad esihambad puudu ja nende vahel on avaus, mille kaudu tema keel mööda ülahuult voolava tati kärmelt kinni püüab.

      „Politseimeister tahab härraga kokku saada, otsekohe, Yxsmedsgrändenil.”

      Winge noogutab endamisi ja sirutab münti hoidva käe välja. Poiss astub paar sammu lähemale ja napsab tasu enda kätte. Ta keerab järsult ringi, pistab punuma ja ületab madala kivimüüri hüppega, mis ta äärepealt tasakaalust välja viib. Winge hüüab talle järele.

      „Osta selle eest leiba, mitte viina.”

      Poiss seisatab ja tõmbab vastuseks püksid rebadele, näitab Wingele oma kahvatut taguotsa, annab kummalegi tuharale kõlava laksu ja hõikab üle õla.

      „Mõni säärane ülesanne veel, ja siis olen ma nii rikas, et ei peagi valima.”

      Poiss naerab võidukalt ja kaob jooksujalu Ladugårdslandeti poole. Varjud neelavad ta peagi, jättes Cecil Winge langeva tähe üle mõtteid mõlgutama.

      Juba mitu kuud on politseimeister Johan Gustaf Norlinile lubatud ametikorterit, aga see on jäänud saamata. Ta elab oma perega ikka endises kohas, börsimajast kolme kvartali kaugusel. Kesköö on juba möödas, kui Winge pärast käsikaudu kolmandale korrusele ronimist hinge tõmbab. Ta kuuleb, et eelmised öised külalised, kes politseimeistri üles ajasid, on häirinud ka tema pere und. Kusagil kussutab naine hirmunud last. Norlin ootab Winget juba eeskojas, ilma parukata, ametikuue ja pükste vahelt paistab öösärgisaba.

      „Cecil. Aitäh, et sa nii äkilise kutse peale kohale tulid.”

      Winge