Hauatagune oht. Джим Батчер

toolil tahapoole ja tundsin, kuidas naeratus näole venib. „Oo, preili Rodriguez, eks ole? Kas te pole mitte see ninakas reporter Arcane’ist? Sellest kasutust kobrulehest, mis avaldab lugusid nõidadest ja kummitustest ja lumeinimesest?”

      „Ja Elvisest,” kinnitas ta mulle. „Ära Kuningat unusta. Ja ma olen nüüd meedialiidus. Minu veerg ilmub kahtlase väärtusega väljaannetes üle kogu maailma.”

      Ma naersin. „Kuidas teil läheb?”

      Susani hääl muutus irooniliseks. „Noh, mu peika jättis eile kohtingule tulemata, aga muidu…”

      Krimpsutasin kergelt nägu. „Jaa, ma tean. Anna andeks. Tead, Bob leidis mulle vihje, mis lihtsalt ei kannatanud oodata.”

      „Khm,” sõnas ta oma viisakal tööhäälel. „Ma ei helista teile selleks, et oma isiklikust elust rääkida, härra Dresden. Tegu on töökõnega.”

      Tundsin, kuidas naeratus huulile tagasi tuleb. Susan oli absoluutselt hindamatu, et mind välja kannatas. „Oi, palun vabandust, preili Rodriguez. Palun jätkake.”

      „Niisiis. Ma mõtlesin, et käisid kuulujutud veel mõningasest kummitusetegevusest eile õhtul vanalinnas. Ma mõtlesin, et ehk olete valmis Arcane’iga mingeid üksikasju jagama.”

      „Hmmmm. See ei oleks minust ehk eriti professionaalne. Ma hoian äriasjad konfidentsiaalsena.”

      „Härra Dresden,” sõnas ta. „Ma eelistaksin mitte kasutada meeleheitlikke abinõusid.”

      „Oi, preili Rodriguez,” muigasin ma. „Kas teie olete meeleheitel naine?”

      Võisin peaaegu näha, kuidas ta ühte kulmu kergitab. „Härra Dresden. Ma ei taha teid ähvardada. Aga te peate mõistma, et ma tunnen hästi teatud noort daami, kelle seltskonnas te liigute – ja ma võin korraldada nii, et teie suhted muutuvad väga ebamugavaks.”

      „Mõistan. Aga kui ma seda lugu teiega jagaksin…”

      „Mulle eksklusiivintervjuu annaksite, härra Dresden.”

      „Eksklusiivintervjuu,” parandasin ma, „siis te võib-olla näeksite võimalust hoiduda mulle probleeme tekitamast?”

      „Ma isegi kostaksin teie eest tema juures,” ütles Susan rõõmsalt ja jätkas siis madalamal, salapärasel häälel. „Kes teab. Teil võib isegi vedada.”

      Mõtlesin minutikese järele. Kummitus, kelle me Michaeliga eelmisel ööl kinni nabisime, oli olnud suur elajas, kes varitses Chicago ülikooli raamatukogu keldris. Ma ei pidanud nimetama ühegi asjaga seotud inimese nime ja ehkki ülikoolile ei meeldiks, kui neid mainitakse ajakirjas, mille enamik inimesi ostab supermarketi kassajärjekorras koos kõigi muude kõmulehtedega, tõsist häda see neile kahtlemata ei teeks. Peale selle, paljalt mõte Susani karamellikarva nahast ja pehmetest tumedatest juustest mu käte all… Nämm. „See on pakkumine, millest ma ei saa kuidagi keelduda,” ütlesin talle. „On teil pastakat?”

      Tal oli ja järgmised kümme minutit veetsin talle üksikasju rääkides. Ta pani need kirja, küsides mitu teravat, mõttetihedat küsimust ja sai kogu loo minult kätte kiiremini, kui oleksin uskunud. Mõtlesin, et ta on tõesti hea reporter. Oli peaaegu kahju, et ta kulutas aega üleloomulikest asjadest kirjutamisele, mida inimesed olid sajandeid keeldunud uskumast.

      „Tänan teid väga, härra Dresden,” sõnas ta, kui oli viimased infokillud minult välja pigistanud. „Ma loodan, et teie ja teie noore daami vahel kulgeb kõik kenasti. Teie juures. Kell üheksa.”

      „Võib-olla sooviks noor daam minuga võimalusi arutada,” venitasin ma. Ta tõi kuuldavale kurguhäälse naerukõrina.

      „Võib-olla sooviks,” nõustus Susan. „Aga tegu on töökõnega.”

      Ma naersin. „Sa oled võimatu, Susan. Sa ei jäta iial, ega?”

      „Ei ilmaski,” kostis ta.

      „Oleksid sa tõesti kuri olnud, kui ma poleks sulle rääkinud?”

      „Harry,” ütles ta. „Sa jätsid eile tulemata poolt sõnagi ütlemata. Ma ei salli tavaliselt niisugust kohtlemist, mitte üheltki mehelt. Kui sul poleks mulle head lugu olnud, oleksin hakanud arvama, et olid sõpradega pulli tegemas.”

      „Jaa, see Michael,” muhelesin ma. „Ta on tõeline peoloom.”

      „Ükskord peame sinuga temast loo tegema. Oled sa hakanud aru saama, mis nende viirastustega lahti on? Kas sa hooaja nurga alt uurisid?”

      Ohkasin ja sulgesin silmad. „Ei ja jah. Ma ei suuda ikka veel välja mõelda, miks kõik viirastused tunduvad ühekorraga segi pööravat – ja me pole suutnud ühtegi nii kaua paigal hoida, et ma oleksin korralikult vaadata saanud. Mul on uus retsept täna õhtul proovimiseks, võib-olla ajab see asja ära. Aga Bob on kindel, et halloween’i moodi probleem see pole. Ma mõtlen seda, et eelmisel aastal meil polnud viirastusi.”

      „Ei. Libahundid olid.”

      „Täiesti teine olukord,” ütlesin ma. „Mul teeb Bob ületunde, et vaimumaailmal silm peal hoida juhuks, kui veel midagi toimuma hakkab. Me saame teada, kui veel keegi välja kargab.”

      „Hea küll,” sõnas ta. Ta kõhkles hetke ja ütles siis: „Harry, ma…”

      Ootasin, aga kui ta viivitas, küsisin: „Mida?”

      „Ma, uh… ma lihtsalt tahan olla kindel, et sinuga on kõik hästi.”

      Mul oli tugev tunne, et ta kavatses öelda midagi muud, aga ma ei käinud peale. „Väsinud,” ütlesin ma. „Mõned marrastused ektoplasmal libisemisest ja vastu kartoteeki kukkumisest. Aga kõik on hästi.”

      Ta hakkas naerma. „Tekib teatav ettekujutus. Siis täna õhtul?”

      „Ootan pikisilmi.”

      Ta tõi kuuldavale tasase heameelehäälitsuse, milles oli rohkem kui kröömike seksuaalsust, ja lõpetas sellega kõne.

      Päev läks üsna kiiresti, hulga tavaliste toimetustega. Keerasin kokku loitsu kadunud abielusõrmuse leidmiseks ja ütlesin ära kliendile, kes soovis, et ma tema armukesele armuloitsu peale paneksin. (Minu kuulutus telefoniraamatu kollastel lehekülgedel ütleb konkreetselt „Armujooke ei tee”, aga millegipärast mõtlevad mõned inimesed alati, et neil on erijuhtum.) Käisin pangas, juhatasin ühe helistaja tuttava eradetektiivi jutule ja kohtusin kollanokast püromandiga, püüdes teda õpetada, et ta enam kogemata oma kassi põlema ei süütaks.

      Hakkasin just kontoriust kinni panema, kui kuulsin, et keegi tuleb liftist välja ja hakkab piki koridori minu poole kõndima. Sammud olid rasked, nagu saabaste omad ja kiirustavad.

      „Härra Dresden?” küsis noor naisehääl. „Kas teie olete Harry Dresden?”

      „Jah,” vastasin ma kontoriust lukku keerates. „Aga ma hakkasin just ära minema. Võib-olla saame homseks kohtumise kokku leppida?”

      Sammud peatusid minust mõne jala kaugusel. „Palun, härra Dresden. Ma pean teiega rääkima. Ainult teie saate mind aidata.”

      Ohkasin tema poole vaatamata. Ta oli öelnud just täpselt need sõnad, mida vaja oli, et mu kaitsjaloomus välja lööks. Aga ma võisin ikkagi minema kõndida. Paljud inimesed hakkavad mõtlema, et võlukunst võib nad hädast välja aidata, kui on taibanud, et pääseda pole võimalik. „Suurima hea meelega, proua. Kohe hommikul esimese asjana.” Lukustasin ukse ja hakkasin minekule pöörduma.

      „Oodake,” ütles ta. Tajusin teda sammukese lähemale astumas, ja siis kahmas ta mul käest.

      Mööda rannet ja käsivart siugles üles surin. Minu reaktsioon oli viivitamatu ja vaistlik. Viskasin selle surina ette püsti mõttekilbi, rapsasin käe ta sõrmede vahelt välja ja astusin mitu sammu tagasi, noorest naisest eemale.

      Mu käsi ja käsivars surisesid ikka veel tema auraenergia riivamisest. Ta oli õbluke tüdruk mustas kootud kleidis, mustades tanksaabastes ja elutult mattmustaks värvitud juustega. Ta näojooned olid pehmed ja armsad ja