Hauatagune oht. Джим Батчер

liiklusvoogu juhtisin, kiikasime välja üle halli kapoti.

      Ja nii me lõpetasimegi Cooki haiglas lahingut pidades.

      Igatahes, nüüd saate aru, mida ma mõtlesin sellega, et päev oli üsna tavaline, enne kui kõik peapeale pöördus. Nojah. Võib-olla see nii tavaline ei olnudki. Kui autode vooluga ühinesime ja ma andsin Põrnikale nii palju gaasi, kui see kannatada suutis, tabas mind õõnes tunne, et elu hakkab jälle tormiliseks kiskuma.

      5. peatükk

      Michael ja mina sukeldusime läbi augu, mille olin tegelikkusse rebinud, ja Varivalda sisse. Tunne oli selline, läheksid saunast konditsioneeriga kontorisse, ainult et ma ei tundnud muutust nahal. Tundsin seda mõtetes ja tunnetes ja selles ajutüve primitiivses osas, mis kananaha ihule toob. Seisin meie omast erinevas maailmas.

      Väike nahkkotike kummitusetolmuga mu tolmumantli taskus muutus järsku raskemaks, tõmmates mu tasakaalust välja ja pikali maha. Vandusin. Kogu kummitusetolmu mõte seisnes selles, et see oli eriti tõeline, raske ja inertne ning naelutas vaimuaine paigale, kui seda puudutas. Isegi kotikese sees oli see Varivalla jaoks ootamatu pinge. Kui avan koti siin, vaimumaailmas, võib see põrandasse augu rebida. Pean ettevaatlik olema. Mõmisesin pingutusest ja tõmbasin väikese pauna taskust välja. See tundus kaaluvat kolmkümmend-nelikümmend naela.

      Michael vaatas mu käsi ja kortsutas kulmu. „Tead, ma pole tegelikult taibanud varem küsida – aga millest see tolm tehtud on?”

      „Vaesestatud uraan,” teatasin talle. „Vähemalt on see peamine koostisosa. Pidin lisama ka palju muud kraami. Haljas raud, basiilik, sõnnik ühelt…”

      „Pole lugu,” ütles ta. „Ma ei taha teada.” Ta pööras mulle selja, käed rasket mõõka kindlalt enda ees hoidmas. Mina võtsin saua ja tulekepi üles ja seisin tema kõrvale, uurides nii-öelda asjade seisu.

      Varivalla see osa nägi välja nagu Chicago üheksateistkümnenda sajandi lõpul – ei, see pole päris õige. See oli viirastuse päruspaik. See nägi välja nagu segu Agatha Hagglethorni mälestustest tema elulõpu aja Chicagost. Mõnes tänavalaternas olid Edisoni pirnid, teistes põlesid hubisevad gaasituled. Kõik nad heitsid hägusa valgussõõri, mis ümbruskonna valgustamisega päriselt toime ei tulnud. Majad seisid üksteise suhtes veidi kummalise nurga all, siin-seal oli neil ilma mingisuguste liitekohtadeta osi puudu. Kõik – tänavad, kõnniteed, hooned – oli tehtud puust.

      „Kurivaim,” pomisesin ma. „Pole ime, et päris Chicago muudkui maha põles. See koht on nagu tulehakatis.”

      Varjudes liikus rotte, aga muidu oli tänav tühi ja vaikne. Lõhe, mis viis tagasi meie maailma, väreles ja nihkus, vana Chicago tänavatele valgus luminofoorvalgust ja steriilset haiglaõhku. Meie ümber pulseeris õhus umbes tosin võbelevat häiringulaiku – nende laste rikkalik elujõud seal haiglas, Varivalda läbi kumamas.

      „Kus ta on?” küsis Michael vaikselt. „Kus viirastus on?”

      Pöörasin end aeglaselt, piilusin varjudesse ja raputasin pead. „Ma ei tea. Aga oleks hea ta kiiresti üles leida. Ja kui saame, on meil vaja teda lähemalt vaadata.”

      „Et püüda teada saada, mis ta liikvele ajas,” ütles Michael.

      „Täpselt. Ma ei tea, kuidas sina, aga mina hakkan ära väsima sellest igaõhtusest linna mööda traavimisest.”

      „Kas sa juba ei saanud teda vaadata?”

      „Mitte õiget moodi,” vastasin ma nägu krimpsutades. „Võib-olla on talle loitsud peale pandud, tema ümber võib olla mingit võluväge, mis annab mulle vihje selle kohta, mis lahti on. Tema uurimiseks on mul vaja paar minutit mitte surmaohus olla.”

      „Olgu pealegi, eeldusel, et ta meid enne ära ei tapa,” nõustus Michael. „Aga aega napib ja ma ei näe teda kusagil. Mis me tegema peaksime?”

      „Mulle ei meeldi seda öelda,” sõnasin ma, „aga ma arvan, et peaksime…”

      Pidin ütlema „lahku minema”, aga ei saanud võimalust. Meie jalge all oleva sõidutee paksud lauad paiskusid surmatoova pilpapilvena üles ja laiali. Heitsin ühe nahkvarrukas käsivarre silmade ette ja veeretasin end ülepeakaela eest ära. Michael hüppas teisele poole.

      „Minu väikesed inglikesed! Minu, minu, MINU!” kriiskas hääl, mis lõõtsus vastu mu nägu ja rinda ja pani tolmumantli lehvima, nagu oleks see marlist.

      Vaatasin üles ja nägin viirastust, kes oli nüüd täiesti tõeline ja tahke, end ühe käega tänavaalusest välja rebimas. Agatha nägu oli kiitsakas ja kondine ja juuksed rippusid tokerja lakana, teravas vastuolus kargelt valge pluusiga. Ta käsi oli õlast alates puudu ja riie selle koha all oli tumedaplekiline.

      Michael kargas karjatusega jalule, ühel põsel veritsev kriimustus ning ründas teda Amoracchiusega. Vaim lõi ta allesjäänud käega tagantkätt eemale, nagu poleks mees kaalunud rohkem kui mingi nukk. Michael uratas ja paiskus maha, mööda puust tänavat eemale rulludes.

      Ja siis pööras kummitus minu poole, larisedes ja ilastades, silmad hullunud raevus pärani.

      Koperdasin jalule ja hoidsin saua risti ees, kehvakeseks tõkkeks minu ja oma kodupinnal viibiva lummutise vahel. „Paistab, et mõistlikuks aruteluks on liiga hilja, Agatha.”

      „Minu beebid!” kisendas vaim. „Minu! Minu! Minu!”

      „Just, nii ma arvasingi,” hingeldasin ma. Kogusin oma jõu ja hakkasin seda läbi saua suunama. Kahvatu puit puhkes hõõguma kuldses ja oranžis valguses, mis laotus kupliveerandiku kujulisena minu ette.

      Viirastus kisendas uuesti ja sööstis minu poole. Jäin kindlalt paigale ja hüüdsin: „Reflettum,” nii kuidas kopsud võtsid. Vaim räntsatas vastu mu kilpi sellise hooga nagu steroide täis topitud ninasarvikupull. Ma olen selle kilbiga kuule ja hullematki kinni pidanud, aga oma kodupinnal, pärismaailmas. Siin, Varivallas, koormas Agatha vaim mu kilbi üle, see plahvatas äikesekõmina taolise mürinaga ja läkitas mu siruli maha. Jälle.

      Surusin kõrbenud saua maapinda ja ajasin end ägisedes jalule. Mu surisevad sõrmed olid vereplekilised, nahale kerkis tumedaid muhke ja verevalumeid purunenud soontest.

      Agatha seisis mõne sammu kaugusel, värisedes raevust või kui mul vedas, siis segadusest. Siin-seal mänglesid tema kogul mu kilbitule leegid, mis aeglaselt kustusid. Kobasin oma tulekepi järele, aga sõrmed olid tuimad ja pillasin selle käest. Kummardusin seda üles võtma, vankusin ja ajasin end jälle püsti, silme ees ujumas punane udu ja sädemetäpid.

      Michael tegi ringi ümber uimase vaimu ja jõudis minu kõrvale. Ta nägu oli pigem murelik kui hirmul. „Tasa, Harry, tasa. Issand hoia, on sinuga kõik hästi?”

      „Jään ellu,” kraaksatasin ma. „Mul on hea uudis ja halb uudis.”

      Rüütel seadis mõõga jälle kaitseasendisse. „Head uudised on mulle alati meeldinud.”

      „Ma ei usu, et need lapsed talle enam huvi pakuvad.” Michael heitis mulle kiire naeratuse. „See on tõesti hea uudis.”

      Pühkisin higi silmist. Käsi jäi punaseks. Pidin olema vahepeal mingi haava saanud. „Halb uudis on see, et ta tuleb siia ja kisub meid mõne sekundiga tükkideks.”

      „Ma ei taha negatiivne olla, aga ma kardan, et uudised lähevad halvemaks,” sõnas Michael. „Kuula.”

      Vaatasin tema poole ja kallutasin pea viltu. Kuulsin kaugelt tontlikku musikaalset haukumist, mis tuli kiiresti lähemale ja kõlas kesköises õhus kummituslikult. „Püha perse,” ohkasin ma. „Põrgukoerad.”

      „Harry,” ütles Michael rangelt. „Sa tead, et ma ei salli, kui sa vannud.”

      „Sul on õigus. Vabandust. Püha perse,” ohkasin ma. „Pärglikoerad. Ristiema on jahil. Kuidas kurat ta meid nii kuradi kiiresti üles leidis?”

      Michael krimpsutas nägu. „Ta pidi juba lähedal olema. Kui kaua tal siiajõudmiseks kulub?”

      „Mitte kaua. Mu kilp tegi