Hauatagune oht. Джим Батчер

sa ei saa vähemasti mantlit ära jätta?” kaebasin ma. Avasin ukse ja voltisin end pikki jalgu sirgu ajades Põrnika juhiistmelt välja ning sirutasin käe tagaistmele oma varustuse – uue võlurisaua ja tulekepi järele, mõlemad värskelt nikerdatud ja ikka veel mõnevõrra „rohelised”.

      Michael vaatas haavunult minu poole üles. „Harry, mantel on samavõrd osa sellest, mida ma teen, kui mõõk. Pealegi pole see naeruväärsem kui see, mis sul seljas on.”

      Vaatasin oma musta nahast tolmumantlit. Sellel oli avar keep, mis langes õlgadele ja laotus laiali, kui mantel kaalukalt ja ülimalt muljetavaldaval moel mu säärte ümber voogas. Minu mustad teksad ja tume kauboisärk olid tonnijagu stiilsemad kui Michaeli kostüüm. „Mis sellel häda on?”

      „Selle koht on „El Dorado” võtteplatsil,” ütles Michael. „Oled sa valmis?”

      Saatsin talle hävitava pilgu, mille peale ta naeratades teise põse ette keeras, ning me suundusime ukse poole. Kuulsin politseisireene võibolla kvartali või paari kaugusel meile lähemale jõudmas. „Sellega läheb napiks.”

      „Siis parem kiirustame.” Ta heitis valge mantli parema käe pealt ära ja seadis käe laiateralise mõõga käepidemele. Siis langetas ta pea, lõi risti ette ja pomises: „Armuline Isa, juhi meid ja kaitse meid, kui me läheme lahingusse pimeduse vastu.” Tema ümber tinises jälle energia nagu vibreeriks muusika läbi paksu müüri.

      Vangutasin pead ja võtsin tolmumantli taskust umbes oma peopesa suuruse nahkkotikese. Pidin korraks saua, tulekepi ja kotikesega žongleerima ning lõpuks oli sau mul vasakus käes nagu vaja, tulekepp paremas ja kott hammaste vahel kõlkumas. „Päike on loojas,” krigistasin ma. „Hakkame liikuma.”

      Ja meie, rüütel ja võlur, jooksime läbi Cooki maakonnahaigla kiirabi sissepääsu. Meid vahiti omajagu, kui sisenesime, minul tolmumantel musta pilvena järel voogamas, Michaelil valged mantlihõlmad kahel pool lehvimas nagu kättemaksuingel Miikaeli tiivad, kelle nimekaim ta oli. Leekisime sisse ja jäime libisedes pidama saginat täis jahedate steriilsete koridoride esimeses ristumiskohas.

      Haarasin käsivarrest esimesel sanitaril, kes ette sattus. Too pilgutas silmi ja jäi mind siis ammulisui vahtima, kauboisaapa ninadest kuni pealae ja mustade juusteni välja. Ta heitis üsna närvilise pilgu mu sauale ja tulekepile ning rinnal kõlkuvale pentagrammi kujutisega hõbeamuletile ja neelatas. Siis vaatas ta Michaeli poole, kes seisis pika ja laiaõlgsena, läbinisti häirimatu ilme vastuolus valge mantli ja puusal rippuva laiateralise mõõgaga. Mees astus kartlikult sammukese tahapoole. „S-s-saan ma kuidagi aidata?”

      Naelutasin ta paigale oma kõige raevukamalt süngepilgulise naeratusega ja pressisin nahkkotikest hoidvate hammaste vahelt: „Tere. Kas võiksite öelda, kus on vastsündinute osakond?”

      2. peatükk

      Läksime tuletõrjetrepist. Michael teab, kuidas tehnika mulle reageerib, ja jääda lõksu rikkis lifti sellal, kui kustuvad süütute eluküünlad, oli viimane, mida kumbki meist tahtis. Michael läks ees, üks kämmal käsipuul, teine mõõgapidemel, jalad ühtlasel sammul ülespoole tampimas.

      Mina järgnesin talle ähkides ja puhkides. Michael seisatas uksel ja vaatas üle õla minu poole, valge mantel ümber pahkluude keerdu löömas. Minul läks mõni hetk, et hingeldades talle järele jõuda. „Valmis?” küsis ta minult.

      „Mhhrkgnhh,” vastasin ma ja noogutasin, nahkkotike ikka veel hammaste vahele surutud, ning kohmitsesin tolmumantli taskust välja valge küünla ja tikutopsi. Küünla süütamiseks pidin tulekepi ja saua käest panema.

      Michael kirtsutas suitsulõhna peale nina ja lükkas ukse lahti. Järgnesin talle, küünal ühes, tulekepp ja sau teises käes, pilk vilksamas ümbruselt küünlaleegile ja tagasi.

      Näha oli ainult veel rohkem haiglat. Puhtad seinad, puhtad koridorid, palju kahhelplaate ja luminofoorlampe. Pikad luminofoortorud vilkusid nõrgalt, nagu oleksid need kõik korraga rikki läinud, ja koridoris oli vaid hämar valgus. Ühe ukse kõrval seisva ratastooli tagant sirutus välja pikk vari, mis tihenes ebamugava välimusega plasttoolide rea all koridoride ristumiskohas.

      Neljas korrus oli vaikne kui haud või kaevupõhi. Polnud kuulda televiisorit ega raadiot. Siseside ei sumisenud. Konditsioneerid ei unnanud. Mitte midagi.

      Kõndisime mööda koridori edasi. Meie sammud kajasid valjult vastu, kuigi püüdsime vaiksed olla. Erksavärvilise plastklouniga kaunistatud silt seinal ütles „VASTSÜNDINUTE JA SÜNNITUSOSAKOND” ning näitas teise koridori poole.

      Astusin Michaelist mööda ja kiikasin sellesse koridori. See lõppes kahepoolse pendeluksega. Ka see koridor oli vaikne. Valveõe tööpost oli tühi.

      Siin tuled mitte ei vilkunud, need olid täiesti kustunud. Oli päris pime. Kõikjal terendasid varjud ja ebamäärased kogud. Astusin sammu ettepoole, Michaelist mööda ja koos sellega kahanes mu küünla leek külmselgeks sinise valguse täpiks.

      Sülitasin kotikese suust välja ja toppisin kobamisi taskusse. „Michael,” ütlesin ma tasasel tungival häälel. „See on kohal.” Keerasin end nii, et ta võiks tuld näha.

      Ta pilk vilksas küünlale ja tagasi üles, pimedusele seal tagapool. „Usu, Harry.” Siis sirutas ta oma laia parema kämbla küljele ning tõmbas Amoracchiuse aeglaselt ja vaikselt tupest. See tundus tibake julgustavam kui sõnad. Kui Michael ettepoole astus, et pimeduses minu kõrvale seista, kumas suure mõõga poleeritud teras hõõguvalt ja õhk peaaegu helas selle väest – Michaeli enda usust, tuhandekordse võimendusega.

      „Kus õed on?” küsis ta minult kähedal sosinal.

      „Võib-olla minema hirmutatud,” vastasin ma sama vaikselt. „Või siis mingisugune lumm. Vähemalt on nad jalust ära.”

      Vaatasin mõõka ja selle kaitserauda sepistatud pikka peent metallora. See võis olla vaid ettekujutus, aga arvasin sellel ikka veel punaseid plekke nägevat. Tõenäoliselt rooste, veensin ma end. Muidugi rooste.

      Asetasin küünla põrandale, kus see põles edasi selge nööpnõelapea moodi täpina, näidates vaimolendi kohalolekut. Tugevat. Bob polnud valetanud, kui ütles, et Agatha Hagglethorni vaim pole mingi tühine viirastus.

      „Hoia tahapoole,” ütlesin Michaelile. „Anna mulle minut aega.”

      „Kui see on õige, mis vaim sulle ütles, siis on see olevus ohtlik,” vastas Michael. „Las ma lähen ees. See on ohutum.”

      Noogutasin hõõguva mõõgatera poole. „Usu mind, kummitus tunneks selle mõõga tulekut enne, kui sa uksenigi jõuaks. Las ma kõigepealt vaatan, mis ma teha saan. Kui mul õnnestub see tont üle tolmutada, on kogu võitlus möödas enne, kui alata saab.”

      Michaeli vastust ma ära ei oodanud. Võtsin selle asemel tulekepi ja saua vasakusse kätte ja paremasse haarasin kotikese. Sidusin lahti lihtsa sõlme, mis kotti suletuna hoidis, ja lipsasin edasi pimedusse.

      Kui pendelusteni jõudsin, vajutasin ühte neist ja see avanes aeglaselt. Püsisin pika viivu vaikselt ja kuulasin.

      Kuulsin laulmist. Naise hääl. Õrn. Armas.

      Uinu vaikselt, mu lind, ma valvan ju sind…

      Vaatasin tagasi Michaeli poole ja lipsasin uksest sisse täielikku pimedusse. Näha polnud midagi, aga ega ma ilmaasjata võlur ole. Mõtlesin pentagrammile oma rinnal südame kohal, hõbeamuletile, mille olin pärinud oma emalt. See oli päevinäinud ehe, kriimuline ja mõlkis kasutusviisidest, milleks ta polnud mõeldud, kuid ma kandsin teda ikkagi. Viieharuline täht sõõris oli minu võluväe sümbol, selle sümbol, millesse ma uskusin. See kehastas universumi viit jõudu, toimimas kooskõlas ja inimese kontrolli all.

      Keskendusin sellele ja libistasin sellesse veidi oma tahet. Amulett hakkas hõõguma maheda sinihõbedase valgusega, mis laotus õrna lainena minu ette, näidates mulle ümberkukkunud tooli ja paari õde sügavalt hingamas kumaras oma töökohtadel letitaguse laua ees.

      Vaikne rahustav hällilaul jätkus, kuni ma õdesid uurisin. Nõiutud uni. See polnud midagi uut. Nemad olid mängust