Hauatagune oht. Джим Батчер

et pidin käe varjuks ette panema. Kurat võtaks. Niisuguse tormi käes pole tolmust kasu.

      „Uinu vaikselt, mu lind, uinu vaikselt, mu lind, uinu vaikselt, mu lind.” Agatha vaim kummardus uuesti beebitüdruku hälli kohale ja lükkas oma vasaku käe köndi alla ja lapse suust sisse. Ta poolläbipaistev ihu läks takistuseta läbi lapse naha. Laps võppus ja lakkas hingamast, ehkki püüdis edasi nutta.

      Ma röögatasin sõnatu väljakutse ja ründasin vaimu. Kui ma ei saa tolmu eemalt talle peale heita, võin suruda nahkkotikese tema kummituslikku kehasse ja naelutada ta seestpoolt paigale – piinarikas, aga kahtlemata tõhus.

      Agatha pea sähvas minu poole, kui lähenesin, ja ta põrkas lõrisedes lapsest eemale. Ta juuksed olid iilide käes valla pääsenud ja voogasid ümber näo metsiku lakana, mis sobis hästi õrna ilme asendanud metsistunud näojoontega. Ta tõmbas vasaku käe taha ja ühtäkki tekkis sinna täpselt köndi kohale hõljuma lühike raske teraga lihakirves. Ta kriiskas ja raius kirvega ülevalt alla minu poole.

      Kummituslik teras kõlises vastu haljast rauda ja Amoracchiuse valgus lõi erevalgelt leegitsema. Hambad pingutusest ristis, libistas Michael jalad põrandal kindlalt paika ja hoidis vaimurelva minu ihu vastu puutumast.

      „Dresden,” hõikas ta. „Tolm!”

      Võitlesin vastutuult edasi, tõukasin rusika Agatha relvakäe sisse ja raputasin natuke kummitusetolmu nahkkotikesest välja.

      Mitteainelise ihuga kokku puutudes lahvatas kummitusetolm kiiskavateks erkpunase valguse kübemeteks. Agatha karjatas ja põrkas tagasi, kuid ta käsivars jäi paigale justkui betooni valatult.

      „Benson!” kriiskas Agatha. „Benson! Uinu vaikselt, mu lind!” Ja siis ta lihtsalt rebis end õla kohalt käe küljest lahti, oma vaimuihu maha jättes, ja haihtus. Käsivars ja lihakirves varisesid põrandale ootamatu selge poolvedela tarretise plärtsatusena – see, mis jääb järele vaimukehast, kui vaim on läinud, ektoplasma, mis kiiresti ära aurab.

      Raju vaibus, kuid lambid vilkusid edasi. Minu sinivalge võlurituli ja Michaeli mõõga sädelev hõõgus olid ruumis ainsad usaldusväärsed valgusallikad. Mu kõrvad lõid heli äkilisest puudumisest pilli, ehkki tosinajagu beebisid oma hällides jätkasid püsiva vaikse hirmunutu koori.

      „Kas lastega on kõik korras?” küsis Michael. „Kuhu ta läks?”

      „Usun küll. Kummitus läks ilmselt üle piiri,” arvasin ma. „Ta teadis, et on lüüa saanud.”

      Michael pööras end aeglases kaares, mõõk ikka valmis. „Ta on siis läinud?”

      Raputasin ruumi uurides pead. „Ei usu,” vastasin ma ja kummardusin selle pisitüdruku hälli kohale, kes oli peaaegu ära lämmatatud. Tema käepaelal oli nimi Alison Ann Summers. Silitasin tüdruku pisikest põske ja ta keeras suu mu sõrme poole, beebihuuled haarasid mu sõrmeotsast, nutt vaibus.

      „Võta oma sõrm ta suust välja,” noomis Michael. „See on must. Mis nüüd saab?”

      „Ma panen ruumile tõrje peale,” ütlesin mina. „Ja siis kaome siit enne, kui politsei välja ilmub ja meid arre…”

      Alison Ann võpatas ja lõpetas hingamise. Ta tillukesed käed ja jalad kangestusid. Tundsin, kuidas midagi külma temast üle käis, kuulsin kaugelt hullumeelse hällilaulu suma.

      Uinu vaikselt, mu lind.

      „Michael,” hüüatasin ma. „Ta on ikka veel siin. Viirastus, ta küünitab end Varivallast siia.”

      „Kristus hoidku,” vandus Michael. „Harry, me peame teisele poole minema.”

      Mul jättis süda ainuüksi sellest mõttest löögi vahele. „Ei,” ütlesin ma. „Mitte mingil juhul. See on suur tont. Ma ei kavatse minna paljalt tema koduväljakule ja maadlusmatši pakkuda.”

      „Meil pole valikut,” nähvas Michael. „Vaata.”

      Ma vaatasin. Lapsed jäid üksteise järel vaikseks, nutuhääled lämbusid poolelt hingetõmbelt.

      Uinu vaikselt, mu lind…

      „Michael, ta teeb meid maatasa. Ja kui ka tema ei tee, siis mu ristiema teeb.”

      Michael raputas kurja kulmukortsutusega pead. „Ei, Jumala eest. Ma ei lase seda juhtuda.” Ta pööras oma läbitungiva pilgu minu poole. „Ja sina ka ei lase, Harry Dresden. Sinu südames on liiga palju head, et neil lastel surra lasta.”

      Vaatasin talle ebakindlalt vastu. Michael oli meie esimesel kohtumisel nõudnud, et ma talle silma vaataksin. Kui võlur sulle silma vaatab, on asi tõsine. Ta suudab näha sinu sisse, kõiki su musti saladusi ja hinge salajasi hirme – ja sina omakorda näed tema omi. Michaeli hing ajas mulle nutu peale. Soovisin, et minu hing näeks välja selline, nagu tema oma mulle paistis. Aga ma olin üsna kuradi kindel, et ei näinud.

      Saabus vaikus. Kõik beebid jäid vakka.

      Sulgesin kummitusetolmu koti ja panin taskusse ära. Varivallas pole mul sellest mingit kasu.

      Pöördusin oma mahakukkunud saua ja tulekepi poole ning heitsin:

      „Ventas servitas.” Õhk liigahtas ja lennutas siis saua ja tulekepi mu avatud pihkudesse ja vaibus siis taas. „Hea küll,” ütlesin ma. „Ma käristan lahti akna, mis annab meile viis minutit. Loodetavasti ei jõua mu ristiema mind üles leida. Kui üle selle läheb, siis oleme igal juhul surnud või siin tagasi.”

      „Sul on hea süda, Harry Dresden,” ütles Michael, huuled raevuses irves. Ta astus mulle lähemale. „Selle otsuse üle on Jumalal hea meel.”

      „Jajah. Ärgu mu korteris soodomat ja komorrat korraldagu ja me oleme tasa.”

      Michael heitis mulle pettunud pilgu. Jõllitasin ärritunult vastu. Ta vajutas käe mulle õlale ja pigistas.

      Siis sirutasin end väljapoole, haarasin sõrmeotstega tegelikkusest ning rebisin tahtepingutuse ja sosinaga: „Aparturum,” augu selle ja kõrvalmaailma vahele.

      3. peatükk

      Isegi päevad, mille kulminatsiooniks on suur lahing nõdrameelse lummutisega ja reis üle selle maailma ja vaimuvalla piiri, algavad harilikult üsna tavapäraselt. Näiteks see algas hommikusöögi ja kontoritööga.

      Minu kontor asub ühes Chicago kesklinnamajas. See on vanem hoone ja mitte kõige paremas seisus, eriti pärast seda eelmise aasta liftiprobleemi. Öeldagu mis tahes, see polnud minu süü. Kui Iiri hundikoera suurune hiigelskorpion liftikabiini lakke auku rebib, oled üsna valmis meeleheitlikke samme astuma.

      Igatahes on mu kontor väike – üks ruum, see-eest nurgapealne, paari aknaga. Uksesildil seisab lihtsalt „HARRY DRESDEN, VÕLUR”. Seespool on kohe ukse juures laud brošüüridega, pealkirjaks näiteks „Võlukunst ja sina” ja „Miks nõiad ei vaju vee alla kiiremini kui kes tahes muu – võluri vaatenurk”. Mina kirjutasin suurema osa neist. Ma arvan, et meile, kes me selle Kunstiga tegeleme, on oluline avalikkuse ees head mainet hoida. Mis iganes, peaasi et järjekordset inkvisitsiooni ei tuleks.

      Laua kõrval on kraanikauss, tööpind ja vana kohvimasin. Mu kirjutuslaud on esiküljega ukse poole ja selle vastas paikneb paar mugavat tooli. Konditsioneer lõgiseb, laeventilaator kriiksub igal pöördel ning vaip ja seinad on kohvilõhnast läbi imbunud.

      Vedasin end kohale, panin kohvi käima ja hakkasin posti sorteerima, kuni kohv mulksus. Tänukiri Campbellidelt, et nende majast kodukäija välja ajasin. Rämpspost. Ja tänu taevale, tšekk linnalt minu viimase tööotsa eest Chicago politseiameti heaks. Kokkuvõttes oli see olnud vastik juhtum. Deemoni väljakutsumine, inimohver, must maagia – kogu kompott.

      Võtsin oma kohvi ja otsustasin helistada Michaelile, et pakkuda töötasu pooleks tegemist – ehkki kogu jalavaev jäi minu kanda, lõid tema ja Amoracchius lõppvaatuses sekka. Mina tegelesin sortsiga, tema deemoniga ja head said võidu. Olin esitanud oma tunnipäeviku, ja viiskümmend dollarit tunnis tõi mulle sisse kokku kena kaks tuhat dollarit. Michael ütleb rahast ära (seda tegi ta alati), aga pakkumine tundus viisakana,