Hauatagune oht. Джим Батчер

üheskoos. Aga ma olin vihane ka. Ma vihkan seda, kui must jagu saadakse. Pealegi oli Michael sõber ja mul pole kombeks jätta sõpru oma jamasid klaarima. „Ei,” ütlesin ma. „Teeme lihtsalt kiiresti.”

      Michael naeratas mulle ja hakkas edasi liikuma just siis, kui Agatha viirastus kustutas minu võlukunsti viimased jäänused, mis olid teda tüüdanud. Michael saatis Amoracchiuse vihinal lummutise suunas, kuid too oli mõeldamatult kiire ning põikas iga löögi eest graatsiliste tiirude ja sööstudega kõrvale. Tõstsin tulekepi ja koondasin tähelepanu ühte punkti. Lülitasin välja põrgukoerte haukumise, mis oli nüüd palju lähemal, ja galopeerivate kapjade plagina, mis mu südame kloppima pani. Kustutasin metoodiliselt meelest kõik peale viirastuse, Michaeli ja tulekeppi voolava väe.

      Kummitus pidi tajuma löögi kogunemist, sest ta pöördus ja kihutas lennates minu poole nagu kuul. Ta suu avanes karjeks ja ma võisin näha sakilisi teravatipulisi hambaid ta lõualuus, tühja valget tuld silmis.

      „Fuego!” röögatasin ma ja siis tabas vaim mind täie jõuga. Tulekepist paiskus valge tulekiir, mis käis üle puust poevitriinide. Need lahvatasid leekidesse nagu bensiiniga ülevalatult. Kukkusin ja veeresin, vaim hammastega mulle kõri kallale kippumas. Surusin tulekepi otsa talle suhu ja valmistusin uuesti tulistama, aga ta kiskus selle mult koerana raevukalt raputades käest ja tulekepp veeres eemale. Äigasin sauaga kohmakalt tema suunas, ent tulutult. Ta kargas jälle mulle kõrri.

      Lükkasin nahkvarrukas käsivarre talle lõugade vahele ja hüüdsin: „Michael!” Lummutis kraapis mind küüntega ja klammerdus hammastega mu käsivarde. Pillasin kummitusetolmu maha ja tagusin teda vaba käega raevukalt, püüdes teda enda kallalt ära saada, aga ajasin tal vaid riided kortsu.