Mis ei tapa. Scott Carney

suurem osa meist saab sellist lihasreaktsiooni vallandada, on minna õue ja tunda külma. Need, kes elavad alaliselt reguleeritud keskkonnas, ei kasuta kunagi seda osa vereringesüsteemist.

      Nõrgad veresooni ümbritsevad lihased on väga kitsastes temperatuurikõikumistes elamise kõrvalmõju. Suurem osa tänasest inimkonnast – kogu elanikkond, kes veedab suurema osa ajast siseruumides ja/või kelle ainus kogemus liiga külma või kuumaga piirdub moodsa välisriietuse kandmisega – ei treeni kunagi seda kriitilise tähtsusega kehasüsteemi. Isegi inimestel, kes paistavad olevat lihaselised ja füüsiliselt heas vormis, võivad olla nõrgad veresooni ümbritsevad lihased. Ja panused on kõrged: pikas perspektiivis põhjustavad südame-veresoonkonna haigused peaaegu 30% maailma suremusest.

      Meie kehades on peidus funktsioonid, mis toimivad evolutsioonilisel programmil, mida suurem osa meist ei püüagi avada. Kesknärvisüsteemi lihaskontroll jaguneb kolme eraldi kategooriasse. On lihased, mida saame teadlikult aktiveerida, arstid nimetavad seda somaatiliseks närvisüsteemiks. Kui otsustad üle toa kõndida, käivitab aju närvid, mis aktiveerivad korraga jala-, selja- ja kõhulihased. Me ei pea iga kõndimisse kaasatud lihase peale mõtlema, me lihtsalt teeme seda. Siiski on võimalik ka tahtlikult kõiki neid lihaseid liigutada. See kõik on osa somaatilisest närvisüsteemist. Aga on ka lihaseid, mille üle meil pole peaaegu üldse mingit kontrolli. Nende hulka kuuluvad lihased, mis kontrollivad südamerütmi, veresoonkonda, seedimiskiirust ja pupillide liikumist. Kõik need on osa autonoomsest närvisüsteemist – keha versioon autopiloodist. Aga on ka kolmas rühm lihaseid ja reaktsioone, mis on jagatud autonoomse ja somaatilise süsteemi vahel. Igaüks meist võib otsustada hingata või silmi pilgutada, kuid kui laseme oma vaimu rändama, võtab sügavam närvisüsteemi osa juhtimise üle. Kui tahad, võid mõttega automaatsetelt protsessidelt juhtimise kaaperdada, kuid kui mõte läheb uitama, jätkavad nad omapäi. Ja see on hea: sellise süsteemiga pole võimalik, et lihtsalt unustad hingata.

      Sellisel jaotusel on sügavad evolutsioonilised juured. Lihtsad eluvormid reageerivad keskkonnale ettearvatavalt. Enamiku imetajate puhul pärinevad paljud neist automaatsetest reaktsioonidest aju kõige primitiivsematest osadest ajutüve lähedal. Need ühendused lähevad hallaine kõrgematest toimimiskeskustest mööda. Kuna loomad puutusid evolutsiooni käigus kokku keerulisema ja muutliku keskkonnaga, oli neil vaja toimetulekuks teatavat otsustusvõimet. Selle saavutamiseks on välja kujunenud ajukoor ja suuremad aju struktuurid, mis asuvad kolju ülaosas. Motoorsed funktsioonid liikusid neokorteksisse, hallaine osasse, mis on seotud kõrgema taseme otsustusvõimega. Siiski pole keha miljonid tegevused kunagi seotud aju kõrgemate osadega. Pole olnud evolutsioonilist survet, et vereringesüsteem oleks teadlikult kontrollitav, seega on olnud näiteks reaktsioon külmale ühesugune kogu meie arengu jooksul: säilita kehatüvi jäsemete arvel. Mõelda pole vaja.

      Kuid mis juhtus siis, kui inimesed omandasid nii palju tehnoloogilisi teadmisi, et suutsid efektiivselt keskkonda mõjutada? Kogu inimtehnoloogia tuleneb kõrgemate ajufunktsioonide tegevusest. Mõnes mõttes kontrollib meie teadvus sedavõrd maailma, kus elame, et on jätnud meie „roomaja aju“ mängust välja. Ilma väliste signaalideta ja sisenditeta, mida kujundas evolutsioon tuhandete aastate jooksul, keha lihtsalt ei sunnita täitma neid varem kriitilise tähtsusega funktsioone. See sisemine programmeeritus seisab jõude.

      Peaaegu ajaloo algusest on inimesed end loodusmaailmast eraldiseisvaks pidanud. Jagame planeedi kahte ossa: asjad, mis on inimtegevusest mõjutatud, ja asjad, mis on sellest puutumata. Selline vahetegemine on vale. Üleilmsel tasandil on näha, et tööstuse pideval arengul on olnud kliimale dramaatiline mõju. Meie süsiniku jalajälg mõjutab kõike. Aasta, mil seda kirjutan, 2016, on ajaloo kuumim, arvatakse, et edestab kümmet sellele eelnenud rekordaastat. Probleemi ulatus näitab, et inimkond ja keskkond on lahutamatult seotud. Kuid kas see tähendab, et muudame maailma rohkem inimese moodi? Või seda, et inimkond on alati olnud osa loodusest?

      Tillukestel lihastel su veresoonte ümber on sellele küsimusele ühemõtteline vastus. Hoolimata kõigest, mida üritame endi maailmast eraldamiseks teha, on inimesed vaieldamatult osa loodusest. Evolutsiooniga kaasnevad pilvelõhkujad, plastik ja autod, mida valmistame, pole vähem „looduslikud“ kui termiidikuhil, meekärg või kopratamm. Jah, inimese teod võivad olla märkimisväärselt hävitavamad või ambitsioonikamad või aukartustäratavamad või kasutumad, kuid kõik need on osaks suuremast põhjuste-tagajärgede süsteemist. Me oleme endiselt loomad. Lihtsalt väga nutikad.

      Mis on sellel pistmist neokorteksiga? Kui meie kehad on eelhäälestatud reageerima looduslikele tingimustele, siis on ehk liigselt lihtsustatud arvata, et keha piiriks on nahk. Ehk on inimesed teatud mõttes välismaailmaga katkematult seotud? Meie kehad pole eraldiseisvad, pigem peegeldavad keskkonda, milles elavad.

      Toon näite. Viimasel 40 aastal on sipelgaid uurivad teadlased tegelenud sarnase paradigma muutusega. Igas sipelgakoloonias on mitmeid eri tüüpe sipelgaid. On töösipelgad, kes otsivad ja jahivad toitu ning teevad suurema osa tööst; on suure peaga sõdursipelgad, kes kaitsevad kolooniat sissetungijate eest; ja on kuningannad, kes hoolitsevad pidevalt uute põlvkondade loomise eest. Ühest küljest on iga sipelgas eraldiseisev üksus, kellel on jalad, lõuad, tundlad ja võime maailmas iseseisvalt ringi liikuda. Et võid sipelgat käes hoida, teda lahata ja analüüsida tema üksikuid osi, on loogiline mõelda sipelgast kui ühest konkreetsest putukast. Aga sellestsamast sipelgast on võimalik mõelda ka teisiti. Tänapäeva bioloogid kalduvad miljonite eraldiseisvate putukate asemel käsitlema tervet kolooniat kui ühte elavat organismi. Sel moel vaadates on sipelgad sisuliselt ühe suurema olendi rakud. Koloonia on keha. Grupp suureneb suvel ja väheneb talvel. See hõivab territooriume, kogub varusid ja loob uue põlvkonna. Kõigi sipelgate summa on suurem kui iga üksiku olendi võimed. Koloonia toimib nagu võrguaju – superorganism.

      Keha, mis sul on, eriti sipelgakolooniast ei erine. Ammu enne seda, kui loomad Maale ilmusid, ajal, mil elu koosnes valdavalt üherakulistest organismidest, õilmitsesid looduses mikroskoopilised oakujulised organellid, mida kutsutakse mitokondriteks. Need üherakulised eluvormid tarbisid keskkonnast hapnikku ja tootsid energiarikast lõpp-produkti nimega adenosiintrifosfaat või ATP. Miljonite aastate jooksul vajasid suuremad üherakulised olevused keerukamate funktsioonide teostamiseks rohkem energiat. Selle asemel et arendada välja uut moodust ATP tootmiseks, arenesid nad selliselt, et neelasid mitokondrid oma rakustruktuuri. Seega sündisid esimesed loomarakud sümbiootilisest suhtest. Kui uuriksid mikroskoobis juhuslikku punast vereliblet, leiaksid tuhandeid mitokondreid, mis tarbivad hapnikku ja eritavad ATPd1. Sa ei saaks ilma nendeta elada. Aga see pole veel kõik. Lisaks mitokondritele on teadlaste hinnangul su kehas enam kui 10 triljonit teist mikroorganismi, koosnedes enam kui 10 000 eri liigist ja moodustades 1%–3% kehakaalust. Veel miljardid elavad su nahal, silmades, juustes ja veres. Viimastel aastatel on mõistetud, et bakterid on inimese tervisele eluliselt olulised ja see on sünnitanud uue põneva meditsiiniuuringute valdkonna, mis tegeleb bakteri genoomiga. Uuringud näitavad, et inimese keha ainulaadsel bakterikombinatsioonil võib olla tugev mõju tervisele ja see võib põhjustada isegi isiksuse muutusi.

      Ja miks ei peaks? Inimese genoomis on 23 000 geeni, mis koosnevad keerdunud nukleotiidide ahelatest, mida nimetatakse DNAks. Aga meiega sümbioosis elavate bakterite genoomis on veel lisaks kaks miljonit geeni. Ja nagu ka meie oma DNA, antakse bakterigenoom meie järglastele edasi ja see areneb koos meiega. Mõnes mõttes oleme tegelikult rohkem mikroobid kui inimesed. Ometi toimivad kõik need erinevad organismid üheskoos, et luua konkreetne inimene, kes on väliselt piiritletud nahakihiga.

      See on vaid meie sisemus. Mis juhtub, mõeldes kehale seoses eelprogrammeeritud reaktsioonidega maailmale? Enamikul juhtudest on strateegiad, mida keha stressiga kohanemiseks kasutab, täiesti väljaspool meie teadlikku kontrolli. Trenni tehes ei pea sa mõtlema higistamisele. Su keha lihtsalt teeb seda. Kõrgel olles – vajades rohkem hapnikku, hingad sagedamini. Su süda ja neerupealsed reageerivad ohule veel enne, kui sul on võimalus sellele mõelda, andes vajaduse korral lisajõudu. Eksisteerib terve peidetud maailm inimese bioloogilistest reaktsioonidest, mis jäävad väljapoole keskkonnaga lahutamatult seotud teadvust. Nende reaktsioonide struktuur on põimitud meie DNAsse ja närvivõrkudesse, mida hakkame pärast sündi välja arendama. See peidetud bioloogia pole osa kõrgematest kognitiivsetest funktsioonidest; pigem on see viis, kuidas

1

Kui aus olla, siis suhe mitokondrite ja inimkeha vahel on siiski pisut keerulisem. Aja jooksul eraldasid mitokondrid osa oma DNAst ja kandsid selle üle inimese DNAsse, mis tähendab, et praegusaja mitokondritel oleks täiesti võimatu elada ja paljuneda väljaspool keha. Mitokondrid on siiski geneetiliselt erinevad sellest, mida peame inimese rakkudeks. – Autor.