Mis ei tapa. Scott Carney

omanik, kelle veres oli eelmisel ööl nii vähe hapnikku, et ta jäsemed lihtsalt lakkasid töötamast.

      Mäestikuhaigus võib niita ka kõige tugevama sportlase. Sõjavägi on sellega hädas kõrgmäestikus võideldes – olukord, mis on tavaline Afganistanis –, kus tuleb arvestada, et teatud protsent sõdureid on hapnikupuuduse tõttu võitlusvõimetud. Siiani on ainus lahendus olnud see, et igale missioonile saadetakse võitlejaid juurde. Kui lähtume vaid numbritest, on meie grupi väljavaated sünged. Päev enne rännaku algust arvutas sõjaväe keskkonnariskide hindamisega tegeleva keskuse vanemteadur, et kolmveerandit meist tabab sama saatus, mis neid kahte, kes grupist välja langesid. Sõjavägi pole ainus, kes on kindel, et suurem osa meist ebaõnnestub. Vahetult enne lahkumist kinnitas mu naisele üks ajakirjanik, kes veedab suurema osa ajast Colorado 4300-meetristel mäetippudel, et ta on üsna kindel, et ma ei jõua kunagi tippu.

      Ülejäänud maailmale on raske selgitada, et see, mida me mägedes teeme, pole kaskadööritrikk ega enesetapumissioon. Riiete puudumine, kõrgus ja tempo on tegelikult osa eksperimendist, et mõista üht tänase maailma pakilisemat küsimust: kas sõltuvus tehnoloogiast on meid nõrgaks muutnud? Peaaegu kõik inimesed, keda tean – skeptikust Colorado ajakirjanikust USA armee teadlase ja teejuhini mu kõrval, ümbritsevad end tehnoloogia kookoniga, mis hoiab neid kaitstuna, soojas, ja aitab neil taluda meie planeedi looduslike olude vahelduvust. Inimarengu kuue miljoni aasta jooksul korraldasid meie esivanemad ekspeditsioone üle jäiste mägede ja kuivade kõrbete täiesti tehnoloogia abita. Kuigi nende eesmärgiks ei pruukinud olla selle konkreetse mäe tippu jõudmine, ületasid nad kindlasti Alpid ja Himaalaja, navigeerisid ookeanidel ja asustasid Uue Maailma. Mis võimed neil olid, mille meie oleme kaotanud? Veel olulisem – kas neid on võimalik tagasi saada? Selle ekspeditsiooni aluseks olev hüpotees on, et kui inimesed hangivad väljast mugavust ja vastupidavust, muudavad nad tahtmatult oma keha nõrgemaks, ja et lihtsalt mõne tavalise keskkonnastressi igapäevarutiini lülitamine taastab osaliselt selle evolutsioonilise elujõu. Iga inimene selles võbisevate pealampidega rivis paneb oma elu potentsiaalselt ohtu, et seda teooriat katsetada. Me teame ka, et koos kohanemisega on vajalik meeleseisund ja vaimne kindlus, mis tundub valla päästvat keha soojendava bioloogilise jõu.

      Ahmin jahedat õhku ja suunan silmad eesolevale lõõskavale oranžile kaljule. Hingan kähinal nagu tuhandeaastasest unest ärkav lohe. Ma tunnen, et energia hakkab kogunema. Hingamine kiireneb. Varbad hakkavad matkasaabastes surisema. Maailm hakkab mu nägemuses särama, nagu oleks kaks koidikut üheaegselt – üks seotud päikesetõusuga, teine mu enda meeltesügavuses. Kõrvade tagant hakkab kerkima soojus, justkui oleks läidetud süütenöör. See kaardub õlgadesse ja mööda selgroogu alla. Pole mingit mõtet temperatuuri vaadata. On tublisti alla nulli ja ma juba põlen.

      SISSEJUHATUS

      OOD MILLIMALLIKALE

      MULLE EI MEELDI kannatada. Ka ei ole mul erilist soovi olla külmas, märjas või näljas. Kui mul oleks hingeloom, oleks see ilmselt lõputus mugavuseookeanis hõljuv millimallikas. Vahetevahel ampsaksin mööduvat fütoplanktonit – või mida iganes millimallikas ampsab – ja kasutaksin ookeani tõusu ja mõõna jõudu, et hoida end optimaalses sügavuses. Kui mul oleks õnne elada Turritopsis dohrnii’na, niinimetatud „surematu millimallikana“, ei peaks ma isegi surma kartma. Viimsepäeva saabudes muutuksin krimpsus pallikeseks ja mõned tunnid hiljem tekiksin taas iseenda värskeltvermitud noorema versioonina. Jah, oleks lahe olla millimallikas.

      Kahjuks, nagu selgub, ei ole ma vormitu limakämp meres. Inimesena olen ma lihtsalt kõige värskem väljalase mitusada miljonit aastat kestnud evolutsioonilises arengus ajast, mil olime kõik vaid prügi ürgses supis. See oli enamiku eelnevate põlvkondade jaoks üpris karm. Olid kiskjad, keda üle kavaldada, nälg, mida kannatada, vältida liikide väljasuremisega lõppevaid kataklüsme ja pidev võitlus ellujäämise nimel vaenulikus keskkonnas. Ja, oleme ausad, suurem osa neist võimalikest tulevastest eellastest surid oma geene edasi andmata.

      Evolutsioon on pidev võitlus, mis on kestnud loendamatute põlvkondade vältel, kus vaid eriti tugevad või õnnelikud olendid suudavad vältida õnnetut geneetilist tupikut. Keha, mis meil praegu on, pole lakanud arenemast, aga ma arvan ikkagi, et kui me eemaldame kõik need muutused, mis meid siia on toonud, leiame oma olemuse tuumas ikkagi osakese millimallikast.

      Selle põhjuseks on meie närvisüsteem, mis on peaaegu täiuslikult soikunud homöostaasi: pingevaba olek, kus keskkond vastab kõigile kehalistele vajadustele. Meie närvisüsteem reageerib automaatselt ümbritseva maailma katsumustele – vallandab lihaste kokkutõmbed, vabastab hormoone, muudab kehatemperatuuri ja täidab vajalikul hetkel miljonit muud ülesannet.

      Kui vältimatu ellujäämisvajadus aga kõrvale jätta, on inimkeha täiesti rahul lihtsalt puhkamise ja mitte millegi tegemisega. Millegi tegemine, ükskõik mille, nõuab energiat ja meie kehad pigem säästavad seda energiat, juhuks kui peaks hiljem vaja olema. Suur osa neist kehafunktsioonidest on lihtsalt alateadvuslikud, kuid kui see miski, mis motiveerib meie närvisüsteemi, suudaks end väljendada, kinnitaks see ilmselt, et keha, mille eest ta vastutab, viibiks kõige parema meelega pidevas stressivabas mugavuses.

      Kuid mis on mugavus? See pole niivõrd tunne, vaid pigem ebamugavuste puudumine. Meie liik poleks ehk kunagi ellu jäänud vajalikes, kuid rasketes rännakutes läbi põletavate kõrbete või üle jäiste mäetippude, kui poleks olnud mingit kehalist auhinda teekonna lõpus. Me leevendame oma janu, paneme külmal talvepäeval paksult riidesse ja puhastame oma keha, sest iha mugavuse järele on istutatud sügavale meie ajudesse. Freud nimetas seda „naudinguprintsiibiks“.

      See programmeeritus, mis muudab meid aplaks kerge elu järele, ei tekkinud eikusagilt. Mu millimallikast hingelooma kõrvale jättes võitleb peaaegu iga organism keskkonnaga, kus ta elab. Iga bioloogiline kohanemine, mis teeb elu järk-järgult lihtsamaks, tekkis armutu loodusliku valiku käigus, kus kaks looma suutsid oma järglastele soodsad omadused edasi anda. Kuid evolutsioon nõuab enamat kui bioloogiline kohustus, mis kulmineerub intensiivses kirehetkes; see vajab järjestikust õnne, motivatsiooni ja iga elusolendi oskust täiel määral bioloogilisi võimeid ära kasutada. Iga olend, olgu amööb või inim-ahv, vajab motivatsiooni, et tulla toime ümbritseva maailma katsumustega. Mugavus ja nauding on kaks kõige võimsamat ja viivitamatut tasu, mida võib leida.

      Anatoomiliselt nüüdisaegsed inimesed on planeedil elanud ligikaudu 200 000 aastat. See tähendab, et su kontorikaaslasel, kes istub päev otsa päevavalguslampide all ratastega toolil, on enam-vähem sama keha kui eelajaloolisel koopainimesel, kes valmistas ränikivist odaotsi, et antiloopi jahtida. Et jõuda sealt siia, on inimesed seisnud silmitsi loendamatute raskustega, põgenedes kiskjate eest, külmetades lumetormides, otsides vihma eest varju, küttides ja otsides toitu ja jätkanud hingamist hoolimata lämmatavast kuumusest. Kuni üsna hiljutise ajani pole olnud hetke, mil mugavust saaks pidada enesestmõistetavaks – alati oli tasakaal nähtud vaeva ja teenitud puhkuse vahel. Suuremal osal ajast on nende saavutusteni jõutud ilma aimdusetagi sellest, mida tänapäeval peetakse moodsaks tehnoloogiaks. Selle asemel pidime olema tugevad, et ellu jääda. Kui su verevaesel kontorikaaslasel oleks võime ajas tagasi rännata ja kohtuda ühe oma eellasega, oleks väga halb mõte võistelda koopainimesega jooksmises või maadluses.

      Sadade tuhandete aastate jooksul leiutasid inimesed asju, mis muutsid elu lihtsamaks: tuli, küpsetamine, kivist tööriistad, karusnahad ja jalavarjud, kuid olime suuresti ikkagi looduse meelevallas. Umbes 5000 aastat tagasi, kirjapandud ajaloo koidikul, muutusid asjad veel lihtsamaks, sest kodustasime loomi, et nad meie heaks töötaksid, ehitasime paremad ulualused ja kandsime keerukamat riietust. Inimkultuuri arenedes muutus kõik aina lihtsamaks. Siiski polnud inimeseks olemine just päris muretu. Iga ajastu pani meid rohkem sõltuma leidlikkusest ja vähem alusbioloogiast, kuni tehnoloogiline edu hakkas edestama evolutsiooni. Ja siis, millalgi 1900. aastate algul, muutus meie tehnoloogiline osavus nii võimsaks, et lõhkus fundamentaalsed bioloogilised seosed meid ümbritseva maailmaga. Kanalisatsioon, küttesüsteemid, toidupoed, autod ja elektrivalgus võimaldavad meil kontrollida ja häälestada keskkonda nii põhjalikult, et paljud saavad elada moel, mida võib nimetada igaveseks homöostaasiseisundiks. Pole oluline, mis ilm on väljas – kõrvetav kuumus, lumetorm, äike või