Mõeldamatu kurjus. Laura Griffin

      Originaali tiitel:

      Laura Griffin

      Unspeakable

      2010

      Kõik õigused käesolevale väljaandele on seadusega kaitstud. Kogu raamatut või ükskõik millist osa sellest ei ole lubatud reprodutseerida, paljundada ega levitada ükskõik millisel viisil või milliseks otstarbeks ilma autoriõiguse valdaja kirjaliku loata.

      Kõik käesoleva raamatu tegelased on välja mõeldud ning nende sarnasus tegelike isikutega, olgu elavate või surnutega, on puhtalt kokkusattumus.

      Kaane kujundanud Reet Helm

      Toimetanud Tiiu Sulsenberg

      Korrektor Inna Viires

      Copyright © 2010 by Laura Griffin

      Originally published by Pocket Books, a Division of Simon & Schuster, Inc.

      All rights reserved.

      Trükiväljaanne © 2017 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Raamatu nr 11288

      ISBN (PDF) 978-9949-84-332-9

      ISBN (ePUB) 978-9949-84-535-4

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Tänusõnad

      Tänan südamest FBI akadeemia vapustavaid inimesi, eriti Carolyn Brewd, Ladislao Carballosat ja Ron Petermani. Samuti tänan FBI-ist Erik Vasyst ja Leslie Hoppeyt, kes jagasid minuga oma tohutuid teadmisi ja kogemusi. Ka teised korrakaitse- ja kriminalistikaeksperdid vastasid mu paljudele küsimustele ja väärivad tänusõnu: Mark Wright, Phyllis Middleton, Jen Nollkamper, Chris Herndon, D.P.Lyle, Greg Moffatt ja Katherine Ramsland. Kõik vead on minu tehtud.

      Tänan siiralt ka Pocketi pühendunud meeskonda, muuhulgas Jae Songi, Ayelet Gruenspechti, Danielle Poieszi ja eriti Abby Zidle’it. Tänan ka Kevan Lyonit, selle raamatu imelist esimest lugejat ja truud sõpra.

      Proloog

      Laguna Madre looduskaitseala

      N 26° 13.767 W 097° 19.935

      Kell 1.03 päeval

      Jamie Ingramil oli selle leidmiseks täpselt kakskümmend seitse minutit aega.

      Keeruline, aga mitte võimatu, eeldusel, et vahepeal ei ole mingit segavat tegurit. Ta tõstis kotti vajalikud asjad: binokli, patareid, putukamürgi, veel ühe veepudeli. Siis viskas ka võtmed seljakotti ja tõmbas luku kinni.

      „Kuule, tibi, see on katki.“

      Jamie vaatas läbi tuuleklaasi välja. Tema maasturi ees seisis üks tõsiselt segav tegur ja vahtis tühjal pilgul kompassi.

      Jamie astus autost välja ja lõi ukse kinni. „Ära kasuta seda kapoti peal. See ajab magneti segadusse.“

      Noah kehitas õlgu ja ulatas kompassi naisele. Jamie heitis seljakotirihma üle õla ja suundus matkaraja poole. Nad pidid kõndima kilomeetri lõunasse ja seejärel tundus, et tuleb minna läbi võsa. Jamie märkas silti, mis hoiatas alligaatorite eest. Selle peal kükitasid läikivmustad varesed ja põrnitsesid teda.

      Ta haistis mingit magusat lõhna ja vaatas üle õla tagasi. „Tuled ka või?“

      Noah kiskus pläru. Raputas pead. Jamie teadis, et looduses ringi trampida mehele ei meeldi, aga ta oli näinud, millisesse elevusse Jamie sattus, kui Internetist selle koha leidis ja taipas, et sellest peidukohast võib leida midagi huvitavat.

      „Kes leiab, saab endale,“ ütles Jamie.

      Noah ajas end kapoti najalt sirgu ja tuli tema juurde. „Kuradima palav on. Miks me peame seda praegu tegema?“

      Sest Jamie pidi kell kaks olema tagasi saarel, et oma vahetust alustada. Meest see muidugi ei huvitanud.

      „Keegi ei sunni sind tulema.“

      Noah ulatas pläru talle ja Jamie tõmbas ühe mahvi, kuni mees T-särgi seljast võttis. Naine silmitses mehe päevitunud lihaselist surfarikeha ja talle meenus, miks ta seda meest üldse talub. Viimane toppis särgi pükste värvli vahele ja kinnitas heledad rastapatsid kummivõruga kokku.

      „Lähme siis,“ ütles ta ja võttis pläru tagasi.

      Jamie hakkas mööda puudega ääristatud kitsast rada ees minema. Ta üritas suunda jälgida, samas kui Noah marssis tema taga ja porises iga okka ja takja peale. Tal oleks pidanud olema jalas matkasaapad nagu Jamiel, aga viimane oli päris kindel, et mehel polegi peale plätude muid jalanõusid.

      Kui nad rajalt kõrvale astusid, muutus maapind vetruvamaks. Siin-seal läikis hõrenevate põõsaste vahel vesi ja Jamiele meenus alligaatorite eest hoiatav silt.

      „Me oleme peaaegu mere ääres,“ tähendas ta. „See ei saa õige olla.“

      Ta kontrollis vihjet, mille oli leidnud veebilehelt: Järgi kollast kiviteed. Ainsana olid kollased teeraja ääres õitsevad põllulilled. Kas vihje tähendaski seda? Vahel olid need väikesed kavalad vihjed ärritavad, mitte abistavad.

      „Juba eksinud?“

      Jamie ei teinud Noah’st välja, vaid uuris GPS-i, proovides aru saada, mis tal kahe silma vahele oli jäänud. Ta vaatas ringi. Umbes kahekümne meetri kaugusel läksid puud üle hundinuiadeks, siis lõputuks sooks. Tuul tõusis ja ninna kandus jäle hais. Nende kohal tiirles suur pruun lind ja laskus siis puude juures allapoole. Teine järgnes talle.

      Raisakotkad.

      „Seal peab olema mingi surnukeha,“ ütles Jamie ja läks läbi põlvekõrguse rohu edasi. Moskiitod lendasid parves ümber näo ja kaela ning ta peletas neid eemale. Eespool sahisesid kõrkjad ja ta nägi sulgede liikumist. Kas see võis olla…

      Jamie astus sammu lähemale. Kõrkjad liikusid taas ja kärbseparv kerkis õhku.

      Naine kangestus. Seest läks külmaks.

      „Mis on?“

      Kõhus keeras. Kurk nööris kinni.

      „Jamie? Mis on?“

      „See on tüdruk.“

      1. peatükk

      Lito saar, Texas

      N 26° 14.895 W 097° 11.280

      Politseijaoskonnas oli vaikne.

      Häirivalt vaikne.

      Elaina McCord sõitis tühja parklasse ja parkis auto uksele võimalikult lähedale. Ta lükkas autoukse lahti, astus välja ja ohkas, kui tundis õhu kerget liikumist. See polnud isegi päris tuulehoog, aga peaaegu. Naine seisis hetke Tauruse kõrval ja kogus end.

      Siis tõstis ta juuksed kaelalt üles ja keeras krunni. Tema polüesterkangast pükskostüüm varjas relvakabuuri, aga ei lasknud nahal hingata. Ta oleks pidanud kandma siidi, aga töörõivaid ostes oli ta mõelnud D.C.-le või New Yorgile. Elaina poleks ealeski osanud arvata, et satub Texasesse Brownsville’i – harukontorite kontorisse, tuhande kilomeetri kaugusele kõigest, kus ta olla tahtnuks.

      Välja arvatud täna.

      Täna oli Lito saare politseiülem Matt Breck helistanud Brownsville’i, et paluda föderaalset abi mõrvaseeria lahendamiseks. Tõenäoliselt ootas ta kahte siilisoengu ja tumedate ülikondadega kogenud agenti.

      Selle asemel sai ta võlts-Donna Karani kostüümis kollanoka.

      Elaina silus revääre ja kogus end. Ta lõi ukse kinni, lukustas auto ja läks puidust astmetest üles, et papist silt saaks talle öelda seda, mida ta juba teadis.

      Maja oli tühi.

      OLEN VARSTI TAGASI. Kella mustad osutid olid keeratud poole üheteistkümne peale. Eliane vaatas päikest, mis paistis talle otse pähe. Ta tõstis käe silmade varjuks ja kiikas läbi tumendatud ukseklaasi hämarasse ruumi. Tundus, et jaoskond