Marduse tänav. Katrin Pauts

suremas?”

      „Oh, ei, ei. Kõik on juba ammu surnud. Mõtlen lihtsalt talitust.”

      Pastor sattus segadusse, vaatas mulle otsa kaalutlevalt ja kahetsevalt, nagu ikka siis, kui oled oma mõtteid usaldanud inimesele, kes osutub hullumeelseks.

      „Matusetalitust.” Ma ei saanud enam jätta. See mõte oli mulle äkitselt pähe karanud ega jätnud mind enam rahule. Maalapp mu jalge all otsekui hõõgus, süstis minusse rahutust. „See siin on mu ema haud. See siin mu jalge all.”

      Osutasin tühjale platsile. Seda kattis paks männiokaste kiht, okaste vahel vudisid suured punakad sipelgad. Üks neist jõudis pastorini, ronis kingapaela pidi üles ja hakkas mööda püksisäärt kõrgemale liikuma. Jumalasulane vahtis mind ikka veel sõnatult. Tal olid suured, veidi pungis helepruunid silmad.

      „Siia on siis keegi maetud? Ma ei saa hästi aru. Siin ei ole ühtki tähist,” lausus ta, kui oli kõnevõime tagasi saanud.

      „Ma, ee… Mõtlesin, et siia oleks uut kivi vaja. Jah, hauakivi on… remondis.” Tundsin end idioodina, aga pastor hoopis noogutas mõistvalt.

      „Ahah. Nüüd on arusaadav. Vahetate kivi välja. See oli üks neist, mille need alatud vandaalid siin ära lõhkusid, eks? Te mõtlete niisiis uut talitust olemasoleval haual? Tunnete, et haud on rüvetatud? Lahkunule, kes on juba maetud? Kas teie ema siis ei saanud kiriklikku matust?”

      „Oh, ei. Mu ema ei saanud üldse mingit matust,” raputasin ägedalt pead. Vandaalid? Mulle tuli nüüd ähmaselt meelde, et olin selle kohta internetist midagi lugenud. Noortejõugud, kes rüüstasid linna kalmistuid. „Aga see siin on tema haud. Siia ta kuulub.”

      Kui pastor tabaski mu sõnavalikus midagi kummalist, ei näidanud ta seda välja. Ju ei pannud ta tähele – ta kulm oli neetud poisikestele mõtlemisest veel kipras. Ta ütles, et ehk annab midagi korraldada. Veidi ebaharilik see ju olevat, aga miks ka mitte. Kui inimeste rahu on rikutud, tuleb see neile tagasi anda. Ta, jah, polevat eales kuulnud, et keegi oleks hauda ja lahkunut tagantjärele õnnistada soovinud, need toimingud olevat talle tundmatud, aga kui mu soov on tõsine, uuriks ta, kas saab midagi teha. Ma võiks paari nädala pärast temaga uuesti ühendust võtta.

      Lubasin, et helistan talle. Kui kirikuisa eemaldus, jõudis mulle kohale, millist lollust olin äsja suust välja ajanud. Kas olin seda viivuks tõsiselt mõelnud? Et korraldangi siin emale fiktiivsed matused ja loen selle kõik lõppenuks? Miks olin seda vajalikuks pidanud? Et täita isa käsku? Et rahustada iseenda südametunnistust?

      „Elisabeth! Sa tundud nii väsinud. Kas sa soovid koos meiega tulla?” äratas mind mõtetest Brita jäine hääl. Ta oli silmad kuivaks pühkinud, ainult limaskestad punetasid ja reetsid, et ta oli alles pool tundi tagasi oma tütre haual nutnud. Brita kogus end alati kiiresti.

      „Oh, Brita, kas see sobib?”

      Brita haaras mul käsivarrest ja juhtis parkla poole. Ta oli otsustanud jälle elu suunama hakata, muidugi just sinna, kuhu talle sobis.

      „Ole nüüd. Miks mitte? Me sõidame ju nagunii sama teed. Artur ootab juba auto juures. Elu ei saa seisma jääda. Kas sa ei arva, et pastor ütles seda oma kõnes nii hästi? Me ei pea enam tema pärast muretsema, sest tema on nüüd heades kätes. Meie asi on edasi minna.”

      Brita sõnades puudus veenvus, aga tema ilme kõneles, kui väga ta ise püüab sellesse uskuda. Kätlini pärast ei pea enam muretsema. Kätlin on nüüd heades kätes – lõpuks ometi, oleks püha isa võinud veel lisada. Lõpuks ometi on Kätlin kätes, mis teda õigesti kohtlevad ja teevad, mis on iga ema kohus. Brita näis sellest aru saavat, ta neelatas ja surus tundepuhangut alla. Ta oli Kätlinit liiga kaua ignoreerinud, liiga kaua eiranud kõiki neid kuulujutte, avanud oma kõrvad siis, kui oli juba liiga hilja.

      „Vähemalt oli see ilus. Eks ole? Need olid väga ilusad matused,” tegi ta mu vastust ootamata kokkuvõtte. Ta ei suutnud end talitseda ja valas paar pisarat. Pühkis need rutakalt ära, tõmbas uuesti oma portselanmaski ette. „Kui ta ka elult midagi muud saada ei jõudnud, siis vähemalt matused olid tal ilusad.”

      Pastor helistas mulle kaks päeva hiljem ise. Minu ebatavaline soov olevat ta rahutuks muutnud, see läinud talle miskipärast väga hinge. Ta olevat selle üle juurelnud ja asja uurinud – ma võin selle talituse oma emale saada. Jah, ta teeb selle ära. Mis seal siis ikka. Ainult sellest ei peaks keegi teine teadma, lisas ta. Nõnda oleks kõige parem. Sellele ehk ei vaadataks tema kolleegide ringkonnas hästi. Tema kirik olevat väga konservatiivne. „Ja…” mekutas ta, söandamata lauset jätkata, aga taipasin.

      „Ma loomulikult maksan teie vaeva eest,” kinnitasin.

      Ta hingas kergendustundega välja. Ütles, et ega ta midagi küsiks, aga kui tunnen, et see vaev on väärt… „Kolmsada?” prahvatas ta lõpuks välja.

      „Helistan teile tagasi,” kohmasin. Mul ei olnud kolmesadat eurot kusagilt võtta. Olin mõelnud talle viiskümmend pakkuda.

      Ma ei võtnud püha isaga enam ühendust ja lootsin, et ka tema selle asja unustab.

      Elisabethi viimane päev

      Marduse põik on rahulik tänav, mida selles linnas keegi ei tea – kui siia teed küsida, kehitatakse vastuseks õlgu: „Pole kuulnudki? Marduse? Mis nimi see üldse on?”

      Ma ei ole kuulnud, et tontliku kõlaga Marduse midagi erilist tähendaks. Ümbruses on palju sarnaste nimedega tänavaid: Vaimu, Ilmutuse, Lumma, Vilbuse, koguni Hirmu puiestee. Viimase elanikud olevat linnavalitsusse kahekümne allkirjaga kaebekirja saatnud, et tänava nimi ära muudetaks, millele vastasid ülejäänud kakskümmend seitse elanikku omapoolse kaebusega, et tänava nimel ei ole häda midagi. Linnaosa ennast nimetatakse üsnagi vaguralt – Liiviku. Marduse on Liiviku linnajao kõige äärepoolsem tänav.

      Marduse tänavale ei ole asja kellelgi teisel peale nende, kes siin elavad. Harva käiakse siinsetel elanikel külas, aga külalised on väga hoolikalt valitud. Keegi ei satu siia lihtsalt niisama jalutama ja vaatamisväärsusi siin ei ole, kui iluaiad välja arvata. Mida olekski suvalistel inimestel niisuguses kohas teha? Meie linn lõpeb siin. Marduse tänavast algavad liivikud – nende järgi ongi meie asum saanud oma nime – ja männipuusalud. Naabrusest magalarajoonidest sõidetakse sügisel siia korjama väikesi pruune seenenööbikesi. Peatus on linna piirides viimane, selle nimi ongi Männi ja kuna see asub lagedal kohal, on sealt metsani veel tükk maad astumist – rong peatub õnneks Marduse tänavast eemal, raudteemüra meieni ei ulatu. Marduse tänava elanikud ostavad oma seened turult, mis asub siit paar kilomeetrit eemal linnaosa keskuses. Nemad ei korja metsa alt – mitte kunagi. Metsas on sääsed ja puugid. Ja inimesed siin tänaval ei kummardu isegi männipuude ees.

      „Miks sa ikka veel siin elad, Elisabeth?” küsiti minult. Seda küsitakse päris sageli. „Sellises sumbunud kohas?”

      Nad ei tihka lisada: „Pärast kõike seda…”

      Nende jaoks tundub ennekuulmatu, et elan ikka veel samas majas – nüüd küll üksinda. Kedagi teist sellel aadressil, Marduse põik 10, enam ei ela. Maja ise on ühele inimesele liiga suur, paljudele mõjuks see ka hirmutavalt.

      Minevik ei ole ainus põhjus, mis neid küsimusi ajendab. Neile, kes siia ainult mõneks tunniks satuvad, mõjub Marduse tänav ahistavalt, ilma et nad selle elanikke ja nende tausta teaksid. Õhk on siin paks ja kleepuv, männilõhnaline, see voolab sulle peale, lämmatab sind, kui siia liiga kauaks jalutama jääd. Need on kõrged sirged puud, mis seda tunnet tekitavad. Marduse tänav on kitsas ja ühesuunaline. Siin tuleb osata õigesti manööverdada.

      Mul ei olnud küsijatele kunagi paremat vastust kui: „Aga miks mitte? Siin vähemalt ei muutu kunagi midagi. Siin ei juhtu midagi.”

      Tuttavad leppisid selgitusega. Eks enamik neist tundis mind ju vaid pealiskaudselt, neid oli lihtne lollitada. Mul olevat ehk õiguski, arvasid nad. Tänapäeva maailm olevat tõesti närviliseks muutunud, rahu on luksuskaup. Need küsimused ja mu enda põiklevad vastused tegid mind alati rahutuks. Ise olin ju oma valest teadlik – see polnud tõsi, Marduse ei olnud mingi malbe paik. See oli petlik ja julm koht. Juhtunud oli