Marduse tänav. Katrin Pauts

täiesti uued.

      „See on ema kleit,” nähvas Eeva jahedalt, kui oli jõudnud nii ligidale, kui ta oli valmis tulema. Meid jäi lahutama kümmekond sammu. Lähemale ei olnud ta ikka veel nõus astuma. Võimalik, et ma haisesin. Maja hais jääb külge, asukad ise ei saa arugi. „See on krimpleenist. Selliseid ei tehta enam.”

      Eeval ei olnud õigus. Mu kleit oli küll vana, aga see oli ühelt klassiõelt saadud – vist laenatud, aga olin unustanud selle tagasi viia. Ja see ei olnud krimpleen – Eeva hääldas seda sõna põlastavalt r-tähte põristades. See oli polüester. Tol ajal ei olnud polüestril midagi häda. Ma ei mäletanud, kellele see kleit kuulus – Irjale või Jaanikale? Nemad olid gümnaasiumis mu ainukesed sõbrannad, aga me ei käinud enam ammu läbi. Kas polnud see kunagi kaheksakümnendatel Jaanika emale Rootsist saadetud? Kui see olnuks uus, ei oleks ta seda ju mulle andnud.

      „Mida sa nüüd teed?” küsisin. „Kuhu sa siis minema pead?”

      Õde kehitas õlgu.

      „Lähen ja saan kellegagi kokku. Oma poisiga. Elu peab edasi minema. Mida sa ise nüüd teed?”

      Kehitasin samuti õlgu. Mul polnud mingit ettekujutust, mida peaksin edasi tegema. Olin tänulik, et see kõik oli läbi, suutmata sõnastada, mis „see kõik” täpsemini oli. Mitte ainult matuseid ei mõelnud ma. Kas pidasin silmas, et isa kannatused olid lõpuks otsa leidnud? Või pidasin silmas enda ja isa ühiseid kannatusi? Midagi veel?

      „Kas sa paned selle maja müüki?” tahtis Eeva teada.

      „Müüki?”

      Ma ei olnud mõelnud, et maja ei kuulunud ju ainult mulle. Meie Marduse tänava kodu oli sama palju ka Eeva oma.

      „Kas mul tuleb välja kolida? Seda tahad öelda? Siin, surnuaias, teed sellest juttu?”

      „Ma ei mõelnud nii. Ainult küsisin. Viisakusest või nii. Et midagi öelda. Mina ei taha sellest majast enam midagi.”

      Ta vahtis mulle otsa, nagu ootaks protestiavaldust. Ma ei öelnud aga midagi, tundsin vaid kergendust, et hetkeks kerkinud probleem, mida ma ei olnud osanud ette näha, paistis siinsamas lahenevat. Ta ei tahagi maja. Tohin seal edasi elada.

      Mis saab minust edasi? Mul polnud olnud aega sellele mõelda, aga Eeva küsimus tõi mind äkki reaalsusse. Olin nüüd vaba. Võisin ise otsustada. Isa lõpunädalad olid olnud kurnavad. Tal oli viimases staadiumis maksatsirroos. Ta nägi enne surma üleni määrdunudkollane välja nagu halvaks läinud sidrun. Ta haises, mädanes seestpoolt. Tal olid nii tugevad valud, et ta ei suutnud magada ega süüa. Isa tundus eemalt nagu viimaseid kuid rase naine. Arstid oleksid saanud ta ehk päästa, kui ta oleks aastagi varem joomise maha jätnud, aga isal ei olnud selleks huvi. Küll ta oleks suutnud, kui ta oleks seda päriselt tahtnud. Vihkasin teda kogu hingest.

      „Mis on? Ma ju ütlesin, et ole rahulik. Ma ei taha majast midagi,” nähvas Eeva. Õde oli märganud grimassi, mis viimase mõtte ajal mu näole libises, ja seda valesti tõlgendanud. Kehitasin õlgu. Ma ei tahtnud temaga rohkem rääkida. Meil ei olnud midagi ühist ega saagi kunagi olema.

      „Ma siis lähen nüüd. Katsu siis kuidagi hakkama saada,” ütles Eeva ja osutas oma telefonile, mis oli jälle plinkima hakanud. See oli just niisugune, nagu olin näinud kataloogis, mida isa surivoodi ääres sageli ajatäiteks sirvisin – kõige moodsam, kollase esipaneeliga. Ericsson. Olin oma elu teise ajaleheartikli eest honorari oodates endal sellest unistada lubanud. Eeva torkas telefoni oma pisikesse õlakotti, mis oli samuti kollane.

      Noogutasin. Ta hakkas minema ja siis peatus, ootas mind järele. Ta paistis rahutu, talle oli midagi meenunud. Lonkisin vastumeelselt tema poole. Üks king oli takkapihta hõõruma hakanud. Ma ei olnud kontsaga kingi enam väga ammu kandnud. Ma ei suutnud enam, tõmbasin kingad jalast ja kõndisin paljajalu pehmetel soojadel männiokastel. Eeva jälgis mind hämmeldunult, vahtis mu jalgu.

      „Kas sa pole midagi kuulnud – temast?” küsis ta, kui olin lähemale jõudnud. „Ma ei mõtle tema peale enam nii palju. Täna tuli ta ikkagi meelde. Meile ei ole enam kedagi jäänud. Kujutad sa ette, Elisabeth? Enam pole mitte kedagi!”

      Eeva tundus äkki lühem, kuidagi kaitsetu. Telefon plinkis jälle, aga ta ei vaadanud seda. Tundsin kihku tal õlgade ümbert kinni haarata ja kinnitada, et kõik saab korda. See tung kestis ainult sekundi. Raputasin pead. Ei, ma ei ole meie emast mitte midagi kuulnud. Viis aastat on ema olnud nagu maamunalt pühitud ja keegi ei saa kunagi teada, miks ta meid maha jättis. Keegi ei saa sulle enam vastata, väike Eeva. Sul ei ole tõepoolest enam mitte kedagi. Mulle ei meeldinud mõnitav toon, millega oma õele mõtlesin. Eeval oli tädi, nüüd siis ka oma poiss. Ta sai hakkama.

      „Ega ma arvanudki. Lihtsalt tuli jälle meelde. Olgu siis,” ümahtas ta ja eemaldus. Nägin, et teda ootas surnuaia peavärava taga auto, mille mootor käis. Keegi korjas Eeva auto peale. See ei olnud meie tädi auto – tädi oma oli inetu, roheline ja vana ning see oli juba ära sõitnud. Ju see roolis istuja oligi peika, kellele Eeva enne vihjas. See oli päris hea auto. Polnud Eeval midagi häda. Krokodillipisarad.

      Jäin surnuaiale üksi. Kõik olid lahkunud, vudinud siit minema nii kiiresti, kui jalad võtsid. Ma ei tahtnud veel teisele poole väravaid minna, tahtsin olla koos surnutega. Mulle oli viimasel ajal surnuaias meeldima hakanud, jalutasin siin tihti, ju vist juba ette mõeldes, mis isa matustest saab ja kuidas selle päevaga toime tulen. Kõmpisin tagasi haua juurde. Hauakaevajate töö oli valmis, isa viimse sängi päitsis troonis küngas üksikute pärgade ja ajutise puidust tahvlikesega, millele oli kirjutatud tema nimi: Ardi Laur, 1945–1999.

      Hauakünka kõrval oli meie vanaisa ja vanaema ühine hauakivi. Teisel pool küngast laiutas paar ruutmeetrit tühja pinda. See oli mõeldud ema jaoks.

      „Me paneme ta ükskord sinna,” olid isa ühed viimased sõnad. „Sa aja see asi korda, kuuled? Sa pane ta sinna, kus ta olema peab – minu kõrvale. Seal ta oleks pidanud kogu aeg olema. Siis oleks kõik õigesti läinud.”

      Isa sõnad tulid mulle meelde palju aastaid hiljem ühe teise haua ääres. Seekordne haud oli palju uhkem: pärgade hunnik nii kõrge, et seda mööda oleks saanud otse taevasse ronida. Isegi pastor oli sama, vanem ja kõhnem, aga ikka veel küüslaugu ja märja koera järele lõhnav. Neil matustel pidasid omaksed mitu kõnet, ülistasid varalahkunut, pühkisid valupisaraid. Kõik nutsid, ma ise ka. Noore inimese matused mõjuvad kõigile ühtemoodi, tunned sa lahkunut või mitte.

      „Iga kord, kui midagi sellist juhtub, mõtlen, et panen oma ameti maha. Eh, aga mis teha. Keegi peab neid ju matma. Õhtul võtan vist pitsi. Ega keegi seda tänase päeva puhul vast pahaks pane?”

      Pastor oli mulle jälle selja tagant ligi hiilinud. Kõned olid lõppenud, matuselised aga ei tahtnud laiali minna ja seisid salkade kaupa, üksteisele otsa vahtides. Uskumatu. Keegi suri seitsmeteistkümneaastaselt. Kalmistul oli palju noori, nad hoidsid parves üksteise lähedale nagu heitunud lambakari. Kätlinil oli palju sõpru, ta oli olnud populaarne tüdruk.

      Olin eemaldunud – ma ei raatsinud leinajate eest läbi sammuda, et koju minna. Endalegi märkamatult astusin peaaegu oma isa hauale. Pastor märkas, kus seisan – tühjad ruutmeetrid tagasihoidliku graniidist tahvli kõrval, mis nüüd isa nime kandis. Need olid tühjaks jäänudki. Ma ei olnud saanud isa palvet täita, ma ei olnud ema tema kõrvale toonud.

      „Teil on siin samuti sugulasi?” uuris pastor. „Otsite nende haudu? Saan äkki aidata. Olen juba ammu siin teenistuses.”

      Ta ei mäletanud mind. Olin tema jaoks üks neist sadadest, kellega ta aastate jooksul oli kokku puutunud. Pastori pakutud lohutus on anonüümne ja universaalne. Ta pidas mulle tiraadi unustatud haudadest ja hääbuvast kalmistukultuurist. Surnuid ei peeta enam meeles. Haudadel lastakse rohtuda. Seda olevat kurb vaadata – häbi inimkonna pärast. Kes minevikku ei mäleta…

      Neelatasin. Mida tema ka teadis?

      „Lugesin ajalehest, et inimeste intelligents käib muudkui alla. Me läheme tagasi ahviks,” kuulutas pastor. „Nad on selle teaduslikult ära tõestanud, teate. Loen ainult teadusajakirju. Seda kõike teeb inimestega internet. Facebook,” lisas ta ja osutas värisevate sõrmedega