Rooside ja okaste koda. Sarah J Maas

ilusti pöetud. Ja nägu veatu – nagu mu õdedel. „Anti sulle alles täna õnne. Tõid meile sellise pidusöögi.”

      Nesta turtsatas isa kõrval. Polnud üllatav. Ükskõik milline kiitus ükskõik kellele – mulle, Elainile, teistele külaelanikele – tõi tavaliselt tulemuseks tema põlguse. Ja iga sõna meie isalt tõi tavaliselt kaasa mõnituse Nestalt.

      Ajasin end sirgeks. Olin seismiseks liiga väsinud, kuid toetasin käe hirve kõrvale lauale. Heitsin Nestale pahase pilgu. Kõigist meist elas just Nesta meie õnne kaotust kõige raskemalt üle. Ta põlastas vaikselt isa samast hetkest peale, kui põgenesime oma mõisast. Isegi pärast seda jubedat päeva, kui üks võlausaldajatest tuli näitama, kui rahulolematu ta oma investeeringu kaotuse üle on.

      Ent vähemalt ei täitnud Nesta erinevalt isast meie päid kasutu jutuga kaotatud varanduse taastamisest. Ei, tema lihtsalt kulutas seda raha, mida ma tema eest ei peitnud, ja vaevus harva üldse tunnistama mu isa lonkavat kohalolu. Mõnel päeval ei osanud mina ka öelda, kes meist kõige õnnetum ja kibestunum on.

      „Võime poole lihast sel nädalal ära süüa,” ütlesin pilku hirvele nihutades. Loom võttis enda alla kogu kipaka laua, mis teenis meid söögiala, tööpinna ja köögina. „Teise poole saame ära kuivatada.” Teadsin samas, et ükskõik kui ilusasti ma seda ka ei sõnasta, pean ikkagi ise suurema töö ära tegema. „Ja homme lähen turule uurima, kui palju saan nende nahkade eest,” lõpetasin jutu. Rääkisin pigem enda kui nendega. Keegi ei vaevunud nagunii kinnitama, et nad üldse mind kuulasid.

      Isa sirutas rikutud jala ette, tule kuumusele võimalikult lähedale. Külm, vihm või temperatuurimuutus halvendasid alati jõhkraid, väändunud haavu haige põlve ümber. Lihtsasti nikerdatud kepp toetus tooli vastu – selle valmistas ta ise. Ja see oli just see abimees, mille Nesta vahel tema haardest nimme kaugele jättis.

      Isa leiaks tööd, kui ei tunneks sellist häbi, väitis Nesta alati, kui selle kohta sisistasin. Ta vihkas isa ka vigastuse eest – et too ei hakanud vastu, kui võlausaldaja koos jõmmidega majakesse paiskus ja papsi põlve pihta ikka ja jälle virutas. Nesta ja Elain põgenesid magamistuppa ning tõkestasid ukse. Mina jäin paigale. Anusin ja nutsin läbi iga isa karje, iga luu raksatuse. Tegin püksi – ja siis oksendasin otse ahju ees olevatele kividele. Alles pärast seda läksid mehed minema. Enam ei näinud me neid kunagi.

      Kasutasime massiivse tüki säästudest selleks, et maksta ravitsejale. Isal läks kuus kuud, et üldse kõndima hakata. Aasta enne, kui suutis käia üle kilomeetri. Koju toodud vaskmündid selle eest, kui keegi teda piisavalt haletses ja puukujukesi ostis, polnud meie toitmiseks piisavad. Viis aastat tagasi, kui raha lõplikult otsa sai… Kui mu isa ei suutnud, ei kavatsenud endiselt end eriti liigutada, ei vaielnud ta ka vastu, kui teatasin soovist jahile minna.

      Ta ei vaevunud kerkima istmelt tule ees. Ei vaevunud tõstma pilku puuskulptuuri kohalt. Lasi mul lihtsalt nendesse surmavatesse, kõhedatesse metsadesse jalutada, mida pelgasid isegi kõige rohkem karastatud kütid. Nüüd oli ta muutunud veidi rohkem teadlikumaks. Vahel pakkus märke tänutundest, vahel lonkas kogu tee linna oma nikerdusi müüma – aga mitte eriti.

      „Mulle meeldiks väga uus keepmantel,” teatas Elain viimaks ohates. Samal hetkel tõusis Nesta ja kuulutas: „Mina vajan uusi saapaid.”

      Pidasin suu. Teadsin, et pole mõtet end nende vaidlusse segada. Samas heitsin pilgu Nesta endiselt läikivale saapapaarile ukse ees. Tema jalavarjude kõrval lagunesid mu liigväikesed käimad õmblustest lahti – neid hoidsid koos üksnes hargnevad paelad.

      „Aga ma külmun vana mantliräbalaga ära,” anus Elain. „Ma judisen surnuks.” Ta kinnitas suurte silmade pilgu minule ja ütles: „Palun, Feyre.” Ta venitas mu nime kaks silpi – fei-ri – kõige jälgimaks vingumiseks, mida olin iial kuulnud. Ja Nesta laksutas valjusti keelt enne, kui käskis õel vait jääda.

      Summutasin nende hääled oma peas, kui nad kukkusid kisklema selle üle, kes saab raha peagi turule viidavast nahast. Avastasin, et isa seisab nüüd laua ääres. Üks käsi kaalu toetamiseks laual, teine hirve uurimas. Isa tähelepanu libises hiiglaslikule hundinahale. Endiselt siledad ja härrasmehelikud sõrmed keerasid naha teisipidi ja joonistasid triibu verisele alusküljele. Tõmbusin pingesse.

      Isa tumedad silmad vilksasid minule. „Feyre,” ümises isa ja tema suu tõmbus tihedaks kriipsuks. „Kust sa selle said?”

      „Samast kohast, kus hirve,” vastasin võrdse tasasusega. Mu sõnad olid jahedad ja teravad.

      Isa pilk rändas üle vibu ja nooletupe mu seljal ning puust käepidemega jahinoale mu puusal. Tema silmad tõmbusid niiskeks. „Feyre… see risk…”

      Nõksatasin lõuaga naha poole ega suutnud hoida nähvakat oma häälest: „Mul polnud ju teist valikut.”

      Tegelikult oleks tahtnud ma öelda: „Sina ei viitsi isegi enamikul päevadel majast lahkuda. Kui poleks mind, sureks me nälga. Kui poleks mind, oleks me surnud.”

      „Feyre,” kordas isa silmi sulgedes.

      Mu õed olid vait jäänud. Vaatasin just õigel ajal üles, et näha, kuidas Nesta nuhutas ja nina kirtsutas. Ta sikutas mu keepmantlit. „Sa haised nagu siga omaenda sita sees. Kas sa ei võiks vähemalt proovida teeselda, et pole juhm talunik?”

      Ma ei lasknud torkel ja valul välja paista. Olin siis liiga noor, et õppida enamat kui algtõdesid kommetest ja lugemisest ja kirjutamisest, kui meie pere õnnetusse langes. Ja Nesta ei lasknud mul seda iial unustada.

      Ta astus tagasi ja tõmbas sõrmega üle kuldpruunide juuste põimitud keerdude. „Viska need jälgid kaltsud seljast.”

      Võtsin aega ja neelasin alla sõnu, mida oleks tahtnud talle vastu haukuda. Kuigi ta oli minust kolm aastat vanem, paistis ta kuidagi minust nooremana. Kuldsed põsed lokkasid alati õrnast kirkast roosast. „Kas saaksid võta poti kuuma veega ja tulle halge lisada?” Ent juba selle küsimuse ajal märkasin ma halukuhja. Sinna oli jäänud üksnes viis halgu. „Arvasin, et lõhud täna puid.”

      Nesta nokkis pikki ja puhtaid küüsi. „Ma vihkan puude lõhkumist. Saan alati pinde.” Ta vaatas mind tumedate ripsmete alt. Meist kõigist meenutas just Nesta kõige enam kadunud ema. Eriti siis, kui midagi soovis. „Pealegi, Feyre,” ütles ta mossitades, „oskad sina seda nii palju paremini! Sul võtab see ainult poole sellest ajast, mida see võtab minult. Sinu käed sobivad selleks nii hästi. Need juba on nii karedad.”

      Mu lõug tõmbus pingesse. „Palun,” ütlesin ma hingamist rahustades. Teadsin, et vaidlus on viimane asi, mida vajasin või tahtsin. „Palun tõuse koidikul, et neid puid lõhkuda.” Nööpisin kuue ülevalt lahti. „Muidu sööme külma hommikueinet.”

      Nesta kulmud tõmbusid kokku. „Mina seda küll ei tee!”

      Mina kõndisin aga juba väikese kõrvaltoa poole, kus ma koos õdedega magasin. Elain pomises vaikse palve Nestale, mis teenis vastuseks sisina. Heitsin üle õla pilgu isa poole ja osutasin hirvele. „Pane noad valmis,” ütlesin ma ega viitsinud kõlada meeldivalt. „Tulen varsti välja.” Vastust ootamata sulgesin enda järel ukse.

      Ruum oli piisavalt suur. See mahutas kipakat riidekappi ja tohutut raudpuust voodit, kus me magasime. Meie kunagise jõukuse ainsaks jäänuseks olev voodi oli tellitud mu isalt emale pulmakingiks. Selles voodis me sündisime ja seal suri ka mu ema. Kõigi nende maalingute jooksul, mida ma viimastel aastatel meie majas tegin, ei puutunud ma seda iial.

      Heitsin üleriided kössi vajunud riidekapile. Kortsutasin kulmu kannikeste ja rooside peale, mille maalisin Elaini sahtlinuppude ümber. Praksuvate leekide peale, mille tegin Nesta omade ümber. Ja öötaeva peale – valgete asemel kollaste tähtede pöörised – minu omade ümber. Tegin seda muidu pimeda ruumi elavdamiseks. Nemad ei öelnud selle kohta iial midagi. Ega ma teagi, miks ma seda üldse ootasin.

      Ägasin ja andsin endast kõik, et mitte voodile variseda.

      w

      Sel õhtul auras laual hirvelihast ahjupraad. Kuigi teadsin, et see on rumalus, ei vaielnud ma vastu, kui kõik meist natuke juurde võtsid. Seejärel kuulutasin, et liha enam ei